Peeter Koppel: rahale tuleks eelistada vara
Kumb on praegu viie–kümne aasta perspektiivis suurem: inflatsiooni- või deflatsioonioht? Räägitakse palju rahatrükkimisest ja inflatsioonist, aga näiteks Jaapan proovis 1990. aastatel inflatsiooni tekitada, kuid neil see ei õnnestunud.
Julgen väita, et euroala on juba praegu võladeflatsioonilises allakäiguspiraalis. Deflatsioon on aga miski, mis ei meeldi mitte kellelegi, sest see tähendab kõike alates maksejõuetutest pankadest kuni alafinantseeritud pensionisüsteemini. Seega on tõenäoline, et majanduspoliitika ohjajad astuvad ühel hetkel samme, mis viivad inflatsioonini. Ka tuleb aru saada, et deflatsioon ei ole objektiivne paratamatus, vaid majanduspoliitiline valik – valik, mis on kahest võimalikust ebamugavam.
Kui Euroopa hakkab tõesti rahatrükkimise ja inflatsiooniga võlakoormat vähendama, siis mida see arvuliselt võiks tähendada?
Kuskil 5–10% vahele jääv inflatsioon võiks juba abiks olla küll. Samas ei tasu unustada, et USA-s oli 1970-ndatel ka u 15%-list inflatsiooni – ja näe, ka elati ning mitte eriti halvasti.
Kui suur on oht, et pudelist pääseb ootamatult välja hoopis suurem tont?
Alati on võimalik, et kaasnevad soovimatud kõrvalnähud. Samas ei usu ma, et euroala lastakse võladeflatsioonilise survega täiesti allavett. Seda hinda ei ole valmis keegi maksma.
Kuidas tagada oma vara väärtuse säilimine praeguses keskkonnas?
Potentsiaalselt tulevikus kiirema inflatsiooni puhul on klientidele oluline selgitada, et nad ei käsitleks raha absoluutselt riskivabana ja oleksid vähemalt teadlikud, et kõrge inflatsiooni korral võib nende rahas hoitava varanduse ostujõud tõsise hoobi saada. Olgu lugejatele koduseks ülesandeks arvutada välja, mida teeb viis aastat 15-protsendilist inflatsiooni näiteks nende 10 000-lise hoiusega.
Vara väärtuse tagamine on huvitav sõnatrio. Kui juba vara, siis järelikult mitte raha. Kui väärtus, siis järelikult pikaajaline ostujõud, ja kui tagamine, siis järelikult kindel garantii. Ma ilmselt ka helendaksin öösel, kui oskaksin üha ebakindlamaks muutuvas maailmas ja finantsturgudel pakkuda välja lahendusi, mis midagi garanteerivad. Aga mõtteviis võiks praegu olla selline, et liikuda eemale rahast – või siis vähemalt nende riikide rahast, mis on omadega makromajanduslikult käpuli – ning mõelda rohkem varade kontekstis. Riigivõlg oli veel mõnda aega tagasi riskivabaduse sümbol. Aga nüüd?
Kõrgema inflatsiooni perspektiiv mulle kindlasti ei meeldi. Ma isiklikult julgen lihtsalt arvata, et kahest väga halvast, kuid objektiivselt paratamatust valikust on inflatsioon vähem halb. Ilmselgelt oli 1930-ndatel USA-s (deflatsioon) halvem elada kui 1970-ndatel (inflatsioon).
Mis liiki fonde eelistada praegu pensioniraha hoidmiseks?
Minu jaoks on siin väga lihtne reegel: mida noorem inimene, seda suuremat riski saab ta endale lubada.
Kas suurte kodulaenude maksjad võivad rõõmustada, kui inflatsioon kiiremaks läheb?
Negatiivsed reaalintressid on muidugi kodulaenaja jaoks meeldivad. Mis võib problemaatiline olla, on see, et kõrgema inflatsiooni kontekstis kipuvad ka intressimäärad tegema kodulaenaja jaoks ebameeldivas suunas äkilisi ja suure ulatusega jõnkse, nii et päris ühest vastust ei ole. Kõige paremini tunneb end keegi, kellel on eluasemelaen, fikseeritud intress ja inflatsiooniga sammu pidav sissetulek.