Pohlak: Eesti jalgpallikoondis peab eestlasest pallurile olema missioon
•• Aivar, ütlesite Õhtulehele, et saadate koondise juhtkonnale kirja seoses viimaste kaotustega Itaaliale ja Fääri saartele. Millega peaks teie hinnangul koondise juhtkond esmalt tegelema, et korraga enam nii kiiret kukkumist ei tuleks?
Kirja sisu ei ole mitte niivõrd näpunäidete andmine treeneritele, kuivõrd toimuvate protsesside kirjeldamine ja analüüs. Treenerid teevad sageli otsuseid intuitiivselt, jalgpalliline intuitsioon ongi Tarmo Rüütli üks tugevamaid külgi. Samal ajal on jalgpalliliidul juhatus, kes peab suutma protsesse kirjeldades nendest aru saada. Just seda tüüpi teave saabki kirjas olema. Seepärast ütlesingi, et kirja lugemine on kohustuslik, aga selle järgi käitumine ei ole – ehk siis soovime, et treenerid kasutaksid tehtavat analüüsi vaid juhul, kui see nende arusaamist võistkonnast toetab ja edasi viib.
•• Kuidas te üldse hindate Tarmo Rüütlit peatreenerina? Mängijad räägivad, et ta on võrdlemisi pehme ja pärast halba mängu ei laamenda. Kas see on treeneri puhul pluss või miinus?
Arukas ja vaoshoitud käitumine on alati pigem pluss, kindlasti on Tarmo Rüütli väga hea peatreener sõltumata sellest, kuidas läheb koondisel edasi – see, mis mänge ta koondisega teinud on, läheb juba praegu ajalukku kui Eesti koondise üks edukamaid, kui mitte kõige edukam periood.
•• Mis juhtus kahes viimases mängus? Kas tegu on mõne mängija probleemiga, kes on äkki liiga õhku täis läinud, või on viga üldisem?
Esimene probleem on pigem mängijates, teine vast mingite mängijatüüpide kontsentratsiooni suurenemises, mis väljendus just mängus Fääri saartega. Aga ma ei tahaks siit rohkem edasi minna, sest mul on kiri veel kirjutamata, muidu räägin end tühjaks. (Naerab.)
•• Rüütli ütles, et tema ei saa midagi teha, kui mängijad võimalusi ära ei löö. Kas see on tõsiselt võetav põhjendus?
Vastaksin nii, et tähtsam on see, mida treener enda sees mõtleb, mitte see, mida ta vahetult pärast mängu ajakirjandusele ütleb. Seega pole vähimatki põhjust treeneri mängujärgsete kommentaaride alusel teda hukka mõista.
•• Kuidas üldse praegused noored mängijad koondisse suhtuvad? On see pigem hüppelaud välismaale (à la Joel Lindpere) või pigem eesmärk omaette (à la Raio Piiroja ja Mart Poom)?
Ma ei oska sellele üheselt vastata, mõtlen isegi praegu selle üle, sest mulle tundub, et siin võib olla üks võtmekohti. Eesti koondis peab eestlasest jalgpallurile olema missioon, mida ta täidab vabatahtlikult ja kirglikult, ilma selleta me koondisega kaugele ei jõua. Võimalik, et just praegu on see kujunemas probleemiks ja avaldas mõju ka tulemusele mängus Fääri saartega.
•• Rüütli protestis väga tugevalt talvise Aasia-turnee vastu. Millised teie omavahelised suhted üldse on? Kas ainult töised või saate ka väljaspool jalgpalli kokku?
Üha tuleb imestada selle üle, kuidas ajakirjanikud, teades ise väga hästi, kuidas nad lugusid kirjutavad, võtavad tõe pähe teiste ajakirjanike poolt kirjutatut – pean silmas Rüütli väidetavat tugevat protesteerimist Aasia-turnee vastu. Sellises toonis lugu tõepoolest ilmus, aga sellel pole mitte midagi pistmist tegelikkusega.
Kui meie närvikava oleks nii nõrguke, et me selliste asjade pärast tülli pööraksime, ei saaks me olla jalgpalliliidu president ja koondise peatreener, vaid peaksime tegelema millegi lihtsamaga.
