Ivar Põllu: üritan jääda naiivseks
Juba Tartusse minnes on õhkkond teatrimehega rääkimiseks õige. Habras neid bussi kõrval-istmel loeb Molière’i. Tartu Uue Teatri juhi Ivar Põlluga kohtume Eduard Vilde lokaali terrassil.
•• Ivar, läheme juurte juurde. Sa oled Pärnumaalt Tootsist pärit, aga millal sa seal viimati käisid?
Pisut alla aasta tagasi. Kuni keskkoolini elasin seal ja keskkoolis käisin ikka Pärnus, seejärel läksin juba Tartusse ülikooli.
•• Tõenäoliselt oled kõige kuulsam Tootsist pärit „nähtus” – kui turbatoodangu kõrvale jätame.
Ei, sealt on erialaselt kuulsaid inimesi veel – ajakirjanik Raivo Suni ja ajaloolane Jüri Kivimäe.
•• Mis mulje see paik sulle praegu jätab?
Väga kurb koht, nagu kõik kunagi tehtud monofunktsionaalsed asulad. 1938. aastal ta asutatigi, enne oli paar talu, aga siis tehti rabaservale vabrik, Nõukogude ajal ehitati suuri telliskividest maju, kuid 1980. aastateks oli raba juba ära kurnatud ja siis hakati turvast raudteega sisse tooma. Asula ongi vabriku järgi kasvanud, kui saabus uus aasta, lasi vabrik vilet… Tööpäev algas ja lõppes vabrikuvilega. Mõni nädal tagasi, kui kõlas viimane vabrikuvile, inimesed nutsid.
•• Hing läks välja?
Nojah, see on ikka totter asi, mille külge võib klammerduda. Aga lapsepõlves oli see ainuke reaalsus. Ega me ju päris maal ka ei elanud. Mina elasin oma elu seal viiekorruselises majas – elad maal, aga on keskküte. Ent nüüd, kui vabrik kinni pandi, on seal kohutavalt vaikne. Enne oli kerge vibra kogu aeg.
•• Vahepeal töötasid Pärnus, aga seal teatris sind ei tahetud. Kas oleksid siiani Pärnus, kui oleks tahetud?
Plaan oli ikka endal ka ära tulla, aga see tundus nagu reetmine – mind ju vajatakse. Ilmselt siiski lõpuks oleks end kokku võtnud ja ära tulnud. Pärnu on väga tore, aga ta on nagu Tootsigi monofunktsionaalne asula. Kui Keskväljak 1 vabrikut ei oleks (seal asub Pärnu Endla teater – P. S.), siis ei oskaks seal midagi teha. Ja kuna vabrikus enam tööd ei olnud, siis oligi mõistlik ära tulla. Tartus saab ise midagi tekitada, kandepind on suurem.
•• Nüüd oled sa siin Tartus loonud Genialistide klubi ja Tartu Uue Teatri ning Eesti teatrimaastikul pärjatud oma „Ird, K.” ja „IDentiteedi” lavastuse eest. Jalgpallis näiteks on loomulik, et võiduka meeskonna treenerit üritatakse üle osta. Kas teised teatrid ei ole seda teinud?
Seda on olnud vähe. Pärnus sain ma küll mitu pakkumist, aga kui Pärnu töö otsa sai, siis sai antud endale lubadus, et riigiteatrisse ei lähe ma kunagi tööle. Ei taha sellisesse süsteemi tööle minna, mis võtab inimeselt värsked ideed, lõikab need poole väiksemaks, esitab neid oma ideedena ja kui ideid enam ei tule, siis võtab uue inimese. Nii nagu ka noorte näitlejatega suurtes teatrites tehakse. Kui esimene värskus kaob, siis ta lükatakse teise faasi ja kui tal veab, saab ta seal suure rolli, kui ei, siis teeb pisikesi asju ja tiksub vaikselt.
•• Teater on julm maailm?
Mhmh. Eriti kui ta on Eestis sellises hallis tsoonis ka. Pole nagu ettevõtlus ja pole ka kultuur. Osa teatreid saab kõvasti toetust ja räägib äriterminites, aga osa ei saa üldse toetust, kuid räägib kunstiterminites. Ja mida suurem toetus on, seda kurvem jutt teatril on. See jalgpalliklubide süsteem Eesti teatrites ei tööta, sest seal on oma ringkaitse. Ja küllap on see ka õigustatud. Igas teatris on oma kamp, kes asja juhib ja uusi nägusid hea meelega ei kutsuta. Aga me tahaks oma sõpradega teha seda, mis meile meeldib. Miks hakata kusagil midagi lammutama ja tegema inimestele valu, kui selle asemel võiks midagi luua. Riigi ja linna loogikast lähtudes tekib küll küsimus: mis tähendab, te teete uue teatri? Seda ei olnud plaanis.
