Araabia kevad Hispaanias?
Pidev korruptsioon, paigalseis ja suutlikkuse puudumine. Üle-määrane ametnike arv. See kõik on praegu valimiste lävel seisvas Hispaanias puhkenud rahutuste taga.
Kolmapäeva õhtul, kui mina istusin Tallinnas arvuti taha, et Eesti Päevalehele seda artiklit kirjutada, kogunesid Madridi peaväljakul Puerta del Solil kümned tuhanded inimesed, kelle on kokku kutsunud sotsiaalsed liikumised #nolesvotes ja #democraciarealya (tõeline demokraatia kohe). Neist liikumistest teine nõuab „Democracia real ya” kogu Hispaania valimissüsteemi muutmist. Kuid mitte ainult seda.
Franco ajal poliitilist karjääri alustanud poliitikud on nüüd-seks viinud Hispaania väljapääsuta ummiktänavasse. Suletud nimekirjadega valimissüsteem ja -seadus soosivad vaid suuremaid. Sotsiaalse meedia jõul on selle kõige vastu käivitunud tugev protestiliikumine.
Pühapäeval toimuvad Hispaanias kohalikud ja autonoomsete piirkondade valimised. Nädal varem, eelmisel pühapäeval toimusid 50-s Hispaania linnas rahvakogunemised, neist jõulisim Plaza de Españal Madridis ja rahvarohkeim Puerta del Solil.
Protestide algus
Asjale valas õli tulle 6. mail toimunud vahejuhtum, kui rahvuspolitsei ajas Madridi linnavalitsuse nõudmisel Puerta del Solilt minema protesteerijad, kes olid otsustanud sinna ööseks laagrisse jääda. Pahandatuna niisugusest alavääristamisest kogus kodanikeliikumine end uuesti täiskiirusel ning tõi juba järgmisel päeval väljakule kokku kümned tuhanded manifesteerijad. Felipe Gonzáles, 14 aastat valitsusjuhi ametit pidanud sotsialist, kuulutas, et sellised rahvarahutused meenutavad talle Tahiri väljakut Kairos. Mitmedki Euroopa poliitikud tõmbavad praeguste Hispaania sündmuste ja araabia maailmas juhtunuga paralleele.
Praegused rahvaliikumised said alguse möödunud talvel, kui Facebookis ja Twitteris sündisid liikumised, mis nõuavad demokraatia ümberkujundamist. Mina ühinesin Facebookis liikumisega „no les votes” ja #nolesvotes (tlk: ära vali neid) Twitteris. Mõlemat juhib Madridi ärikooli professor Enrique Dans. See liikumine ei püüa hääli ühelegi parteile, vaid palub lihtsalt, et inimesed ei hääletaks poliitiliste jõudude poolt, kes on olnud 30 aastat võimul ja huvitatud vaid status quo hoidmisest.
Lootuse äratajad
Protest on eeskätt suunatud poliitilise ja valimissüsteemi, samuti kolme juhtiva poliitilise jõu vastu, mis on (väheste eranditega) viinud ellu neoliberaalset poliitikat ning tulnud appi ees-kätt pankadele, kuid jätnud kodanikud kaitsetusse olukorda. Just poliitikute ebakompetentsus ja vastutustundetus on viinud inimesed praeguse olukorrani. 30 aastat on ühed ja samad poliitilised jõud valitsenud nii linnavalitsusi, autonoomseid piirkondi kui ka Hispaaniat laiemalt.
Internetist alguse saanud liikumised on lootuse äratajaks kõigile. Nendes osalevad erinevas eas, eri sotsiaalsetest klassidest pärit inimesed, kelle poliitilised ideoloogiad on seinast seina. On pensionäre, õpilasi, töötuid, hipisid, tõusikuid... Internetis ringlevates videotes võime näha lipsu ja ülikonnaga härrasmehi magamas pappkastidel.
Võib ju juhtuda, et tõuseb valimisaktiivsus ning neil valimistel võime täiesti ausal kombel näha varasematest aastatest sootuks erinevaid tulemusi – rohkem parteisid ja plurarismi. Täiesti võimalik, et uus lähenemine võimaldab üleminekut hoopis sügavamale demokraatiale kui see, mis on Hispaaniat valitsenud pärast diktaatori surma – pärast kõiki neid aastaid unes suikumist, letargiat ja konformismi.
Koos tekkinud rahulolematusega kogu riigi poliitika vastu, mis mingil moel ei luba olemuslikke muudatusi, soovib rahvas valmisseaduse muutmist. Rahvas soovib otsedemokraatiat ja kõigi parteide võrdseid õigusi, rahvaküsitlusi – ühesõnaga, osalusdemokraatiat.
See kõik on lootustandev, sest võimaldab vabadust ja võrdsust ka väljaspool parteide ja ärimeeste eeskostet olevatele inimestele. Nii sünnib ärganud kodanikuteadvus, mis soosib sotsiaalsele riigile omaste joonte süvendamist.
Pühapäeval näeme tulemust.
Sündmusi
•• Kevad 1931, aprillikuu, Hispaania, kohalikud valimised. Kahe vabariiklaste partei võit sunnib eksiili kuningas Alfonso XIII ning monarhia variseb kokku. Hispaania siseneb enneolematusse etappi oma ajaloos, tehes seda verd valamata. Muudatused on peadpööritavad. Katoliku kirik, ühiskond ja armee on üha vähem rahul. Sõjavägi, Francoga eesotsas, tõstab mässu vabariigi II valitsuse vastu 18. juulil 1936.
•• Kevad 1939. 1. aprillil 1939 lõpetab kindral Franco Hispaania kodusõja ning temast saab jumala armust kogu rahva valitseja kogu oma surmani 1975. aasta 20. novembril. Diktatuuri vältel nimetab Franco end Jumala saadikuks ja oma valitsemisstiili natsionaalkatoliiklikuks. Franco surma järel pärib võimu Juan Carlos I, Alfonso XIII lapselaps ning praegune Hispaania kuningas.
•• Oktoober 2008, Island. Majanduskriis viib riigi kolme panga natsionaliseerimiseni. Rahandussüsteem variseb kokku ja riik leiab end pankrotist.
•• Kevad 2009. Island. Kodanikerahutused põhjustavad valitsuse kukkumise. Uus, valimiste järel ametisse astunud valitsus esindab kõike vastupidist eelmisele, sotsiaaldemokraatide ja roheliste kombinatsioonile.
•• Kevad 2010. Island. Referendum Hollandi ja Suurbritannia võla tagasimaksmise küsimuses saab 93 protsenti vastu-hääli. Pangajuhtide ja kõrgete ametnike kinnipidamine, rahvusvaheline vahistamiskäsk Kaupthingi, ühe kolmest natsionaliseeritud pangast, endise direktori suhtes.
•• November 2010. Island. Kodanikeliikumine moodustab assamblee uue põhiseaduse loomiseks (kehtiv on koopia Taani omast).
•• Kevad 2011. Langevad eri poliitilised režiimid araabia maades, Tuneesia ja Tahiri väljak Kairos muutuvad rahutuste keskpunktideks.
•• Hispaania Twitteri möödunud nädala levinuim grupp oli yeswecamp!
Tõlkinud Helen Eelrand
