Plaadid
PROGEROKK
Indrek Patte
Hinne 5
„Celebration”
Ei juhtu tihti, et Eestis välja antud plaati kolm korda jutti läbi kuulan. Viimati ehk Led R (2007), mille ninamehelt tuli nüüd see väga hea sooloplaat. „Celebrationil” on super kidramehed, väga head teemad, tõetruu programmeerimine, spirituaalsed, sümbolirikkad tekstid, lisaks rohkelt Moogi. Üks miinus on vokaal, mille Indrek on oma tagasihoidlikkusest kohati liiga ära peitnud. Parimad lood on „Mount Meggido” ja zappalik „One Way”. Kõva sõna, progesõbrad poodi!
Agu Tammeorg
ELEKTROPOPP
HU?
Hinne 3
„Läbi öö”
Habemega nali, võiks HU? kolmanda kauamängiva kohta pikema jututa öelda. Või tasuks hoopis nentida, et oma formaadi piires on see bänd hoopis sujuvas muutuses, eelistades seekord otsese ärapanemise ja irvitamise asemel veidi ridadevahelisemat lähenemist ja tuues sisse ka isiklik-inimlikke mõõtmeid. Seekord need tekstid lihtsalt kõlavad kuidagi teisiti. Huumor on tajutav, kuid ei lajata igalt poolt näkku. Muusikaliseltki jätkab „Läbi öö” HU?-le iseloomulikku elektropopi rida. Samal ajal teades, et see album ilmus veidi lühemal kujul õlle nelipaki tasuta kaasaandena, ei oska muud lõppu öelda kui: „Häid jõule!”
Mart Niineste
POPROKK
Snow Patrol
Hinne 3
„Fallen Empires”
Snow Patroli kuues plaat on tervelt 14 loo juures pisut eklektiline, kuigi käib endiselt kogu täiega nende popilike ballaadide stiili alla. Siin on huvitavaid nüansse, nagu natuke koba flirt elektroga, Gary Lightbody julge madalam toon, kohatine koori kasutamine või vägev klaverisõrmitsemine „Bottles From a Staris”. Kuhjaga potentsiaali on ninamees Gary Lightbodys, aga see on realiseerunud kuidagi suvaliselt. Isegi kui mõni lugu väga meeldib, ei veena terve plaat selle eest väga palju raha välja käima. Aga „A Hundred Million Suni” fännidele meeldib kindlasti ka see plaat.
Tiiu Laks