•• Kas keegi ütles nii?
Suhtumine on selline. Teater on ju Tartus olemas, (ametliku häälega) loomemajanduse strateegiates uue maja ja professionaalse trupiga teatri teke pole tulevikuperspektiivides kaardistatud.
•• Kas eesti kultuuri rahastamine on üldse efektiivne? See on sõna, mis mõnegi kultuuriinimese pahaselt ohkima paneb.
Ma pigem kardangi seda, et mis siis saab, kui raha kasutamine muutub väga efektiivseks. Ma täpselt ei mäleta, kes seda nii sõnastas, ehk dirigent Tõnu Kaljuste, et kultuuri rahastamine võiks olla väga lihtne. Kui on sellise suurusjärgu tegelane nagu Arvo Pärt või Andres Mustonen, siis ei tohiks olla üldse mingit küsimust, kas teda rahastatakse. Pigem peaks struktuurid mõtlema, kuidas neid rahastada. Mitte nii, et kõik on võrdsed ja peavad manguma raha.
•• Minnes „ikoonipõhiseks” – kui keegi on piisavalt suur autoriteet ja ennast enam tõestama ei pea, kas see siis ei tee loojat laisaks?
Pigem on mingi põlvkond inimesi selle masinavärgiga ära kulutatud. Võtame näiteks Elmo Nüganeni, kes kahtlemata on geniaalne lavastaja, kuigi mulle tema lavastused ei meeldi – see pole ka ju mingi elu. Kui kaua nad on oma teatrimajaga jukerdanud! Kilode viisi kirjutanud igasuguseid arengukavasid, selle asemel et teha teatrit. Kui oleks nii, et Nüganen on geenius, ta on meie loodusvara ja kultuuriministeeriumi teatriosakonna tegelased teevad kõik, et sellistel inimestel oleksid loomistingimused, siis oleks kindlasti asi parem. Praegu ongi süsteem eba-efektiivne, sest raha kulub majade peale ära, aga samal ajal jääb mingi osa ikkagi väheks. Jõud, mis seal taga on, peab juurde teenima mingit osa, et see koloss ikkagi toimiks. Siis peaks juba andma nii palju, et kõik oleks 100 protsenti kaetud, aga sinna juurde võiks kuuluda ka nõudmine, et tehtaks puhast kunsti.
•• Mis mõtteid Euroopa kultuuripealinna projekt sinus tekitab? On sul kahju, et Euroopa kultuuripealinnaks ei saanud hoopiski Tartu?
Ma usun, et kui ta oleks Tartusse tulnud, siis oleks saanud teistsuguseid asju. Tallinnas on kuidagi aur läinud vile peale ära. Kuna läks poliitiliseks ärategemiseks – isegi kui mõned asjad on välja tulnud –, siis on kõigel mädamaitse küljes.
•• Toimetad väikses linnas, aga kas sa oma tegemistega rahvusvahelisemaks ei taha muutuda?
Ma nii sihipäraselt ei mõtle, aga võib-olla meil ei jäägi muud üle, kui meil ei õnnestu tõelise Tartu Uue Teatrina kanda kinnitada. Kui mingil põhjusel oma maja arendamine katki jääb, siis peame ilmselt jällegi väljapoole suunduma. Aga võib-olla peaks niimoodi sihikindlamalt mõtlema, et oleme Tartu parim teater ja saame Euroopa parimaks. Aga see on ka omamoodi totter. Pigem üritaks jääda sinisilmseks ja naiivseks ning otsida võimalusi teha sellist teatrit, mida tahaks ise näha, aga pole veel näinud.
•• Mis oma teatriga edasi teed?
Me tegutseme jõuliselt selle nimel, et saaks uut hooaega alustada uues saalis, mis ei oleks Genialistide klubi saal. See on väga hea koht, aga kaks tegevust jäävad üksteisele jalgu, eriti siis, kui pidevalt peab teatrit ümber ehitama muusikaklubiks ja vastupidi. Põhimõtteliselt oleks ju vahva, kui saaks teatris mängida ka neljapäeval, reedel ja laupäeval.
•• Millest Tartu Uus Teater elab?
Piletitulust. Kultuurkapitalist saab raha uuslavastuste väljatulekuks, aga siis, kui hakkavad juba etendused, siis läheb piletitulu peale. Linna käest saame ka pisikest toetust, aga ikka tekib mingi eelarveauk ja see siis läheb sinna auku. Seega õige sõna pole mitte „elab”, vaid „oleleb”.
