Rainer Sarnet: Dostojevski võitles selle eest, et madalaid asju ei hakataks oluliseks pidama
Kuidas selle filmini jõudsid? Stsenaariumi kirjutasid ise, nagu ma aru saan, võtsid Dostojevski pihku ja kukkusid uhama? Kirjelda seda protsessi. Mis filmis erineb romaanist? Kas sinu "Idioot" on romaani ekraniseering või on tegemist lihtsalt inspiratsiooniallikaga?
Kirjutasin stsenaariumit ja valmistasin filmi ette kuskil aasta. Nii kirjutamine, proovid ja võtted oli üllatavalt meeldiv aeg. Mingit erilist krampi või tõrget polnud. Kõige aluseks on ikka Dostojevski lugu. See tegelaste, suhete ja teemade ring on päris tihe, aga ma proovisin seda kokku lükata nii, et Dostojevski põhiideed säiliks. Tegin mitmest tegelasest ühe, pikkisin Dostojevski arutlusi erinevatesse dialoogidesse ja tõin sisse ka oma teksti. Stsenaariumi kirjutamine, aga lavastamine üldse, on ideaalis nagu teraapia või enesearendamine. Mingil hetkel on sul vaja just seda lugu teha, olla selles maailmas. Tegelikult see ei olegi alati ratsionaalne otsus, vaid sa lihtsalt jääd justkui ühe teema või idee ümber keerlema, hakkad n.ö. hääli kuulama ja pilte nägema, tekivad ideed.
Sa oled varemgi tahtnud Dostojevskist midagi teha, miks siis see asi pooleli jäi?
Filmi tegemine eeldab õnne. Et kõik asjad kokku jookseksid, seal on nii mõndagi sinust sõltumatut. Võib olla ma siis ise ei suutnud rahastajaid piisavalt veenda, ära tõestada. Aga nüüd see „Idioodiga“ õnnestus ja kõik on hästi.
Mis sa arvad, mida Dostojevski ise sinu filmist mõtleks? Kui põhjalikult sa Dostojevski loomingu ja tema eluga tutvunud oled? Missugune ettekujutus sul temast ja oludest, milles ta elas, tema mõttemaailmast, tekkinud on? Kas te võiksite kaasaegsetena omavahel sõbrad või tuttavad olla?
Hiljutises loengus „Idioodist“, mis toimus seoses filmi väljatulekuga Artise kinos, näitas Peeter Torop Dostojevski kavandeid ja joonistusi, kus Dostsojevski oli kujutanud Mõškinit. See oli ikka täiesti deformeerunud näoga idioot, kui selline tuleks, paneks endasse armuma ja tekitaks religiooseid igatsusi, väga ootamatu oli. Hiljem ta arendas Mõškini portreed edasi ja tema näkku ilmus naeratus ja romaanis kirjeldab ta Mõškinit juba kui kena väljanägemisega noormeest. Mul oli algses versioonis Mõškin ka kõnedefektiga, kuid see jäi kõrvale, kuna see ühtlustas liiga ta olekut, tõmbas liiga tähelepanu ära. Mõškin ei ole idioot.
Mulle tundub Dostojevski ikka väga võimas kirjanik, keda jäädaksegi avastama, ta on oma tunnetuses väga kaugele liikunud. Torop rääkis, et Dostojevski põhimure oli, et inimene ja kultuur ei devalveeruks, et ei hakataks madalaid asju olulisteks pidama. Ta pidas oma romaanides selle nimel titaanlikku võitlust. Tõi sisse teemasid, mida on raske korraga seedida. Vladimir Sorokini näidendis „Dostojevski trip“, kus kõik kirjanikud on nagu narkootikumid, peeti Dostojevskit kõige kangemaks kraamiks. See pole mõnuaine, vaid hape, hoiatab diiler. Sõprus Dostojevskiga oleks üsna keeruline, ilmselt oleks ta mulle pidevalt raha võlgu, tänu oma mängukirele.
Idiooti ja Dostojevski teoseid on ju varemgi ekraniseeritud, kas oled ka need üle vaadanud, kasvõi võrdluse pärast? Mille poolest sinu film teistest Dostojevski põhjal vändatud filmidest/seriaalidest erineb?
Olen vaadanud Kurosawat, Põrjevit, „Down house“ oli kõige kaasaegsem „Idioodi“ ekraniseering, mida vaatasin. Sealt näppasin ühe lause, Kurosawalt ka ikka paar asja. Tegelikult aga hoidsin distantsi, sest kõike oli korraga niigi palju. Kui Kurosawa ja Põrjevi filmid olid mõlemad kuskil neli tundi, siis minu oma on kõigest kaks.
