Mis on saanud vutiässadest Dinost, Robertost, Francost?
Kas kujutate ette, et Eestisse saabub mängima Itaalia vutikoondis, aga pealtvaatajaid koguneb tribüünidele kõigest 2000? Ent selline juhtum on meie vutiajaloost täiesti ette näidata, sest 1990. aastate alguses lapsekingades päterdanud Eesti jalgpallikoondis võõrustas eelmise sajandi viimasel kümnendil taevasiniseid koguni kahel korral.
Ent Eesti Eestiks, meie jalgpalliajalugu teavad isegi need vutifännid, keda polnud 1993. aasta aprillis, mil taasiseseisvunud Eesti esimest korda Itaaliaga kohtus, sündinudki. Meie koondise ajaloo kõrval ei vaja aga 30. eluaastatele liginevatele inimestele tutvustamist sel perioodil Itaalia eest väljakule jooksnud mängumehed Gianluca Pagliuca, Dino Baggio, Daniele Massaro, Giuseppe Signori, kapten Franco Baresi ja loomulikult ülemöödunud kümnendi üks vutiikoone Roberto Baggio. Mis on toonastest superstaaridest saanud?
Särava väravavahi Pagliuca suured kangelasteod pärinevad mõistagi aastal 1994 USA-s toimunud MM-ilt, kui kesiselt alustanud Itaalia mängis end lõpuks finaali. Seal suutis Pagliuca koostöös kaitse tugitala Baresiga tuntud brasiillased nii normaal- kui ka lisaajal nulli peal hoida, ent penaltiseerias võtsid nüüdsed viiekordsed maailmameistrid siiski oma.
Pagliuca esindas koondist küll vaid 39 korda, kuid aktiivne profikarjäär klubitasandil viis ta Serie A-s enim mänginud väravavahiks. Rekordi kirjutas ta enda nimele 2006. aasta septembris, kui ta möödus teisest legendaarsest väravavahist Dino Zoffist. Karjääri lõpetas Pagliuca 2007. aastal Ascolis, mil talle oli kogunenud 634 liigamängu. Praegu on endine puurilukk vutikommentaator.
Baggio fännib Boca Juniorsi
Noore mängumehena ja Roberto Baggio nimekaimuna murdis end koondisesse nii MM-il kui ka mängudes Eesti vastu Dino Baggio, kelle vutikarjäär lõppes koguni kaks korda. Viimased kõrgliiga mängud pidas ta 34-aastasena Triestinas, aga 2008. aastal naasis poolkaitsja vana armastuse ehk jalgpalli juurde Itaalia kolmandas liigas, kui asus mängima Tombolo ridades. Tagasitulek jäi aga lühikeseks ja sama aasta lõpus riputas Dino jalgpallisaapad varna.
Roberto penaltiseeria möödalöök, mis kindlustas 1994. aastal Brasiiliale MM-tiitli, on aastaid püsinud arutelude keskpunktis, kuid peale ründaja eksisid toonases finaalis veel kaks pallurit. Need olid eileõhtuste vastaste esimeses valikmängus Eesti koondise kapteni Mart Poomiga vimpleid vahetanud Itaalia ametivend Baresi ja Massaro.
Mõlemad toonased patuoinad tegelevad pärast mängijakarjääri jalgpallimaailmas edasi. Kõigest 174 sentimeetri pikkune Baresi jõudis pidada näiteks Fulhami spordidirektori ametit ja treenida AC Milani noormängijaid. Kahjuks treeneritöö erines tunduvalt Brasiilia ründeässa Romario piiramisest ja see Baresil nii hästi välja ei tulnud, mistõttu loobus ta 2006. aastal juhendajakarjäärist ja asus Milani juurde skaudiks. Massaro on aga Itaalia suurklubi avalike suhete juht.
Ent ikkagi Roberto Baggio: hobusesabaga ründav poolkaitsja, endine maailma parim mängija ja budist. Baggio lõpetas enda karjääri galantselt, kui 2004. aastal korraldati tema auks lahkumismäng Hispaaniaga. Ülemöödunud kümnendi Itaalia koondise ühe ikooni saldoks Azzurri eest jäi 56 mängu ja 27 väravat, millest kolm pidi enda selja tagant välja võtma Mart Poom.
Kui praegu Itaalia jalgpalliliidu tehnilist osakonda juhtiva Baggio 1990. aasta üleminek Fiorentinast Juventusesse tõi kaasa suured protestid ja mässu, siis vastukaaluks on vutistaar viimastel aastatel tegelenud heategevusega. Juba 2002. aastal nimetati ta ÜRO hea tahte saadikuks ning kolm aastat hiljem osales ta Aasia tsunamiohvrite toetuseks mõeldud heategevusmängul. Baggio ei ole unustanud ka enda fänne ja nii arutab ta siiani veebiavarustes toetajatega jalgpalli üle.
Pärast karjääri lõppu on Baggiost saanud aga sootuks Argentina vutiklubi Boca Juniorsi toetaja. „Vihmasel pühapäeval vaatasin sõbraga jalgpalli, seis oli 4 : 0 ja mängiti Boca staadionil. Ühel hetkel käis kaamera üle Boca fännide, kes tantsisid, laulsid, lehvitasid lippe ja loosungeid. Ütlesin sõbrale, et seda on ikka ilus teha, kui meeskond võidab, aga sõber lausus, et Roberto, nad ju kaotavad,” rääkis Baggio 2008. aastal ajalehele Gazzetta Dello Sport. „Sellest hetkest saadik on Bocast saanud minu klubi.”
Ubakivi: toona olime poolprofid
•• Enne eilset olid Eesti ja Itaalia kohtunud viiel korral ning kõik mängud olid lõppenud neljakordse maailmameistri võiduga.
•• Aastatel 1994–1995 Eesti koondist juhendanud Roman Ubakivi meeskondade suureks tipphetkeks jäi Martin Reimi värav Itaalias, kuid hoolimata sellest, et sel ajal oli Eestil põhiline ülesanne palli kaugele minema löömine, Ubakivi toonaseid mängijaid praegustest kehvemaks ei pea.
•• „Me olime sel ajal ikkagi poolprofessionaalid kusagilt tehasemeeskondadest,” meenutas Ubakivi keerulist aega. „Andekuselt ei jäänud toonased mängijad – Reim, Rajala, Poom – mitte sugugi praegustele mängumeestele alla, aga treeningutingimused ja mängijad polnud veel päris profid.”
