Kodu, kus esik asub korstnas ja magamistuba sahvris
Paide–Rakvere maantee ääres, umbes 30 kilomeetri kaugusel Paidest jääb paremat kätt Seidla mõisahoone. Muidugi tasub ka seda barokkansamblit oma silmaga lähemalt vaadata, kuid praegu pole huviobjektiks häärber, vaid selle taha puude varju jääv kahekorruseline majakene, mõisa endine sepikoda, mis nüüd on koduks tegusale perekonnale.
Maja välimus on üsna omapärane, sest selle jagab pooleks võimas mantelkorsten, mille õue poole jääval küljel kasvab maa ja taeva vahel kollane vereurmarohi.
Kahte eri aegadel ehitatud majaosa ühendavaks lüliks ja tegelikult ka põhjuseks, miks Liiva tallu sisse põigata, ongi arhailine ja unikaalne mantelkorsten. Selleks et näha korstna tegelikku suurust, tuleb astuda korstnasse. Just nimelt astuda sisse, sest välisuks viibki otse korstnasse ehk esikusse, mis põrandalt mõõdetuna on lausa 16 ruutmeetrit suur. Ninna tungib nostalgiat tekitav suitsusauna meenutav lõhn ja kui pea kuklasse ajada, paistab umbes kümnemeetrise korstna otsast lapike taevastki. Vaatepilt koos lõhnaga on nii erakordne, et külaline kas jääb tummaks või laseb kuuldavale hingepõhjast tuleva ohhoo. Perenaise Sulvi kõrvadele on see kui meeldiv muusika. „Mulle meeldib, et mu kodus on midagi, mida teistel pole ja mis tekitab ohhoo-efekti. Ega ma siia elama tulles mõistnudki selle mantelkorstna väärtust. Alles viis-kuus aastat tagasi, kui lammutasime maha korstna sisse ehitatud lae ning korstna ühest küljest sai pärast puhtakstegemist köögi ja teisest sauna sein, olen seda mõistnud,” kõneleb Sulvi.
Siinkohal on paslik meelde tuletada A. H. Tammsaare ütlust: „Üks näib tõenäolisena: omapärast otsitakse ikka minevikust. Sellepärast muutubki kõik kalliks ja pühaks, mis on pärit läinud aegadest.”
Ähmane ajalugu
Sulvi Põldmaa (44) ja Toivo Suve (46) mäletavad küll aega, mil nad 19 aastat tagasi esimest korda ise selle maja uksest sisse astusid, kuid on liiga noored, et mäletada hoone ajalugu. Ja nagu tunnistab perenaine Sulvi, pole olnudki mahti tõsiselt kodu ajalugu uurida. Paraku jääb ka Seidla külas üha vähemaks neid inimesi, kes oskaksid rääkida mõisa juurde kuulunud hoonetest. Seda, kuidas Sulvi elukaaslase Toivo vanatädi koos oma mehega selle maja endale sai, ei teagi keegi. „Pärast mõisaaega hoone lagunes. Räägitakse, et enne sõda lasid kaitseliitlased varemetesse märki. Siit Seidla mõisas tegutsenud koolis käinud Toivo isa mäletab, et koht oli ikka varemetes ja nad ise hakkasid seda üles ehitama. Kõigepealt üks pool ehk rehealune sai korda umbes 1947. aastal, teine pool ehk eluruumid said valmis umbes kolm aastat hiljem,” teab Sulvi. Kui vanatädilt kodu üle võeti, puudus siin vesi ja kanalisatsioon, tualett ja saun, tubades tuli teha korralik remont.
Sulvi tunnistab, et erilisi emotsioone uus kodu temas ei tekitanud. „Ma olin ju tulnud Roosna-Allikult korterist, kus soe vesi jooksis kraanist. Kuid ma ei kahetse, sest oleme kõik oma kätega teinud ja nüüd ma küll armastan seda kohta,” lausub Sulvi.
Magamistoaks sahver
Kuna lastele oli vaja oma tuba, tuli vanemate magamistoale leida omaette koht. Selle tarvis ehitati sahver toaks ringi.
Magamistoast viib uks keldrisse, sest sahvri alla oli ehitatud kelder. Omaette vaatamisväärsus on tualettruum, samuti sauna ja tualeti ühine eesruum, kus üht seina kaunistavad peremehe trofeed ehk roostest puretud sõjariistad, teist seina remondi käigus prahi hulgast leitud lõuendile maalitud pilt.
Sulvi tunnistab, et muidugi võiks maja sees üht-teist teisiti ümber teha, kasutades rohkem puitu, kuid seda veel jõuab.
„See on minu kodu, mis erineb teistest kodudest ega kipu sarnanema tuntud filmiga „Saatuse iroonia ehk Hüva leili”. Tütar Mirjami klassikaaslased käisid meil külas ja isegi lapsed olid meie unikaalsest mantelkorstnast sillas,” rõõmustab Sulvi.
„Oleme Euroopas vist ainus pere, kes korstna kaudu tuppa käib,” muheleb pereisa.
Ajalugu
Mantelkorsten –
meenutus keskajast
•• Ka mustköögiks nimetatud mantelkorsten on korsten, mis mantlina ühtlaselt allapoole laienedes katab täielikult küttekolde ja sageli ka kogu köögiruumi (sel puhul räägitakse mantelkorsten-köögist).
•• Arhailine mantelkorsten oli iseloomulik keskajale, seda leidus Eestiski mõisates, kiriklates, postijaamades ja jõukamates linnamajades, neid ehitati kuni aastani 1840 ja kadusid kasutusest koos pliitide kasutuselevõtuga.
•• Tartus võib avalikes hoonetes näha mantelkorstnat näiteks Tampere majas Jaani tänaval, nn Arensi majas Laial tänaval ning Tartu mänguasjamuuseumis.
•• Saue mõis Harjumaal on üks väheseid paiku Eestis, kus saab näha mantelkorstna kasutamist koos lahtise koldega pliidiga.
Allikas: Wikipedia; www.mois.ee
Enam neid ehitada ei osata
•• Tiit Schvede, muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor: kui palju üldse on Järvamaal säilinud mantelkorstnaid, seda ma ei oska öelda, kuna nad eraldi muinsuskaitse all ei ole, ikka koos majaga. Paide linnas on teadaolevalt kolm mantelkorstnat, üks väga hästi säilinu asub Keskväljak 8, mis jääb ka muinsuskaitsealasse ja seetõttu on tagatud tema säilimine koos muinsuskaitsealuse majaga. Mantelkorsten on unikaalne ja väärib säilitamist, sest selliseid korstnaid enam ei tehta ega osatagi teha.
•• Seega sõltub mantelkorstna säilimine ikkagi majaomaniku tahtest. On neid, kes peavad seda mingiks ruumi võtvaks monstrumiks, millest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda. Kuid on ka neid, kes mõistavad, et selline mantelkorsten on ajalugu. Ja olla sellise ajaloo omanik on erakordne võimalus.
