10.12.2011, 06:10
Väärtlugeja Õnnepalu peegeldub loetud raamatuis
Essee: Teoses on jäädvustatud korraga kirjandusprotsess ja autori enda kirjanikuisiksus.
FOTO:
Tõnu Õnnepalu „Ainus armastus” sisaldab pisut üle 20 essee ja arvustuse viimasest 20 aastast. Pealkiri viitab sissejuhatavale tekstile, kus öeldakse, et kriitik saab kirjandust tõlgendada siiski vaid olevikus, nii nagu ka armastada saab ainult olevikus. Sellega on antud mitu olulist võtit raamatu helistiku juurde – esiteks pisut vabandav vooderdus asjaolule, et autor ei pruugi kogu kirjutatuga nüüd enam nõus olla, teiseks aga antakse märku, et tegu pole tavapärase kriitikakogumikuga, vaid ühe lugeja isikliku „lugemislooga”, ja et see on teataval määral samasugune elukirjutuslik teos, nagu Õnnepalu viimase kümnendi raamatud on olnud. Nõnda siis on jäädvustatud „Ainsas armastuses” korraga mitu asja: kirjandusprotsess ja ühiskond selle ümber, aga veelgi enam ehk autori püüe kirjeldada konkreetsete teoste ja kirjanikukujude kaudu oma ettekujutust eluliselt olulisest kirjandusest kui sellisest – ja seda läbi ühe stiilitundliku praktiku silmade.