Iga Eesti koondise peatreener teab täpselt, milline on jalgpalliliidu poliitika maavõistluste osas, oleme aastaid oma koondist ja lähemat järelkasvu nii arendanud ja ma tahaks näha kedagi, kes tõestaks meile, et mittemängimine arendab mängijaid rohkem kui mängimine. Samuti oleme suutnud varieerida väga erineval tasemel vastastega ja arvan, et selles mõttes on Eesti koondise peatreener väga tore olla – igaühel neist on kindlasti tallel mõni emotsionaalselt elu lõpuni meelde jääv mäng juba kas või vastase atraktiivsuse nurga alt vaadates.
Omavahelised suhted on meil Tarmoga väga head, kuigi jalgpalliväliselt ei ole kunagi kohtunud, aga ma ei kohtu jalgpalliväliselt peaaegu mitte kellegagi jalgpalliinimestest – see polekski võimalik, sest minu jalgpalliliste suhete hulk on niigi ebanormaalselt suur ja vaba aeg kulub pigem nendest suhetest taastumisele. (Naerab.) Pean tunnistama, et mul on üsna ebameeldiv Tarmost kogu aeg seljataga rääkida, ilmselt pean pärast intervjuu lõppu talle helistama ja vabandama. (Naerab.)
•• Kuidas hindate viimastel aastatel välismaale läinud eestlaste karjäärivalikuid? Sander Puri – viis aastat lepingut sisuliselt uppuval laeval. Tarmo Kink istub pingil ja kurdab, Mihkel Aksalu sai heasse klubisse, kuid ilmselt liiga heasse klubisse, et mängijana areneda.
Eks ühelt poolt kõlab see kõik tagantjärele tarkusena, aga asjal on alati ka teine pool: Sander Puri oli kuid klubita, Tarmo Kink tahtis end kõvemas liigas proovile panna, ehkki oli karta, et championship pole päris tema mängustiilile vastav koht, Mihkel Aksalu kohta väidaksin pigem, et temal kadus välismaale pääsemisega siht silme eest ära, edasiliikumiseks on vaja, et ta teeks endale selgeks, miks ta jalgpalli mängib.
See kõik on muidugi ka üks etapp jalgpalli arengus ehk siis juhtumised kirjeldatud mängijate ja teistegagi on osa kogemusest, mis peaks ladestuma teadmiseks ja kultuurikihiks, millele tulevastel põlvedel on võimalik toetuda. Kõigele lisaks on see veel ka elu ja olelusvõitlus. Rääkides näiteks koondise väravavahtidest, keda on välismaal koguni neli, lisaks pealekasvav Marko Meerits, samas teades, et koondise väravasse pääseb neist üldjuhul üks või kaks, ongi selge, et keegi peab ju ka alla jääma.
•• Miks otsustasite rahvusvahelise jalgpalliliidu kongressil sõna võtta ja kas olete saanud ka muud tagasisidet peale Briti ja Saksamaa ilmselt kollasema meedia irisemise?
Olen juba selgitanud, et leppisime UEFA ja FIFA tasandil kokku teatava sõnavõttude loogika, mille järgi pidin kõnelema vahetult enne valimisi. Päevakorrapunkti alguses teatas Sepp Blatter ootamatult, et lahkub saalist, mille peale FIFA peasekretär alustas kohe hääletuse ettevalmistamist ja unustas sõnavõtud. Kuna sõnavõtt oli registreeritud, anti see mulle pärast valimistulemuste selgumist. Otsustasime juba enne, et ma ei hakka püsti tõusma ja ütlema, et ma enam ei taha rääkida, vaid kohandan pisut oma kõnet oludele ja ütlen välja paar asja, mida pean oluliseks, muu hulgas näiteks kriitika Inglismaa pressi aadressil.
Kui karta kollase ja muu meedia irisemist, siis on targem üldse mitte metsast välja tulla. Lisaks olen nimetatud teemal üsna hästi koduste sparringupartnerite poolt treenitud. (Naerab.)
•• Millises seisus on Eesti meistriliiga? Publikut ei käi, Levadia on majanduslike raskuste all lagunemas, Narva Transist ei taha jalgpallisõber enam kuuldagi. Kas on mingeid drastilisi plaane, kuidas olukorda leevendada?
Selle koha peal tunnen end pisut nii, nagu peaksin küsimuse peale „kuidas läheb?” rääkima ära terve eluloo. (Naerab.) Aga olgu, taas kord tuleb pöörduda tagasi Fääri saartele ja paljukorratud faktini, et nende vigastatud koondisemängija tegutses vabatahtlikult staadionil turvamehena, ja kõnelda traditsioonide katkemisest ja vabatahtlikkuse etapi puudumisest meie jalgpalli arengus, mis on klubidele jätnud kõige sügavama jälje.