•• Tallinna minekut oma teatriga sa ei välista?
Tallinna ma hea meelega küll välistaks, aga jah, me ei ole Tartu külge laulatatud. Kui juba suurlinn, siis pigem Riia. Riia on selline oma linn, Tallinn on täiesti välismaa. Riia sarnaneb väga Tartuga juba arhitektuuriliselt, kirikud on ikka punased. Lõuna-Eesti mõtlemine on teistmoodi.
•• Mismoodi?
Naiivsem. Olen ise ka selline, seepärast see mulle meeldib. Lõuna-Eestis saab olla naiivne, ilma et see oleks kõigi jaoks piinlik.
•• Bändiga oled tegelenud, teatriga ka, aga millal sa filmi peale lähed?
Ma ei tea. Tegelikult oli plaanis seda sügisel teha, aga ei tea, kas see õnnestub. Üks on dokumentaalfilm, mida me plaanitseme, aga see inimene, kellest me seda teha kavatseme, ei tea seda veel ja ma parem ei ütle rohkem. Aga teine asi on teatrifilm lavastusest „Sisaliku tee”.
•• Kui sa keskkooli lõpule tagasi mõtled, siis missugused alternatiivsed plaanid sul tollal olid? Kes sinust veel võinuks saada?
Mul oli põhikooli lõpus juba plaan minna klassikalist kitarri õppima. Siis tuli jälle mõte õppida skulptuuri. Aga see pole ju selge, kas ma üldse oleks sinna sisse saanud. Samal ajal on väga hästi läinud. Mul polegi nagu ametit ja samas on kõik ametid. Ilmselt ma olengi see, kes ma olla oleksin võinud. Kunstnik laiemas mõttes. Ei oska korralikult teha õieti midagi, aga samal ajal võib teha igasuguseid asju. Ma pole õppinud maalikunstnikuks või teatrikunstnikuks või muusikuks või lavastajaks. Kui juba õpid kellekski, siis selle alaga tegelemiseks tuleks hakata seda lammutama, oma õpetajatega konflikti sattuma iseenda sees. Keegi ei saa öelda ka, et olen halb näitekirjanik või halb lavastaja. Ma polegi! Teen, nagu ise tahan.
•• Millised raamatud sind rohkem mõjutanud on?
Raamatutega on nii, et vahepeal tekib mõni tohutult lemmik raamat, mis mõne aasta pärast tundub täiesti naeruväärne. Iga lavastusega seoses on suur hulk kirjandust, mis tuleb läbi töötada ja siis unustada. Kunagi, kui filosoofiat ja teatriteadust õppisin, siis sai sellest vallast loetud ja see tundus põnev. Aga kui sa oled sellest välja astunud, siis see tundub kuidagi veider. Iga raamat mõjutab. Aga üks, mis mõjus võimsa laksuna, oli Lauri Sommeri „Kolm üksiklast”. See pole veel naeruväärseks muutunud. Laual on Zbigniew Herberti luuletused, mille ma avastasin Tõnis Mäe viite peale, et ta on hakanud neid viisistama. Siis on taime- ja puuderaamatud.
•• Miks?
Mul on puude ja taimedega mingi asi, aga ma ei tea, mis asi see on. Meeldib teada saada, mis taim miski on ja mis uskumused temaga on ning kuidas teda kasutatakse ja kust ta pärit on. Me elame väga multikultuurses taimekeskkonnas. Väga paljud taimed on sisse tulnud. See haridus, mis antakse, ei arenda keskkonna nägemise võimet. Oma kooliajal ei õppinud ma küll, mis planeet on Ehatäht ja mis asi see Põhjanael ikkagi on. Ja mida Eesti taimed teevad. Koolist ei õppinudki suurt midagi. Ja oma poja pealt ma näen, et ta on ühe aasta koolis käinud ja omandanud võime teha asjad ära, aga mida ta tegelikult mõtleb, seda ei tea. See läbiminemise komme laiendatakse ülejäänud elusse. Elad oma mulli sees ja kaitsed ennast kogu jama eest. Hea oleks, kui koolieelne vaimustus inimestes alles jääks, et neid ei pandaks nii palju kasti, et sina oled reaalinimene, sina võiks tööle minna sellele erialale. Oleks etem, kui inimesed ei paneks end nii paika, vaid liigukski rohkem ühelt erialalt teisele. Inimene pole ju algusest lõpuni üks ja seesama. See, mida sa planeerid ja ette mõtled, on alati vaesem kui see, mida sa ettegi ei oska näha. See, mis tuleb, on alati huvitavam. Mida vähem haridus inimesele raame paneb, seda parem.
