Jälgin pidevalt meediat, kuid mulle tuli totaalne tupik lennujaama ümbruses ikkagi täieliku üllatusena. Hoiatussildid saabusid alles siis, kui kõik juba üksmeelselt ummikus istusid. Mina, teel tööle, läbisin kilomeetrist lõiku Ülemistel autoga ligi tund.

Neli tundi hiljem sain teada, et täpselt sama lõik oli ikka veel täielikus ummistuses. Arvestades, kui seisma pani Tallinna rahvasõit kogu elu, oleks rattureid pidanud olema vähemalt 40 000. Oli umbes 700.

Igasuguse rahvaspordiürituse kritiseerimine on tundlik tegevus – lõppeks tahaks ju, et korraldajad järgmisel aastal ikka asja edasi teeksid, uuesti ja paremini, mitte ei rehmaks käega. Kuid suurlinna ja suurürituse kooseksisteerimisel on omad reeglid.

Tegelikult pole selliseks täielikuks ummikuks mingit vajadust. Enamasti lastakse grupp läbi, natuke oodatakse ka tagumisi ja siis läheb elu edasi. Nõnda on see enam kui 6000 osavõtjaga Tartu rattarallil. Kuid ka SEB Tallinna sügisjooks annab kõikvõimalikest liikluspiirangutest aegsasti teada ega jää elutegevusele seetõttu suurt jalgu. Sügisjooksu korraldajad hoiatavad nädalaid ette, et kesklinna ei maksa autodega tulla – ja ongi korras. Nüüd piirduti reedeõhtuse mitte kuhugi jõudnud teate ja muu pudi-padiga.

Olen kaugel sellest, et pagendada rahvasport kesklinnast. Just siis, kui rahvaspordiüritused toimuvad linnasüdames, on populariseeriv efekt kõige kõrgem. Kuid pannes linna korralikult ette hoiatamata seisma on keeruline midagi populariseerida – pigem tuleb ette vaadata, et mädatomatitega loopima ei hakataks.

Tallinna linnavalitsuse selgitus, et tegelikult põhjustas ummiku avarii, mitte rattaüritus, näitab, et nad vist ei saa ikka millestki aru. Kui keegi keeraski kellelegi ette, mida nad seal siis terve päev teevad? Tallinna linnavalitsusel ja ürituse korraldajal MTÜ Aerobike Cycling Agency on piisavalt õppetunde, mida läbi töötada. Rattaüritus pole Leningradi blokaad.