Hans H. Luik: Määramatuses jääb vaid usaldada parimaid päid

Meie ellu on tulnud rohkem Euroopat, aga ühtlasi ka rohkem määramatust. Määramatus kasvab üle pea just nimelt ühiskonna tuleviku ülitähtsais asjus.

Muuseas, meie hariduse üks proovikive aastateks 2012–2020 ongi „õpetada noori määramatust taluma”. Nõnda seisab sobivalt möödunud nädalal tööandjate ja koostöö kogu esitletud uues haridusstrateegias.

Ma osutan kolmele alale, kus Eesti on sattunud määramatusse, kus selgeid teadmisi tuleviku kohta pole isegi ekspertidel. Sel juhul täidab teadmiste tühiku traditsiooniliselt usk – usk sellesse, et riigi eesotsa on valitud inimesed, kes oskavad erinevat vastukäivat teavet analüüsida ja õigeid nõunikke kuulata.

Esiteks energeetika. Nagu tähele panime, otsustas majandusminister Juhan Parts jaanipäeva eel ära Eesti läbi aegade suurima investeeringu. Ta andis „omaniku suunise” Eesti Energia nõukogule, et see hääletaks 15 miljardi krooni (täpsemalt 960 miljoni euro) eest uute põlevkivikatelde ehitamise poolt Narva elektrijaama.

„Äraostmatud” vaidlevad

Kõik Eesti elektritarbijad, nii kodanikud kui ka külalised, nii pereisad kui ka firmajuhid jälgisid seda hoogsat otsust hinge kinni pidades. „Omaniku suunist” annab minister ju nõukogule haruharva. Seda antakse juhul, kui muidu võiksid nõukogu liikmete üle võimust võtta teise poole lobi- või rahahuvid. Juhan Parts on „omaniku suunist” kasutanud eelmisel korral Eesti Energias selleks, et üks Reformierakonna poolt nõukogusse kutsutud liige, kinnisvaraärimees Märt Vooglaid, ei ahvatleks Tallinna Sadamat ostma üht tühjalt seisvat Muuga maatükki. Arvatavalt tema enda oma.

Jahmatas aga see, et Partsiga sama vana, sama teavet valdav ja sama erakondliku taustaga Taavi Veskimägi, Eleringi elektrivõrgu juhataja, ütles väga selgelt, et Eesti tarbija ei vaja 15-miljardilist investeeringut. Elektrit saaksime uutest LNG gaasijaamadest ja muudest allikatest. Veskimäe ja Partsi vastuolus kehastus ka huvitav pööre: pärast 20 aastat kestnud usku vabadesse turgudesse otsustati nüüd siiski Euroopa kliimapoliitikaga vastuollu minnes jätta Eestile omamaise põlevkivi trump. Mis see ka ei maksaks.

Niisiis suur määramatus: ühe „äraostmatu” ekspertiis teise „äraostmatu” vastu. Just nimelt äraostmatus on siin tähtis, sest muidu peaksime veel arutama ka Prantsuse firma Alstom võimalikke lobitrikke, kes ootas super-hüpertellimust. Ei otsustatud ju lihtsalt katlaid ehitada, vaid just ehitada konkreetse Prantsuse firma poolt. Eesti Energial jätkus tarkust ehitaja välja valida ja hind lukku lüüa juba varem, majanduskriisi aegsete odavate hindadega. Igatahes, Alstomil oli väga suur stiimul veenda valitsust selles, et Eesti peab jätkama keskkonnaohtlikku kivipõletamist. Kui palju oleks lobitööks mõistlik välja panna, kui ootab 15 miljardi suurune investeering? 100 miljonit? Eks priskemad poliitikud on ju äraostmatuse üle kõvasti nalja visanud. Minul on igatahes küll heameel, et majandusministriks (ja Eesti Energia üldkoosolekuks ühes isikus) ei olnud sel hetkel näiteks… mõni teine mees.

Juhin aga tähelepanu, et isegi tipptaseme otsustajad ei tea, mis saab tulevikus CO2 kvootidest, kas meil üleüldse lubatakse nii palju põlevkivi põletada ja mis üleüldse saab Euroopa energiapoliitikast. Juhan Parts nimetas seda poliitikat „hullumeelseks”. Tõsi ta on. Neljapäeval hääletas Bundestag lõplikult Saksa tuumajaamade järkjärgulise sulgemise poolt, kas aga leiavad sakslased 2022. aastaks suures mahus uusi keskkonnasõbralikke elektriallikaid? Uhke žesti poolest meenutab selline tegevus laevade põletamist muistse kuninga poolt, et sõjaväel ei tuleks mõtet vallutust pooleli jätta ja koju naasta. Jääb tunne mingist hüsteerilisest poliitilisest konsensusest, kus ekspertide arvamust polnud aega kuulata. Saksamaa poliitikud on ka varem teinud kampaania korras hoogsaid otsuseid. Meenutagem kas või türgi võõrtööliste küllakutsumist. Mis meil jääb loota? Jääb loo­ta, et Saksa poliitikud ja energeetikud hülgavad karjamentaliteedi ja toetuvad parimale osale teadlastest.