Oleme aru saanud, et klubide suunamisest ja isegi toetamisest ei piisa, nende ajalugu on liiga lühike, et olla praegu tugevam. Püüame edaspidi võtta rohkem initsiatiivi ja vastutust jalgpalliliidule. Valmistame koos professionaalse lavastajaga ette nii meistri- kui ka esiliiga mängude näidisstsenaariumit – teeme seda ka koondise ja karikamängude jaoks – ning otsime meistriliigale arendusjuhti, kelle roll oleks nii meistriliiga kui ka klubide identiteetide väljakujunemisele kaasaaitamine ja nende nähtavaks tegemine Eesti ühiskonnas. Kusjuures püüame seda teha nii, et ka klubid ise harjuksid ja õpiksid tegutsema, mitte ei võtaks jalgpalliliidu poolt tehtavat loomulikuna. Hellitada on tore, aga inimesed peavad õppima ja tahtma tegutseda.
Meistriliiga publikuarvul ja koondise kaotusel Fääri saartel ei ole kahtlemata mitte mingit seost. Igaks juhuks mainin, et käesoleval hooajal panustame meistriliigasse märkimisväärselt: publiku vahel loositakse välja neli suurt auhinda, tele-, raadio- ja lehereklaami on senisest suuremas mahus, lisaks teleülekanded TV6 ekraanil. Kaks esimest Starmani jalgpallipäevikut aitasid kahes kriitilises kohas, Narvas ja Sillamäel, tuua korraliku hulga publikut. Töö on andnud ka tulemust. Usun, et meistriliiga planeeritud keskmise publikuhulga tõus saab hooaja lõpuks täidetud nii liiga üldises kui ka enamiku klubide osas.
•• Mis saab eeloleval nädalal selle hooaja viimast mängu pidavast Balti liigast? Kas see jääb nüüd pikaks ajaks üldse viimaseks mänguks selles sarjas?
Jah, arvan küll. Ei kujuta praegu ette, et Balti liiga lähiajal uuesti käivituks, samas oli kindlasti oluline, et proovisime, sest paljud arvasid, et Balti liiga saab võluvitsaks, mis tõstab publikuhuvi klubimängude vastu ja toob jalgpalli märkimisväärselt lisaraha. Nii ei läinud, saime taas kinnituse, et iga suur sipelgapesa on ikka tassitud kokku okas okka haaval pika perioodil jooksul sihikindlalt tegutsedes.
•• Kui Balti liiga tulemusi vaadata, siis kas klubitasandil on tõesti Läti ja Leedu klubid meist niivõrd üle? Millest see tuleb, et Lätis suudetakse koondise tasemel mängumehi näiteks Liepaja, Ventspilsi või Skonto meeskonnas hoida?
Nii Skonto, Liepaja kui ka Ventspils müüksid hea meelega oma mängijaid välismaale nii palju kui võimalik. Eesti, Läti ja Leedu klubijalgpall on läinud erinevat teed ja tahaksin taas rõhutada, et tõenäoliselt oleme siiski mingil moel oma lõunanaabritest stabiilsemas olukorras, sest oleme rohkem pööranud tähelepanu klubide kui terviku arendamisele, mis pikas perspektiivis on kindlasti hea. Samal ajal tuleb välja traditsioonide vahe. Tobe on nii kõnelda, aga jalgpallis toimuvad asjad väga pika vinnaga ja kuigi meie taastatud riigid on juba 20 aastat vanad, oleme endiselt protsesse ülesehitavas staadiumis.
Tasemevahe Balti riikide klubijalgpallis muidugi eksisteerib ja ilmselt on eestlased leedukatele juba üsna lähedale jõudnud. Lätlased on suutnud püsida pisut kaugemal, kuigi ka seal on vahe vähenenud. Mõistagi on meie eesmärgiks saada Baltikumi parimaks nii rahvuskoondiste kui ka klubide tasandil, aga seegi ei saa juhtuda kui välk ja pauk.
Muuseas, ei ole välistatud, et hakkame korraldama koondiste Balti turniiridega analoogseid turniire Balti riikide meistritele kesksuvel – see oleks Balti liigale pisukeseks alternatiiviks.
