JUHTKIRI: Ärge andke Nigulistet tagasi!
Niguliste muuseumi direktor on väitnud, et hoone üleandmise korral tuleb riigile kuuluvad kultuuriväärtused sealt ära viia, sest muuseumi kliimanõuded välistavad rahvarohkete jumalateenistuste pidamise. Selline võimalus oleks ebameeldiv. Avalik huvi nõuab minu arust, et kirikuhoonet ning Berndt Notke „Surmatantsu” ja Hermen Rode altarit ei lahutataks. Tugeva avaliku huvi korral võib riik eraorganisatsioonide õigusest üle astuda, ehkki ma ei taha mõelda, kui suur võiks olla Niguliste kinnisvara eest makstav hüvitis. Kuidas hinnata UNESCO pärandisse kuuluvat osa?
Juriidilised argumendid juriidilisteks argumentideks, mõnes kunagi kehtinud õigussüsteemis võisid pastorid ka orje pidada. Küsin pigem: kas EELK-st on tõesti kristlik oma omandiõigust taga ajada, maksku see ühiskonnale mis maksab?
Millele selline omanikutunne peale vaieldava juriidika veel põhineb? Kas EELK on Niguliste kiriku ise ehitanud või ostnud? Kui ajaloos väga õelalt näpuga järge ajada, siis säilisid sealsed kunstivarad protestantlike pildirüüstajate tegevusest hoolimata, mitte tänu nende soovile katoliiklikku kunstipärandit 21. sajandile säilitada.
Peale selle – kas kesklinna pühakojad on praegu kõik nii puupüsti täis, et kirikulistele on kangesti ruumi juurde vaja? Julgen kahelda. Pealegi koosneb kirik minu teada kogudustest. Kus on Niguliste kogudus? Eeldatavasti tuleks seegi taasluua.
Põhiseadus ütleb, et meil ei ole riigikirikut. Aga ometi, kui riigikirikut ei ole, siis mis ametimees on kaplan või miks juhib riikliku monumendi žüriid piiskop? Riik peaks ju suhtuma religioonidesse võrdselt: võrdse ükskõiksusega, täieliku osavõtmatusega sõna otseses mõttes. Aga isegi ekskommunistidest poliitikutele meeldib pühade ajal rääkida „kristlikest väärtushinnangutest”, mille uskumise teesklemist nad vajalikuks peavad.
Kui ma oleksin muslim, küsiksin, miks Nigulistet hoopis minu usule ei anta (sel juhul ilma jumalavallatu kunstita). Mitteusklikuna saan vaid õnnetult põhiseaduse külge klammerduda.