Vastuoluliste inimtüüpide lahtikirjutaja
Paradoksaalsed kujud, kes ei taha mahtuda raamidesse, kes üllatavad meid tegudega, mille hindamiseks me pole valmis, kelle eluteed pole mitte siledad ja sirged, vaid kurvilised ja jõnksulised, aga kõigile vaimsete matkade sõpradele ometi huviga jälgitavad – säärased kujud on läbi aegade inspireerinud Enn Vetemaad kui romaanikirjanikku.
Sääraste tegelaste saatuse romaaniks kirjutamine pole sugugi lihtne. Aga Vetemaa oskab seda teha. Ta on ka enne Naani kuju loomist päris palju harjutanud. Näiteks on vägagi vastuolulised ja igasuguste ajaloošabloonidega täiesti kokkusobimatud mitmed Vetemaa varasema suurromaani „Ristirahvas” tegelased, peategelane kaasa arvatud.
Allakirjutanu mäletab Vetemaa uue romaani peategelast Gustav Naani päris hästi. Naan oli nimelt ENE-s mu ülemus. Tööl jättis ta üsna meeldiva mulje. Naan naljatas, et tema lemmikentsüklopeedia on 1965. aasta Poola Entsüklopeedia, kus Eesti kohta oli kirjutatud palju tobedat. Näiteks olevat 1940. aastani Eestit valitsenud saksa mõisnikud. Ilmselt ei tahtnud ta teha ENE-st ideoloogilist teost nõukogulikus vaimus, vaid püüdles objektivismi poole, aga oli sunnitud arvesse võtma Moskvast Suure Nõukogude Entsüklopeedia toimetusest tulevaid suuniseid. Need olid tihti vastuokslikud ja veidrad. Vetemaa toob romaanis näiteks artikli „Beria” eemaldamise ja selle asendamise äärmiselt põhjaliku käsitlusega Beringi väinast.
Vetemaa romaani alguses tunneb Naan suurt lõbu noore eestimeelse seltskonna õrritamisest. Vetemaa tahtel kuuluvad sellesse seltskonda ka Arvo Valton ja Jaan Kaplinski. Naanile meeldis üliväga, kui noorte silmnäod löövad õhetama ja publiku meeleoludes vahelduvad halvakspanu ja vaimustus, kõrgete aadete lembus ja künism vastavalt akadeemiku kujuteldavale taktikepile. See kõik oli Naanile päriselt omane ja seda on Vetemaa suutnud oma romaanis ka väga hästi edasi anda.
Vastaspooled
Naan oli mängur, keda mäng hullupööra inspireeris. Ja pole ime, et sellised mängud inspireerisid ka Vetemaad. Viimasel ajal olen mõelnud, et Naan sarnanes päris tunduvalt meie praeguse aja ninanipsude meistri Indrek Tarandiga – mis sellest, et Tarandi ninanipsud ja kannapöörded on sootuks teistsugused. Inspiratsioonirikkad mängurid, muide, on peaaegu alati karismaatilised. Lermontov on „Maskeraadis” defineerinud elu niimoodi:
„On elu mäng, kus saatus panka peab.
Ja võidab see, kes mängureegleid teab.”
Enn Vetemaa ja tema teose peategelane Gustav Naan tajuvad väga peenelt elu mängureegleid, millest rääkis Lermontov. Ja Vetemaa on eriti huvitav kirjanik seetõttu, et ta oskab kirjasõna kaudu kujutada mitte ainult oma tegelaste üksikuid inspiratsiooniturgatusi, vaid ka nende karismat laiemas mõttes ning selle mõju väiksemale ja suuremale seltskonnale. Vetemaal on hästi arenenud vaimse atmosfääri taju. Ta eriomaduste hulka kuulub ka vaimsuse ja erootika läbipõimimise oskus. See, et Vetemaa valis Naani vestluskaaslaste hulka Valtoni ja Kaplinski, pole juhuslik. Ma ei tea täpselt, kui palju oli kahel noorel tähtkirjanikul otseseid kokkupuuteid Naaniga, aga meediaväljaannetes (Sirp ja Vasar, Looming, Eesti Raadio) olid nad mõjukad Naani oponendid.
Ma ei mäleta, et Naan oleks Eesti iseseisvuse ideed halvustades baltisakslasi meile eeskujuks seadnud. Iseseisvuse taotlemise asemel võtke endale Venemaa tsiviliseerija roll, ütleb romaanitegelane Naan. Küllap on see Vetemaa fantaasia. Aga see jutt sobib hästi kokku Naani paradokse armastava loomuga.
Talendi allakäik
Naan oli auahne ja edev inimene. Ta tahtis olla Eesti esifilosoof ja esiesseist. Mõnd aega ta oligi seda. Aga ajapikku hakkasid just Valton ja Kaplinski teda populaarsuselt ületama. Naan ei suutnud seda taluda. Siit algas Naani uus võõrandumine eestimeelsetest noortest ja ka tema üldine vaimne allakäik. Temast sai taas see, kellena ta oli alustanud – kahetsusväärselt kroonulik ja tüütu valitseva režiimi kaitsja.
Tegelikult oli Naanil noori intellektuaale vaja. Naani oma kasvukeskkond – Venemaa eestlased, kes moodustasid parteilise vasallvürsti õukonna – oli ju nüanssideta punane või igavalt hall, täiesti tuim igatahes. Parteiladvik mitte ainult ei võõrastanud Naani, vaid ei saanud tema kuulsatest esseedest („Inimene plahvatavas universumis”, „Võimust ja vaimust”) ka tuhkagi aru.
Naani taluti EKP keskkomitees ilmselt ainult seetõttu, et ta oli julgeolekukindrali väimees. Naan vajas noori, aga ka noored vajasid Naani. Ta oli noortele paras pähkel hammaste teritamiseks. Kõik see on hästi väljaloetav ka romaani lehekülgedelt.
Vetemaa romaanis kahtlustavad mõned noored, et Naan on julgeoleku provokaator. Säärast kahtlustamist tuli ette ka tegelikus elus.
Just Naani edulugu ehk hiilgus on see, mis on romaanis kõige huvitavam. Selle lahtikirjutamine on Vetemaa väga tähelepanuväärne saavutus. Ka Naani allakäigust ehk viletsusest kirjutades on Vetemaa olnud leidlik, ometi pole ta suutnud pakkuda sellel puhul midagi niisama erakordset kui akadeemiku tipptaseme päevi kujutades. Igavaks aga ei muutu Vetemaa teos mitte kusagil.
„Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus”
Enn
Vetemaa
Tänapäev
