Aafrika hirmsaimad loomad pole lõvid, vaid hiired
Kui tuhanded Eesti noored peavad plaani minna Austraaliasse tööd ja seiklusi otsima, siis noor austraallane Peter Allison leidis omakorda, et Austraalia on igav, ning suundus esialgu Lõuna-Aafrika Vabariiki ja sealt edasi Botswanasse. Botswana ja eriti muidugi Okavango delta on märksõnad, mis loodushuvilise silmad kahtlemata särama panevad.
Allison kohtub raamatus „Tee mis teed, ära ainult jookse” nii lõvide, gepardite, leopardide, elevantide, jõehobude, ninasarvikute, krokodillide, ahvide, hüäänide, antiloopide kui ka hulga muude Aafrika elukatega. Aga tema jutud ei puuduta eriti nende söömis-, magamis- või paaritumisharjumusi. Selle asemel valgustab ta safarituristide ja giidide käitumisharjumusi, laagri elukorraldust ja masinaparki. Fookusesse jäävad inimesed, kes vaatavad loomi. Raamatu pealkiri pole niisama sõnakõlks, vaid taktika, mis võimaldab pärast ärritatud loomaga kohtumist sündmuskohalt ehk koguni omal jalal lahkuda. Muidugi satuvad inimesed endast tugevamaga silmitsi seistes pigem paanikasse ja tahavad talitada risti vastupidi. Aga õnne peab ka olema ja nagu raamatust selgub, võib elu päästa hoopis mõte, et kui käes olev õllekast jooksma hakates maha pillata, hakkab õlu vastikult kihisema.
Huvitavate faktide ja näpunäidete seas on veel näiteks ka selgitused, miks on Botswanas sageduselt kolmas surmapõhjus kohtumine eesliga ja miks on Aafrika hirmsaimad loomad hiired, ning juhis, mida edasi teha, kui lõugadeni jõudes saad aru, et palk, mida mööda oled sogases jões kõndinud, on tegelikult krokodill. Kuna Allison töötas nn foto-, mitte jahisafaril, siis inimesed raamatus ühelegi loomale viga ei tee, küll aga vastupidi.
Kuigi Allisoni enda kohta raamatust eriti palju teada ei saa, kõneleb see ka loo, kuidas üks poiss täitis oma elu unistuse. Tahtmine on peamine. Ta ei hakanud keskkooligi lõpetama, vaid sõitis lihtsalt hea õnne peale Lõuna-Aafrikasse. Sai hakkama küll.
„Tee mis teed, ära ainult jookse”
Peter Allison
Tõlkinud Eve Otsa
Kurimuri OÜ