Kaua internet püsti püsib?

Kus suur süsteem, seal suured kriisid. Nii ennustatakse ka internetile. Jevgeni Kasperski andis jaanipäeval Der Spiegelile intervjuu, kus tunnistas halastamatult: rahvusvahelist võrku pole võimalik häkkerite eest päästa. Häkkerid tegutsevad arvutipilvedena, nentis Kaspersky, kelle võrguturbefirma on näiteks Saksa turul menukaim. Indias ja Hiinas on arvutite hulk inimese kohta ja arvutioskused enam-vähem võrreldavad, ent India käitub kultuurselt. Hiinast – ja hiinakeelsetest California linnaosadest – tuleb aga järjest ohtlikumaid ründeid. Ja õelust jätkub ka venelastel. Kasperski ütleb, et selle vastu ei saa, seni kuni ei saa ära keelata arvutioskusi ning rahvusvahelist arvutivõrku. Jaapani Sony ja Nintendo mängude kräkkimine olevat alles soojendus. Kas häkkeripilv murrab ennast ka Apple’i keskkonda? Võtab maha satelliidid, avalikustab kogu arvutisuhtluse, seiskab jõujaamad? Määramatus kuubis!

Ja jällegi tuleb uskuda, et küberkaitse suudab ühendada suuremat arvutivõimsust kui häkkerlus. Kusjuures suur osa häkkereid tegutseb ainult huligaansest lustist, mis on kõva motivaator, samal ajal kui meil Filtri teel tehakse kindralleitnant Johannes Kerdi alluvuses siiski patriootlikku palgatööd…

KGB-st välja kasvanud Kasperski siiski eksib, hinnates Eesti kahjusid 2007. aasta pronksiöö aegu. Eestit ei „pommitatud rahvusvahelisest võrgust maha”, nagu ta väidab, vaid Eesti pankade IT-juhid koostöös riigi poolt kiiresti tekitatud küberkaitseliiduga otsustasid end rahvusvahelisest võrgust lahti sidurdada. Energeetikas näiteks nii ei saa. Rahvusvahelised üle­kandevõrgud on elektritarne orgaaniline osa.

Kolmas kahtlemata erutavalt määramatu protsess on Kreeka riigivõlg. Veel 2009, kui rahvusvaheline kriis täiega möllas, kirjutas Financial Times esiküljel hoopis Ungarist, kes kohe vee alla vajub. Kindlasti pidavat oma valuuta alla hindama ka Läti. Kreeka võlakirju aga hindasid reitinguagentuurid peaaegu sama headeks kui Saksa omi! Pangad, kes neid ostsid, võisid nende tagatisel omakorda keskpangast laenu saada.

Eesti Pank kaotas suveräänsuse

Eesti on liitunud Euroopa rahandusmehhanismiga, millel ei olnudki võimet läbi näha Kreeka valitsuse priiskamise tagajärgi. Kreeka riik, mis ka headel aegadel aina suurendas oma võlgnevust teiste riikide ees, on selle finantsmehhanismi kaudu suutnud oma võlakirjad sokutada ka Eesti Panga keldritesse. Oma tubli 190 miljoni euro eest. Kusjuures reeglite kohaselt ei tohiks meie pangas sedavõrd niru kvaliteediga (reiting CCC, Eesti Pank tohiks äärmisel juhul hoida BB-kraadi pabereid) ollagi. Eesti Panga 2010. aasta aruanne ütleb, et osta tohib ainult investeerimis­kraadiga väärtpabereid.

Olgu – tehti erand, euroala stabiilsuse nimel. Kas meil peaks olema usk, et Eesti Pank kui osa Euroopa Keskpangast nüüd teab, mis saab neist võlgadest? Andres Lipstok kinnitab: „valitsuste võlakohustusi ei tohi edasi lükata või ümberstruktureerida”. On neil sõnadel kaalu? Kahjuks on raske uskuda, et EP president Lipstok on parim ja teguvõimelisim mees meid esindama. Kas Lipstok suudab veenvalt nõuda, et Saksamaa ja Prantsuse ning Briti erapangad, kes lahkelt Kreekale laenasid, nüüd ka vastutust kannaks? Näiteks võttes kohustuse liikmesriikide pankadest tulevikus „ahvatlevaid” Kreeka võlakirju osta. Või loovutades, vastutasuks päästmise eest, pankade osalused Euroopa Keskpangale. Nii päästis Obama valitsus AIG ja Goldman Sachsi.

Kokkuvõttes. Kaoseteoorias ei räägita kaosest kui hukutavast jõust. Kaosest võib tekkida ka kord. Samuti võib määramatusest saada uus kord. Euroopas tähendaks see uut Euroopa finantsinspektsiooni, mis osaleks riikide eelarvete vastuvõtmisel ja täitmise kontrollil. Lõpuks ei aruta ju keegi USA-s näiteks California või Illinoisi väljaheitmist dollarialast, kuigi olukord on neis osariikides võlakoormaga täbar. Keskus otsustab ja võtab vastutuse. Ääremaad kinnitavad usku.