Olete töötanud mitmes Aasia diktatuuririigis, kõige pikemalt Usbekistanis. Mida sellises kohas ajakirjanduse õpetamine tähendab?
Kesk-Aasia postsovetlikes ja autoritaarsetes riikides ei õpetata üliõpilasi analüütiliselt ja kriitiliselt mõtlema. Valitseb nõukogudeaegne pärand, kus õppejõud peab loengut, üliõpilane märgib faktid üles ja õpib need pähe. Eksamil küsitakse fakte, ei nõuta argumenteerimist, analüüsi ega hinnanguid. USA-s või ka Leedus, kus ma praegu töötan, öeldakse tudengeile, et nad peavad olema skeptilised, mitte ainult küsima allikalt arvamust, vaid ka allikaga vaidlema. Raske on õpetada tudengeid, kes ei suuda kriitiliselt mõelda, sest see pole teistele õppejõududele meele järele. Õpe koosnes pea täielikult teooriast, praktilisest reporteritööst räägiti vähe. Kui nad tööle lähevad, ei kavatse keegi neile õpetada, kuidas intervjuusid teha või Photoshopi kasutada.
●●
Kas teie enda vabadust mingis mõttes piirati?
Ei, valitsus, USA saatkond ega ülikool ei ole mulle kunagi ette kirjutanud, millest ma rääkida tohin või rääkima pean. Ühe järeleandmise tegin ma ise: kui rääkisin tsensuurist või ajakirjanike ahistamisest, ei kasutanud ma Usbekistani näiteid. Teadsin, et tudengid saavad aru küll, et kui ma räägin Kasahstani internetipiirangutest, siis see probleem käib ka nende riigi kohta.
●●
On usbeki ajakirjanikel üldse mingi väljendusvabadus?
Olukord on pärast minu seal viibimist hullemaks läinud. Pärast 2005. aastal toimunud protesti ja massimõrva Andijonis löödi kõik välismaised uudisteorganisatsioonid ja kolmas sektor riigist välja, mis muutis ka usbeki ajakirjanike võimalused palju väiksemaks. Praegu seal sõltumatu ajakirjandus puudub. Mõned autorid küll tegutsevad põranda all ja mõned välisusbekid avaldavad internetis lugusid.
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid