Kuidas pääseda kirjanike liitu
Nii meedias kui ka kirjandusega seotud meililistides puhkes sel nädalal sumin, kui selgus, et kirjanike liidu juhatus lükkas tagasi humorist Veiko Märka kandidatuuri. Lisaks kaelamurdvale probleemile – keda tuleb nimetada kirjanikuks – tekitas küsimusi väljalekkinud hääletustulemus. Teadaolevalt toetas üheteistkümnest juhatuse liikmest kolm Märka kandidatuuri ning üks hääletas vastu, ülejäänud, kellest osa saatis juhatuse koosolekule oma seisukohavõtu meili teel, aga jäid erapooletuks. Liidu põhikirja järgi on vastuvõtuks vaja juhatuse liikmete lihthäälteenamust ehk siintoodud juhul kuut poolthäält.
Juhatuse liige Berk Vaher möönab, et andis ise ainsa vastuhääle ja oletab, et erapooletuks jäämine näitab elava huvi puudumist liikmekandidaadi suhtes. „Ei selgu, kas see valitakse heasoovlikust teadmatusest või soovist taotlejale viisakalt ära öelda. Julgen oletada, et enamasti on tegu pigem teise variandiga, aga siin saab iga juhatuse liige enda eest rääkida.”
Kirjanike liidu esimehe Karl Martin Sinijärve sõnul teeb erapooletuks jäämise võimalus seisukoha võtmatajätmise liiga lihtsaks. „Varem pole sellest probleemi olnud, aga üha enam tekib selliseid liikmekssoovijaid, kellele keegi just nagu vastu ei olegi, aga üle poole poolthääli ka kokku ei joonistu,” leiab Sinijärv. Järgmisel juhatuse koosolekul lubab ta hea seista, et selline protokollimuudatus ka teoks saab.
Kirjanike liidu põhikirja järgi võivad selle liikmeteks saada teovõimelised inimesed, kes on avaldanud algupärandeid või tõlkeid, millel on „ilukirjanduslik, kirjandusega seotud või kirjandusteaduslik” väärtus. Lisaks on kandideerimiseks vaja kahte liikmestaatusega soovitajat.
Vaheri veendumust mööda on selles punktis rõhk sõnadel „võivad” ja „väärtusega”, lõplik sõna selle kohta, millest lähtuvalt uusi liikmeid vastu võtta, on parajasti ametisoleval juhatusel. „Mõnda aega kehtis kirjutamata reegel, et kirjanikust liikmekandidaat peab olema avaldanud vähemalt kaks raamatut, mida on tunnustatud kirjandusväljaannetes positiivselt arvustatud. Aga konkreetsetel juhtudel on ilmsesti kaasa mänginud ka see, kellelt need arvustused on. Ilmne sõbrakriitika kaalub vähem kui erapooletuna mõjuv arvustus.” Vaher peab tervitatavaks, et viimastel aastatel on vastuvõtt karmistunud, leides, et küllap on see vastuseks levinud seisukohale kirjanduse ja kirjanikustaatuse devalveerumisest.
Tuntud nimed ukse taga
Paratamatult laialivalguvad reeglid tekitavad aga rahulolematust, mis on eriti ilmne kolm luule- ja kaks satiirikogu avaldanud Märka näite puhul. Samuti loomeliitu kuuluv Mika Keränen meenutab, et Märkat on korduvalt avaldatud ka soome keeles ning satiirikul on olnud menu Tampere raamatumessil ja muudelgi üritustel. „Tema minimalistlikud muinasjutud ja lühivormid on kvaliteedis üle mitmetest telliskividest, mida Eestis ilmub. Igaüks ei pruugi naerda, aga minu kogemus näitab, et publikule ta meeldib. Kellele kirjanik peab siis meeldima? Kriitikutele või? Halloo!”
Rahvalemmikuid, kelle sooviavaldus kirjanike liitu sisse pääseda on tagasi lükatud, leidub veel. Avalikkuses on vähem kella löödud selle üle, et mõne aasta eest jäi loomeliidust välja ka Imbi Paju, kelle „Tõrjutud mälestused” ja koos Sofi Oksasega avaldatud artiklikogu „Kõige taga oli hirm” olid populaarsed nii Soomes kui ka Eestis. Kuigi Paju teosed pole rangelt võttes ilukirjandus, pole vaja palju pingutada, et laiendada neile terminit „kirjandusega seotud”.
Veel üheks tuntud väljajääjaks on laste- ja ajaviitekirjandust ning mitmeid omaeluloolisi raamatuid kirjutanud kirjastaja Epp Petrone. Petrone ei tea otsuse tagamaadest midagi lähemat, oletades, et äkki ei tahetud teda kui kirjastajat kirjanike seltskonnas näha. „Või lihtsalt mu tase ei sobinud.”
Mõned ei tahtnudki
Kolmanda seltskonna moodustavad aga need autorid, kes ei ole üldse huvitatud, et neid mingi ühisnimetaja alla koondatakse. Nii ei kuulu kirjanike liitu Madis Kõiv ega Indrek Hargla, häälekalt on oma vastumeelsust loomeliidu suhtes väljendanud Kaur Kender. Tõsiasjaks jääb ka see, et vähemalt uue loovisiku seaduse valmissaamiseni pole kirjanike liitu kuulumisest suuremat käegakatsutavat tulu. Pigem on tegu aunimetusega.
Tõsi, liikmel on õigus käia liidu üritustel ja kasutada liidu kinnisvara, millest tuntuim on Käsmu loomekeskus. Samuti võib ta liidu kaudu taotleda vabakutselise loometoetust ja muid stipendiume. „Samas ei ole liikmestaatus ju garantii, et autori teost kulkast toetada, kirjastada, arvustada, laenutada või osta tahetakse,” meenutab Vaher. „Kirjanike liidu juhatuse eitav otsus pole loomuldasa solvavam kui kirjanduse sihtkapitali eitav otsus, aga otsene mõju eneseväljendusele kirjanikuna on tegelikult ju märksa väiksem.”
Esimees Sinijärv ütleb omalt poolt, et leidub küllaga inimesi, kes alles teisel katsel liikmeks saavad. „Nii et pole hullu midagi, kui uuesti peab proovima.”
