Kuidas Gagarin kosmoses käis
Olgugi et meie siin põrgus asume kosmosest valgusaastate kaugusel, täiesti vastupidises suunas. Aga juubel on juubel ja nii käisin minagi eestlaste delegatsiooni koosseisus päevakangelasel kätt surumas.
Gagarin ise oli küll kuidagi äraolev. Hiljem, kui meil õnnestus mõni sõna nelja silma all vahetada, pihtis ta mulle, et tema jaoks oli see kosmoselend paras pettumus.
„Mina lootsin sellest reisist palju enamat,” rääkis ta. „Asi on selles, et mina taotlesin ju tuusikut hoopis Bulgaariasse, mitte kosmosesse. Tahtsin naisele uued saapad tuua ja endale kunstnahast jope. Ja siis muidugi konserve, nende poolest on ju Bulgaaria kuulus. Rohelised herned, marineeritud tomatid, ploomikompott – meil oli see kõik ju defitsiit. Noh, ja siis ühel päeval tuli minu juurde Koroljov ja ütles: niimoodi, Jura, nüüd sõidad! Mina vastu: ah tõesti, kui tore, kas viisa on juba käes? Millal siis Bulgaariasse lennuks läheb? Aga Koroljov omakorda: Jura, sa ei lenda mitte Bulgaariasse, vaid kosmosesse! Ptüi! Kui praegu keegi pakuks, mingi hinna eest ei läheks. Pigem põgeneksin metsa! Aga siis ma olin noor ja loll, rõõmustasin seda kuuldes hullupööra – mõelda vaid, kosmosesse! See on ju nii kaugel, seal on kindlasti kapitalistlik kord, seal ikka jagub, mida osta… Tola missugune!”
Gagarin vangutas pead, jõi pitsi viina ja kõneles edasi: „Läksin ja rääkisin naiselegi: nüüd on nii, Marusja, et mind lubatakse turismireisile kosmosesse! Sealt toon sulle sellised saapad, et terve Moskva ahhetab! Ja kui sa hea naine oled ja mulle magusa musu annad, siis vahest toon veel ka kleidi! Marusja kukkuski mind musitama ja kallistama: Jura, Jura, ma armastan sind hullupööra, too mulle küünelakki ka, ja ma ise olin kah kangesti õhevil. Kujutasin ette, mida ma sealt kõik ostan, ja mõtlesin, et vahest õnnestub salamahti koguni ühes pornokinos ära käia – meil Nõukogude Liidus ju midagi säärast polnud, aga huvi selliste asutuste vastu oli ometi väga suur. Noh, pakkisin kohvri, istusin raketti ja lendasin.”
„See oli 12. aprillil 1961. aastal,” ütlesin mina. „Ma mäletan seda päeva hästi, sellest ajast peale hoidsin ma nii ööl kui päeval tuld ahjus – et kosmoses lendavad tiblad ei saaks korstna kaudu mulle majja tungida.”
„Või veel!” lõi Gagarin käega. „Õige meil asja sinu korstnaga! Aga see kosmoselend oli selline pettumus, et… Siiamaani kattun külma higiga, kui meenutan. Kas sa usud, seal polnud ühtegi poodi! Pornokinost rääkimata! Ainult mingid tähed vilguvad akna taga… Kas ma neid vahtima tulin? Tähtede jaoks võtsin kohvri kaasa? Ja üldse käis kõik nii kiiresti, viu-viu-viu ja juba olingi tagasi maa peal. Olge lahke – reis läbi! Tuhat tänu sulle, Koroljov! Naine tuli vastu ja nurrus – noh, Jurakene, kus on siis mu saapad ja kleit ja küünelakk? Pidin häbi pärast maa alla vajuma.”
Kurjad naised
Gagarin nuuksatas. „Ja oh jumal küll, milline skandaal pärast kodus puhkes! Taldrikud lendasid! Marusja sõbranna mees oli käinud samal ajal teie juures Eestis, ostnud sealt vürtsikilusid ja Vana Tallinna. Toodi mulle teda eeskujuks – et näed, kuidas mõni mees oma pere eest hoolitseb, terve nende suguvõsa sööb nüüd päevad läbi kilusid ja rüüpab muudkui Vana Tallinna peale, nende elu on lausa lust ja lillepidu, aga sina käid kosmoses ja tuled tagasi, kaks kätt taskus. Küllap jõid kogu valuuta lihtsalt maha või lõid litsidega laiaks. Mina taon risti ette – usu, jumala nimel, polnud seal ühtegi litsi! Mitte midagi polnud, tühjus! Aga kes seda usub! Keegi ei uskunud. Pidin magama köögis kokku lükatud toolidel, sängi naine ei lubanud… Kohutav! Noh, siis viimaks Titov käis ka ära, tema kinnitas mu sõnu: tõesti, naised, ärge närige Jura kallal, tal on õigus, seal kosmoses on palju hullem kui meil, osta pole absoluutselt mitte midagi! No aga kus nemad – ei uskunud ka Titovi! Et teie, mehed, olete kõik ühel nõul ja valetate nii et suu suitseb. Alles siis, kui Valja Tereškova kosmoses ära käis ja nägi, et sealt pole tõesti midagi võtta, jäid eided uskuma. Aga torisesid ikka. Oh kurjavaimu Koroljov, et ta mu sinna kosmosesse saatis!”
„Ah tead, Jura, polnud seal Bulgaariaski midagi erilist,” ütles Koroljov, kes oli meile märkamatult lähenenud. „Nojah, muidugi need Kuldsed Liivad – tõsi, seal on soe ja mõnus, aga kui oled juba mitu nädalat rannas peesitanud, poolpaljaid naisi vahtinud ja liitrite viisi kompotti söönud, ega siis enam nii väga ei tahagi. Tüdimus tuleb peale. Ja palju sa neid saapaid ja jopesidki ostad? Kaks kätt sul on, seega kaks kohvri-täit saad koju vedada – see pole kõneväärtki. Ja on siis õnn asjades?”
„Oh sa koerapoeg!” sisistas Gagarin ja hüppas Koroljovile kallale. Ega venelaste peod kunagi ilma kakluseta lõpe.
