Suitsetajate osakaal on USA rahvastikus kõvasti vähenenud (umbes 40 protsendilt 20 protsendini), kuid 2004. aasta paiku vähenemine peatus.
Endiselt suitsetab 46 miljonit täiskasvanud ameeriklast ja suitsetamine tapab aastas umbes 443 000 ameeriklast.

Kogu maailmas müüakse igal aastal kuus triljonit sigaretti, mis üksteise järele ritta laotuna kataksid vahemaa Maalt Päikeseni — see on kõigi aegade rekord. Igal aastal sureb maailmas suitsetamise tõttu kuus miljonit inimest — rohkem kui aidsi, malaaria ja liiklusõnnetuste tõttu kokku. 1,3 miljardist hiinlasest rohkem kui ühe kümnendiku surma põhjustab suitsetamine.

Sel kuul teatas USA toidu- ja ravimiamet, et kulutab järgmise viie aasta jooksul 600 miljonit dollarit rahva tubakatarvitamise tagajärgedest teavitamiseks. Kuid Robert Proctor, Stanfordi ülikooli ajaloolane, peagi ilmuva raamatu „Kuldne holokaust: sigaretikatastroofi juured ja argumendid keelustamiseks” („Golden Holocaust: Origins of the Cigarette Catastrophe and the Case for Abolition”) autor, väidab, et teavitamisest kui ainsast sügavat sõltuvust tekitava ja sageli surmava narkootikumi vastasest relvast jääb andestamatult väheks.

„Tubakakasutamise piiramise poliitika keskendub liialt rahva harimisele, kuigi fookus peaks selle asemel olema toote muutmisel või kõrvaldamisel,” ütleb Proctor. Ta juhib tähelepanu sellele, et me mitte üksnes ei hari lapsevanemaid, et pliid sisaldavad värvid tuleb lastest eemal hoida, vaid me keelame pliid sisaldavate värvide tootmise. Ja kui leiti, et talidomiid põhjustab loodetel suuri väär­arenguid, siis ei piirdunud me sellega, et üksnes õpetasime naisi seda ravimit raseduse ajal mitte kasutama.

Proctor soovitab USA toidu- ja ravimiametil kasutada oma volitusi sigarettide muutmiseks kahel moel.

Esiteks: kuna sigarettide eesmärk on tekitada ja säilitada sõltuvust, peaks toidu- ja ravimiamet piirama sigaretisuitsu nikotiinisisalduse tasemele, kus see ei tekita enam sõltuvust. Suitsetajatel, kes soovivad suitsetamisest loobuda, oleks seda siis lihtsam teha.

Teiseks: toidu- ja ravimiamet peaks meenutama ajalugu. Esimesed suitsetajad ei hinganud tubakasuitsu, see sai võimalikuks alles 19. sajandil, kui uus tubaka kuivatamise viis tegi tubakasuitsu vähem leeliseliseks. Selle traagilise leiutise kontos on juba umbes 150 miljonit surma ja see põhjustab veel mitu korda rohkem surmasid, kui midagi otsustavat ette ei võeta. Toidu- ja ravimiamet peaks nõudma, et sigaretisuits oleks leeliselisem, mis muudaks selle sissehingamise raskemaks ning kopsudesse jõuaks vähem suitsu.

Suur osa Proctori raamatust, mis ilmub jaanuaris, põhineb tubakatööstuse arhiividokumentidel, mis tehti avalikuks nendevastase suure kohtuvaidluse ajal. Enam kui 70 miljonit lehekülge tubakatööstuse dokumente on nüüd kättesaadavad internetis (http://legacy.library.ucsf.edu).

Dokumendid näitavad, et juba 1940. aastatel oli tubakatööstusel tõendeid selle kohta, et suitsetamine põhjustab vähki. Siiski otsustasid Ameerika suuremate tubakafirmade juhid 1953. aasta kohtumisel, et nad eitavad sigarettide kahjulikku mõju. Veelgi enam: kui teaduslikud tõendid, et suitsetamine põhjustab vähki, jõudsid avalikkuseni, püüdsid tubakatöösturid jätta muljet, et teaduse argumendid ei ole veenvad.

Proctor ütleb, et inimkonna kõige surmatoovamad leiutised pole mitte tulirelvad ega pommid, vaid sigaretid.

Kui me soovime säästa inimeste elu ja parandada nende tervist, siis ei oleks selleks midagi efektiivsemat kui sigaretimüügi rahvusvaheline keelustamine. Üksnes äärmise vaesuse kaotamine võiks ehk päästa rohkem elusid, aga seda oleks palju keerulisem saavutada.

Neil, kes tunnistavad riigi õigust keelustada kergemad narkootikumid, nagu marihuaana ja ecstasy, oleks sigaretikeeldu kerge aktsepteerida. Tubakas tapab palju rohkem inimesi kui need narkootikumid.

Mõned väidavad, et seni kuni narkootikum kahjustab ainult neid, kes on ise valinud selle tarvitamise, peaks lubama inimestel endil otsustada. Riigi ülesanne oleks üksnes tarbijate ohtudest teavitamine. Kuid tubakas ei ole selline narkootikum, kui mõelda, millist ohtu kujutab endast passiivne suitsetamine — eriti siis, kui lapsevanemad suitsetavad oma väikeste laste juuresolekul.

Isegi kui jätta kõrvale kahju, mida suitsetajad tekitavad mittesuitsetajatele, ei ole vaba valiku argument nõnda tugevat sõltuvust tekitava narkootikumi puhul veenev. See argument muutub veelgi kahtlasemaks, kui arvestame, et enamik suitsetajaid on algust teinud teismelisena ja soovib hiljem sellest sõltuvusest lahti saada.

Nikotiinisisalduse vähendamine tasemele, mis ei tekita sõltuvust, oleks vaba valiku argumendiga kooskõlas.

Teine argument status quo poolt on see, et tubakakeeld võib lõppeda samasuguse fiaskoga, nagu lõppes USA alkoholikeeld. See tähendab, et sarnaselt alkoholikeeluga suunaks tubakakeeld miljonid dollarid organiseeritud kuritegevusse ja soodustaks õiguskaitseorganite korrumpeerumist, tehes samal ajal vähe suitsetamise vähendamiseks.

Aga võrdlus alkoholiga võib olla vale. Paljudele suitsetajatele ju tegelikult meeldiks, kui sigaretid keelustataks, sest samamoodi nagu Obama tahavad nad oma sõltuvusest vabaneda.

© Project Syndicate, 2011
Tõlkinud Villu Zirnask

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid