Laenutagatised ja Eesti mõttelage alandlikkus
Tegemist on mitmes mõttes õpetliku ja värske näitega Eesti ja Euroopa Liidu poliitilisest kultuurist, kus keskseteks mõisteteks demokraatia, solidaarsus, ratsionaalsus ja seaduslikkus.
Loodava Fondi näol on esimese suurema Euroopa integratsiooni alase valikuga alates Lissaboni Lepingu ratifitseerimisest. Õigupoolest on need kaks ratifitseerimisprotsessi Eestis omavahel võrdlemisi sarnased: arutelud toimuvad koalitsiooni vedamisel, rahvast otsustamisse ei kaasata, sest enamik neist ei mõistvat keerulisi finantsloogikaid ja viimaks ei saavat välislepinguid referendumile niikuinii panna
Avatud debatti ei peetud vajalikuks ei poliitiliste parteide vahel ega meedias, sest arutada ju polevatki midagi – tegemist on uue sammuga Euroopa integratsioonis ning meil sobib seda ainult võimalikult eeskujuliku noorliikmena toetada, isegi kui meil oodatavatest kohustusest ja ohtudest kuigi selget ettekujutust ei ole. Pealegi riigina, kes ühiskatlast rohkem saab, kui sinna annab, ei sobikski meil ühiste initsiatiivide mõttekuses kahelda. Seda optimismi ja entusiasmi jagub isegi olukorras, kus võetavate kohustuste maksimumsumma on 2,5 miljardit eurot. Ja kui keegi peaks soovima Soome moodi kogu ettevõtmise mõttekuses kahelda, liigitatakse ta euroskeptikute ja põlissoomlastega ühte patta.
Raskem laenu saada
Loodav fond ei oleks oma tänastes mahtudes võimeline vastu seisma ei Hispaania ega Itaalia potentsiaalsele maksejõuetusele. Seega on üsna ilmne et kriisi kasvades kasvab ka Eesti osa nii sissemakse kui garantiide osas. Valitsus on seda muret pareerinud naiivse väitega, et põhiosas me ju ainult garanteerime ja see ei lugevat suurt midagi. Siiski, et garantiide näol on tegemist põhimõtteliselt käendamisega, tähendab see seda, et rahvusvahelised kreeditorid vaatavad seda kui Eesti riigi olemasolevat kohustust, tõstavad selle võrra meie riskiastet ja intressi ning vajadusel tulevad seda raha meilt välja nõudma.
Kuigi avalikkusele püütakse jätta muljet, et aidatakse Kreekat, Iirimaad ja Portugali (tulevikus nähtavasti ka Hispaaniat ja Itaaliat), hakkaksid fondi vahendid kuluma eelkõige laenuandjate ehk Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi pankade päästmiseks. Lisaks on loodav Fond sunnitud nähtavasti ära ostma ka täna Euroopa Keskpanga poolt euro kattevara eest ulatuslikult kokku ostetud ääreriikide rämpsvõlakirjad.
Esmalt on veider, et Eesti kui üks EL-i vaesemaid riike peab appi minema rikkamate riikide suurpankadele ja pensionifondidele, teiseks ei ole laenuandjate näol tegemist nn „õnnetusjuhtumisse“ sattunutega, vaid nad on ise suures kasumihimus sellised ärivalikud teinud. Nende päästmine tähendaks avalikku tunnistamist, et Euroopa Liidu pangandussektor toimib pigem semu- kui turumajanduse reeglite kohaselt.
Ministrid, vabariigi president ja Euroopa Parlamendi saadikud ei väsi ka kordamast, et täna saab Eesti ju rohkem raha Euroopa Liidu toetustest ja seega peaksime tänulikult suu pidama. Tõepoolest raha me saame vastavalt Eesti ja Euroopa Liidu liitumislepingule. Nende maksete suurus lepiti kokku mitmete meiepoolsete vastuteenete eest ja seega on tegemist mõlemapoolselt kaalutletud tehinguga, kus ka meie loobume rohketest privileegidest. Pealegi oli ja on nende investeeringute mõte Eesti majanduse integreerimine EL majandusruumi. Tänane katse väita justkui oleks hädas riikide aitamine ka lepinguline kohustus, või et justkui peaksime osa rahast tänutundest tagasi andma on lepingulises mõttes naeruväärsed.
Mingisugust kohustust ka eurotsooni liikmena ennast kinni raisanud liikmesriike aidata ei ole, samuti ei eksisteeri mingisugust solidaarsusklauslit, mis kohustaks varem kokkulepitud struktuurivahendite eest teistele abi andma. Lisaks ei märgi viimati jõustunud Lissaboni Leping ühelgi viisil ühiste abifondide ja eurovõlakirjade loomise vajalikkust ega võimalikkust.
Abi lääne pensionäridele
Viimastel päevade on üha enam Euroopa poliitikuid ja mõtlejaid avalikult välja ütlemas, et tegemist on eelkõige juhitud pankrotimenetlusega ääreriikide osas päästmaks võimalikult Saksamaa ja Prantsuse pensionäridest maksumaksjate huve.
Seega langeb ära ka majanduslik argumentatsioon justkui me aitaksime üle-euroopalist kriisi ära hoida. Ääreriikide maksejõuetus on üsna vältimatu, küsimus on vaid, kas arve maksavad need kes riske võtsid (Saksamaa ja Prantsusmaa) või alandlikud klubi uusliikmed nagu Eesti. Usk Kreeka, Iirimaa ja Portugali pääsemisse võlaringist ilma osasid võlgu maha kandmata on täna eelkõige jõukohane kas selektiivselt mõtlevale või ilma majandusteadmisteta inimesele.
Seega ei ole ühtki veenvat õiguslikku aga majanduslikku põhjust sellisel kujul loodavas fondis osaleda. Ja kui tegemist on hoopis kauni poliitilise alandlikkusrituaaliga suuremate liikmesriikide suunas, siis võiks rahandusminister nii otse öeldagi.