•• Kultuuripoliitikast oleme palju rääkinud. Mis suhe sul poliitikaga üldse on, valimas käid?
Ma ei ole käinud enam, sest ma ei oska valida.
•• Kas tuleb sisse Kaarel Irdi moment, et valida on s… ja väga s..a vahel?
Või siis hea ja parema, kui justkui polegi nagu vahet, keda valida. Ei taju väga suurt vahet. See nüüd kõlab küll eebenipuust torni moodi, aga mina siin võidelda ei jaksa.
•• Üritad ühiskondlikust rähklemisest kaugeneda?
Ei, üldse mitte. Ma loen väga aktiivselt ka uudiseid ja ilmselt pealkirja tasemel tean kõike. Lihtsalt selline tunne on, et poliitikas toimub mingi tasalülitamine, et inimesed ei tegeleks sellega, millega päriselt peaks tegelema. Energia läheb mingi vastandamise ja muretsemise peale.
•• Tasalülitamine toimub mingi vaenlase loomise kaudu?
Jah, et poleks aega tegeleda põhiküsimustega.
•• Kas poliitika peaks siis erinevalt kultuurist olema vähem ikoonipõhine, tegelema küsimustega sõltumata isikutest?
Jah, tõesti. Võib-olla tõesti on poliitika kohutavalt ikoonipõhine, aga kultuur väga demokraatlik, samal ajal võiks olla rahulikult vastupidine. Seda me teame kõik, et demokraatiat Eestis suurt pole.
••Pole või?
On või? Vabadus nagu oleks küll. Kas sa saad valida inimesi, kes su ideid teostavad? Iga uus poliitiline asi naeruvääristatakse kohe ära. Meie, valged eurooplased, oleme maheinimesed, kanad, kes saavad jalutada, või lambad, kes saavad muru näksida ja ringi joosta, aga meie pidamise eesmärk on ikka sama – muna, vill ja liha, on ju?
•• Räägime ärist ka. Sa oled Genialistidest brändi teinud, aga miks sa ei võiks brände üles töötada ja sellega rikkaks saada? Teha sellise brändi, mis tagab sulle rahaliselt muretu vanaduspõlve.
Ma ei usu sellesse. Kõik on nii ebakindel. Olen olnud ka pensionisammaste ja elukindlustustega ühinenud, sinna kõvasti raha alla pannud. Kui esimene laps sündis, siis ma mõtlesin, et nüüd peaks hakkama tuleviku peale mõtlema. Mingil hetkel sain aru, et mu vennal on täiesti õigus, kui ta ütles, et see on täiesti mõttetu, unusta ära. Õnneks taipasin enne lõplikku krahhi selle raha välja võtta, mida välja võtta sai. See, mis tulevik toob, on põnevam kui see, mis sa ise oskad ette võtta.
•• Tulevik toob üsna aimataval moel vananemise.
Pigem siis tuleb tegutseda nii, et vana ja vaesununa kuskil maal elades ja isekasvatatud kartuleid ja porgandeid süües oleks tore mõelda, et sai ikka hästi pandud. Mitte nii, et siis tegin selle äri ja kõrbesin, ja tolle äri ja kõrbesin, rikkaks ei saanud kunagi. Või et miks mind küll keegi ei aita, ma olen ju kogu elu teinud seda, mis mul teha kästi, kus nüüd riik on, keda ma orjasin, kus on mu lapsed? Siis jääb ju ainult kibestumine. Kui me oleme vanaks saanud, siis me ei tea ju isegi, mis riigis me elame. Kas see on üldse kristlik riik? Areng on nii kiire. Kas me üldse vanaks saame? Pigem tahaks elada nii, et teha seda, mis on parajasti huvitav ja teeb õnnelikuks.
Eluloolist
Ivar Põllu
Sündinud 30. okt 1974
•• 1981–1989 Tootsi põhikool
•• 1989–1992 Pärnu 4. keskkool (praegu Ülejõe gümnaasium)
•• 1992–1999 Tartu ülikooli teatri- ja kirjandusteaduse eriala, bakalaureus
•• 1995–2007 ansambli Genialistid laulja
•• 2006–2011 Tartu Genialistide klubi üks omanikest
•• 2008– praeguseni Tartu Uue Teatri juht
•• Abielus teatrikunstnik Kristiina Põlluga, kaks last.
•• Sai tänavu teatriliidu algupärase dramaturgia auhinna etenduse „Ird, K.” eest, tema Tartu Uus Teater sai sõnalavastuste eriauhinna.