Sa oled üldse päris mitu filmi teinud selliseid, mille aluseks on kirjandusteos, ärajäänud filmi Rehepapp stsenaarium oli samuti kirjanduse alusel tehtud. Miks see nii on? Eesti filmi puhul räägitakse palju sellest, et stsenaarium on nõrk, kas nõustud sellega? Kui võtta aluseks kirjandusteos, kas siis on kindlam, et film on edukam, vähemalt stsenaariumi poolest tugevam? Kas sinu arvates halvast stsenaariumist saab teha head filmi?
Hõreda loo järgi ei ole hea filmi teha. Iga asi võtab oma aja. Mida tugevam lugu, seda rohkem jääb aega näitlejatele, tööle kaameraga, valgusega, su tähelepanu pole ainult sellel, kuidas lugu lappida ja puhevile lüüa. Sama ka montaažis, hea lugu jookseb alati kokku, sul on vabadust monteerida igat pidi.
Mõned romaanid on väga head filmijutustused, mõned on väga head romaanid, aga filmi neist ei saaks.
Võib olla kõige olulisem probleem originaalstsenaariumite puhul on see, et kuidas stsenarist ja režissöör koostööle saaks. See eeldab mõttekaaslust, aga ka natuke rohkem aega ja raha. On ju eesti kirjanikud kirjutanud filmistsenaariume, aga režissöörid ei ole teha võtnud. Filmi autor on siiski režissöör, filmikeel on nii arenenud, et režissöör peaks osalema stsenaariumi kirjutamisel. Ilmselt on see ka põhjus, miks paljud režissöörid ise kirjutavad, nii meil kui mujal. Kui on hea valmistekst kirjandusest kohe võtta, on tore, aga Peeter Sauteri jutt Sirbis kuidas tuleb filmi jaoks virnade viisi sahtlisse kirjutada ja filmi ja raha lõpuks ei tulegi, on ka ilmselt põhjus, miks paljud kirjutajad filmi natuke pelgavad. Endalgi on imelik kirjutaja juurde minna, et kuule teeme midagi, ehk paari aasta pärast õnnestub ka filmida. See on praegu Eesti reaalsus ja asi muutuks, kui toodetaks rohkem filme. Et erineva käekirjaga kirjutajad filmi juurde meelitada, et nad ei pelgaks filmimaailma, et filmimaailm oleks vaba loominguline maailm, mitte paaniline Eesti Nokia avastamise asutus. Vaadake, kui palju erinevaid algupärandeid on teatris.
Üks film ei peaks vastama kõigi ootustele, lunastama eesti rahva ja kõik meie kompleksid, et üldse olemas olla. Selline ootus tekitab klišeelugusid, konstrueerimist, higimaitset ja krampi.
Enne esilinastust Eestis oled "Idioodiga" Busani filmifestivalil. Missuguses võistlusprogrammis film Busanis osaleb?
Film osaleb Busanis võitlusprogrammis Flash Forward, kus on luubi all uued tulijad. Programmis on põhiliselt Euroopa filmid. Mina ise filme festivalidele ei saada, nii et ei tea ka edasisi plaane teiste festivalide osas.
Mis on see kompvek, mille peale rahvas "Idiooti" vaatama peaks tulema?
See on armastusfilm, väga heade näitlejatega. Risto Kübara tundlikkus on selle filmi hing. Mardi kaamera, Jaagupi dekoratsioon, Jaanuse ja Riina kostüümid aga kondid ja luud. Ja kuskil hõljub ka Dostojevski vaim. Soovitan vaadata vähemalt kolm korda.
**
Fjodor Dostojevski samanimelisel romaanil põhineva “Idioot” jutustab naiivsest vürst Mõškinist, kes asub päästma hukatusse minna otsustanud naise hinge. Sarneti käsitlust “Idioodist” võib vaadelda kui kirglikku ja põletavat armastuslugu või filosoofilist jutustust inimesest, kelle vahetu käitumine tekitab teistes rahutust ja häbi ning igatsust headuse järele. Film on üles võetud Narvas Aleksandri kirikus, Tallinnas Dominiiklaste Kloostris ja Mustpeade majas.
“Idioodis” mängivad Risto Kübar, Katariina Unt, Tambet Tuisk, Ain Lutsepp, Tiina Tauraite, Ülle Kaljuste, Ragne Veensalu, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak jt. Filmi operaator on Mart Taniel, monteerija Tambet Tasuja, helilooja Ülo Krigul, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnikud Jaanus Vahtra ja Riina Põldroos ning produtsent Katrin Kissa.
IDIOOT TREILER from Homeless Bob on Vimeo.
