Paljad naised ja sisetunde küsimus
Ei tea mina seda, mida arvaks kunstnik Roots või õiguskantsler Teder sellisest ettevõtmisest, aga surnukirstu palja naisega müümine on küll midagi niisugust, mis võtab pahviks. Kui ma varem arvasin, et poolpaljaste naiste reklaamides kasutamisel on siiski mingid piirid, siis Lindneri firma kalendreid vaadates saab ilmselgeks, et olin eksiteel.
Aga põikame korraks tagasi Fidelia-Signe Rootsi juurde. 2011. aasta suvel, 8. - 13. augustil, heitis kunstnik rõivad ült ja kõndis paljastatud büstiga 161 km läbi Eestimaa. Tema enda sõnul oli eesmärgiks juhtida tähelepanu küsimusele, miks Maarjamaa mehed võivad niimoodi ringi käia, naised aga mitte.
Roots võttis sõna ka oma põhiõiguste teemal, selgitades veidravõitu kunstiprojekti nii: “Naistel on põhiseaduslik õigus viibida sarnaselt meestele palja ülakehaga avalikus ruumis. Hetkel ei keela rindkere paljastamist ükski seadus. Mehed kasutavad seda õigust alati, kui ilmastik lubab, kuid naised mitte. Põhjenduseks tuuakse näiteks, et naise rind on seksuaalne ja salapärane ning et naine ja mees on olemuselt erinevad. Need on kultuurilised seletused. Bioloogilises mõttes ei loeta naise rindu suguorganiteks, need koosnevad samadest elementidest nagu meeste rinnad. Naised soovivad juba kõikjal maailmas ise otsustada, millist nende kehaosa pidada seksuaalseks. Kuni naise rinnad on seksualiseeritud, saab kapitalistlik ühiskond neid müüa. Palja rindkerega naised töötavad seega süsteemile vastu ja on kriminaliseeritud.” Teade selle kohta, et Rootsi suvine kunstiprojekt on nüüd kuni novembri lõpuni Kunstikeskuse virtuaalnäitusel kõigile vaatamiseks, saabus 4. oktoobril.
Olgu. Ma küll vaidleks vastu, et õnneks siiski ei kipu iga mees endalt vähegi sooja ilmaga särki seljast viskama, võibolla juhtub seda külatanumal, ehk isegi aguliuulitsal, kuid pealinna promenaadidel on vähemasti päise päeva ajal härradel rõivad üll. Võtame nüüd aga Rootsi teise väite - kui kõik naised rinnad (meeste kombel) paljaks kisuksid, siis oleks kohe rahu majas ja kapitalistlik ühiskond nende abil enam näiteks surnukirste müüa ei sooviks. Pole üldse kindel. Võib ju arvata, et kui paljaste naistega kõike müüakse, siis järelikult mehed (või teised naised) soovivadki paljaid naisi rohkem näha ja võtavad niisuguse etteaste elusas esituses rõõmujoovastuses vastu. Nii aga ei juhtunud. Roots oli vapustatud sellest, et tema tegevust peeti Väike-Maarjas avaliku korra rikkumiseks. Ta pöördus oma murega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole.
Abi tuligi õige pea, nimelt ruttas õiguskantsler Indrek Teder 12. oktoobril kinnitama, et diskrimineerimine on see, kui naised nõuavad endale Pärnus ühte rannariba, kus nad saaksid (meeste kombel) oma rindu paljastada, kuid (naiste kombel) eraldatuses olla. See tähendab, et naised võivad küll eevakostüümis õhuvanne nautida või palja büstiga päikest püüda, kuid nad ei saa nõuda seda, et nad saaksid seda teha privaatselt. Pärnu linn peab oma otsuse langetama novembri lõpuks.
Suve viimasel poolel tekitas palju elevust reklaam, kus nappides bikiinides õlised naised reklaamisid mootorsaage. Teadjamad rääkisid, et see firma teeb niisugust asja juba ammu. Poolakatest surnukirstumeistrid näiteks annavad oma tootekalendreid välja kolmandat aastat, kasutades kirstude ahvatlevamaks muutmisel napis aluspesus naisi. 2012. aasta kalendris katab modellide ihu vaid värv. Kus on meeskunstnikud, kes pöörduksid soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole, teemal, et miks pole kalendris võrdselt ka meesmodelle? Kus on naised, samuti potentsiaalsed surijad, kes tahaksid oma elusügisel viimse teekonna puhkesängi valides, näha nappides stringides mehi, sarka valvamas? Või kui tõsisemalt küsida, siis kes on sellise kirstufirma klient? Mustad lesed? Mafioosod? Suitsidaalsed noorepoolsed mehed?
Paljad naised paljasteks naisteks, diskrimineerimine ja ahistamine toimub globaalselt. Jaapanis, Egiptuses, Indias, Tais, Brasiilias, Mehhikos ja mujalgi on metroodes kasutusel vaid naistele mõeldud rongivagunid. Jaapanis alustati sellega juba 1912. aastal. Levinud on ka jõusaalid, mis mõeldud vaid naistele. Täistuubitud rongivagunites kiputakse nimelt tihtipeale nühkima, krabama, siivutul kombel koperdama. Terviseklubides aga võib ette tulla piidlemist, võimalik, et ka väljakutsuvalt hingeldamist. Seda peamiselt meeste poolt. Ja selleks, et ka häbelikumad või ebakindlamad naised saaksid rongiga sõita ning trenni teha, on leitud lahendus.
Kui me võtame Rootsi ning Tederi näite, siis Eestisse selline lahendus ei sobiks. Lahenduseks oleks Rootsi meetodit kasutades hoopis see, et mõne reklaamplakati asemel oleks linnad ja külad pilgeni täis paljast ihu, sest see vähendaks vajadust krabada või piielda ning Teder paneks juba terve sajandi kasutusel olnud iganenud vaid õrnemale soole eraldatud metroovagunitele lihtsalt veto peale, sest kuhu läheb avalikus kohas naine, sinna võib minna ka mees.
Võrdõiguslikkuse volinike ning põhiseaduse väliselt toimivad aga ka tänapäeval kirjutamata reeglid. Kõike ei saa ega ei pea seaduste, volinike, kvootide ja piiridega reguleerima. Ja alati leidub kraaklejaid, kes nendest kirjutamata reeglitest kinni ei pea. On mehi, kes kohe mitte ei saa päevitada naiste rannast väljaspool. On naisi, kelle jaoks rindade paljastamine linnatänaval on eluküsimus. On mehi, kes kannavad seelikut, on naisi, kelle garderoobis on vaid püksid. Ja on firmasid, kes balansseerivad paljaid naisi reklaamides kasutades hea maitse piiril. On asju, mis on sisetunde küsimus. Ja kõigele on lööki.
