Teadlase vastutus ja kodaniku vastutus
2009. aasta aprillis tappis maavärin Itaalia keskaegses linnas L’Aquilas 308 inimest ja jättis tuhanded peavarjuta. Nädal enne seda oli kuuest seismoloogist ja ühest ametnikust koosnev paneel avaldanud teate, et suur maavärin on võimalik, kuid vähetõenäoline.
Teisipäeval hakati nende üle kohut mõistma. Neid süüdistatakse ettekavatsemata tapmises, sest nad andsid „ebatäpset, ebatäiuslikku ja vastuolulist” informatsiooni. Ka kohus teadlaste üle, kes on ennustanud loodusjõudude käitumist valesti, oleks tundunud veel kahe ja poole aasta eest võimalik, kuid vähetõenäoline. Kohtuähvardus on tuurinud üle aasta, eelmisel aastal andis üle viie tuhande maailma teadlase allkirja Itaalia teadlaste kaitseks koostatud petitsioonile.
Maailmas kehtib üks kummaline seadus – astmeseadus. See kirjeldab mastaabivabadust ehk enesesarnasust, mis on omane paljudele loodusnähtustele. Astmeseadus ütleb, et ei ole olemas sellist asja nagu tüüpiline fragment. See tähendab, et väga suurt laviini, relvakonflikti, börsihinna kõikumist või maavärinat saab ennustada äärmiselt ebatõenäoliselt. Maasügavus teie jalge all on kriitilises olekus ja pole teada, kuhu pinged suubuvad – nõnda nagu pole teada, kuhupoole kukub terale hetkeks püsti sätitud pliiats.
Loodus pole kunagi „ebatäpne, ebatäiuslik ja vastuoluline”. Küll aga saab nõnda iseloomustada inimese arusaama looduse toimimisest.
Ent kuidas seda inimestele selgeks teha, nõnda et nad uskuma jääksid? Kas tuleb näiteks anda neile tõenäosused ja lasta endil otsustada? Kuid kuidas teha inimestele selgeks, mis asi on tõenäosus?
Miks põletati keskajal nõidu? Kas sellepärast, et neid arvati olevat ühenduses saatanaga ja soovivat inimestele halba? Jah, sõnutsi oli see muidugi nõnda. Kuid sügavam põhjus, miks valitsejad seda tegevust soosisid, oli ehk hoopis soov juhtida pööbli tähelepanu eemale nende eneste vigadelt ja pahategudelt. L’Aquila linn on küsinud valitsuselt 50 miljonit eurot taastamisraha. Itaalia majandusel pole praegu just parim aeg. Kui tõenäoline on analoogia?
Ennustamine on alati olnud ohtlik. Vihma ennustamine, ruletivõidu ennustamine, looduskatastroofide ennustamine. Kõige ohutum on futuristi elu, kes visandab tulevikustsenaariume oma elueast kaugemale.
Kohtust olulisem on küsimus inimese vastutusest ja teaduse vastutusest. Mida on inimene õigustatud ootama teaduselt ja mida peab ta teadma ise? Milline kohus seda otsustab?
Praegu on Euroopas õhus küsimus: kas võime kaevata kohtusse mõne majandusteadlase, börsiteoreetiku, sest ta ei teatanud meile maailma majandushädadest ette?
Majandusteadlane Robert Lucas on öelnud, et kui inimesed oleksid ratsionaalsed, siis saaksid nad täpselt teada, kuidas minevik muundub olevikuks, ja sellepärast kohaneksid kähku – mistõttu mineviku info oleks tuleviku ennustamiseks täiesti kasutu. Selle argumendi rüütas Lucas matemaatikasse ja sai Nobeli preemia. Me oleme inimesed ja tegutseme oma teadmiste piires, milles sisaldub ka minevik. Nõnda võiks ju oletada, et ohtlikes paikades elavatele inimestele on kogunenud põlvkondade mälu, mis peaks võimaldama neil enestelgi oma elamute ohutust hinnata ja visandada käitumine tõugete puhul.
Ühel saarel, vulkaani jalamil elas kord vanamees, kes pidevalt, aastate pikku palvetas, et vulkaan ei hakkaks purskama. Kui mägi ilmutas selgeid märke, et enam ei ole nalja, põgenesid inimesed külade kaupa. Nad anusid, et vanamees tuleks nendega. Tema aga otsustas jääda. Ja mattus laava alla. Ta valis tee, mille on valinud teadus: jääda paigale, mis ka ei juhtuks. 1
