Märt Väljataga: Enne uut normaalsust
Võistlus käib selle nimel, kelle lugu osutub veenvamaks, sest see, kes kontrollib minevikku, kontrollib tulevikku. Üks narratiiv valitseb Eesti raadiojaamade nädalavahetuse jutusaadetes (sealsete arvajate kõrval pole enam ükski jutt ebakompetentne), hoopis teine Inglise ja Ameerika majandusblogides, kolmas pangategelaste sõnavõttudes, neljas eurobürokraatide avaldustes. Omad narratiivid on Vahemere maade nördinutel, vasakpoolsetel, marksistidel, rääkimata internetidžunglites vohavatest konspiratsiooniteooriatest.
Kõik püüavad kriisi omal moel seletada, diagnoosida, pakkuda ravimeetodeid ja aimata ette uut normaalsust. Vahel võidakse vastandlikest diagnoosidest tuletada sarnaseid ravisoovitusi ja vastupidi. (Peeter Koppel SEB-st peab eurokriisi põhjuseks sotsiaalriiki, kuid tema ravisoovitused on samad, mis pigem temast vasemal asuvatel angloameeriklastel: nullintressid, eurovõlakirjad ja eelarveliit.)
Lugudel, isegi kui neid esitatakse neutraalses ja tehnilises keeles, on oma moraal ja süükoorma jagamise viis. Nii on peetud kriisi peasüüdlaseks eurorahasse algusest peale sisse programmeeritud vigu, maksebilansside tasakaalutust, heaoluriikide sotsiaalseid pürgimusi, Saksamaa ja Euroopa Keskpanga kitsidust, lõunaeuroopalikku või katoliiklikku mentaliteeti, liigset demokraatiat, vähest demokraatiat, ohjeldamata ülemaailmset finantsturgu jne.
Käibemüüte, nagu olnuks kriisi põhjuseks Hispaania, Iirimaa või Itaalia laiskus, suur riigivõlg või eelarvedefitsiit, on arvude ja graafikutega kannatlikult kummutada püütud: Hispaania ja Iirimaa eelarved olid enne 2008. aastat ülejäägis, riigivõlg võrreldav Saksamaaga, itaallased töötavad aastas rohkem tunde kui sakslased jne. Enne eurot, 1990-ndatel oli Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia jooksevkonto sama tihti ülejäägis kui Saksamaa oma miinuses. Sotsiaalriigi süüdistajatel on raske põhjendada, miks ikkagi läheb Saksamaal, Rootsil ja Taanil paremini kui Itaalial või Iirimaal. Kui mõni tõsiasi mõnda narratiivi ei sobi, siis seda ka eiratakse.
Lahendust on nähtud kasinusmeetmeis, struktuursetes reformides, eelarveliidus, sakslaste palkade ja tarbimise kasvus, suuremas inflatsioonis, eurovõlakirjades, euroala jagunemises, mõne riigi pankrotis, demokraatliku otsustusvoli kärpimises ja „tehnokraatias”, demokraatia laiendamises, karmimas pangandusregulatsioonis, pankade põhjalaskmises. Leidub sadiste-kalviniste, kelle meelest kriis on teenitud karistus pattude eest, mille tagajärgi ei tohikski leevendada, isegi kui osataks. Ja see, mis sobib Euroopale tervikuna, ei tarvitse sobida ühele või teisele liikmesriigile.
Nii on igal ideoloogilisel positsioonil oma rahvuslik münt. Kui näiteks euroalale tuleks inflatsioon kasuks, siis Eestis on see juba praegu tõsine mure. Ja kui ühtse euro asemel peaks tõesti tekkima kaks — tugev ja nõrk –, siis kumba peaks tahtma Eesti? See oleks esialgu veel põnev teoreetiline arutlusaine, kuid võib kiiresti muutuda ka praktiliseks. Usutavasti pooldaksid majandusinimesed nõrka ja poliitikud tugevat valuutat.
Selles virvarris on raske orienteeruda. Selge, et kõikidel ei saa õigus olla. Kuid rahaturg ja üleüldse makromajandus on valdkonnad, mis käivadki nn tervele talupojamõistusele üle jõu. Paljud makromajanduslikud õpikutõed laenamise, säästmise ja rahanduse kohta ongi selgelt tavamõistusevastased. Harvardi majandusteadlane Larry Summers on öelnud: „Praeguse kriisi põhjustas liigne enesekindlus, liigne laenamine ja liigne kulutamine, kuid sellest aitavad välja veel suurem enesekindlus, veel suurem laenamine ja veel suurem kulutamine.” Teoreetiliselt on see vististi õige, aga katsuge seda mõtet Euroopa poliitikutele või isegi valijatele maha müüa.
Pealegi see, mis kehtib suurte, omaenda raha kontrollivate riikide jaoks — nagu Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ning võib-olla isegi Rootsi ja Poola –, ei tarvitse kehtida korraliku keskpangata euroalas ega väikestes avatud majandustes. Aga ka Euroopa Liidu ametlik doktriin, nagu saaks riigieelarveid kärpides majanduse kasvama panna, käib samavõrd tavamõistuse vastu ja küllap on pealegi ka vale. Siiski peaksid sellised abstraktsed tõed, et kõikide riikide jooksevkonto ei saa olla korraga plussis, et võlgadel on kaks poolt ja nende globaalne kogusumma annab kokku nulli ning üleüldine säästmine on põhimõtteliselt võimatu, olema hoomatavad talupojamõistuselegi.
Asjad, mis majandusteadlase silmis on ilmselged, takerduvad päriselus poliitilise teostatavuse taha. Üks võimalus oleks süüdistada põikpäiseid, kildkondlikke ja argu poliitikuid. Teisalt võib praegune olukord tõendada, et majanduslikest võrranditest poliitikat päris välja taandada ei anna ega tohikski. Sotsioloog Wolfgang Streeck soovitab detsembri Vikerkaares ilmuvas kõnes „Demokraatliku kapitalismi kriisid” pöörduda ühe vanema distsipliini, poliitökonoomia poole. Streeck leiab, et praegu on taas kriisis demokraatlik kapitalism. See on formatsioon, kus valitsevad kaks teineteisega vastuolus olevat ressursside jaotamise põhimõtet või arusaama õiglusest: ühe järgi on õiglane jaotus see, mis tuleneb turujõudude vabamängust, teise järgi see, mis põhineb sotsiaalsetel vajadustel, mida kinnitavad demokraatlikud kollektiivsed valikud: ühel pool sotsiaalne õiglus ja teisel turuõiglus.
Sõjajärgsetel majanduskasvu aastakümnetel andis neid kaht hõlpsasti ühendada, kuid kasvu aeglustudes sai pingeid edasi lükata üksnes inflatsiooni, riigivõla ja eravõlgade kuhjamise teel. Streeck lõpetab arutluse pessimistliku noodiga: „Rohkem kui kunagi varem näib majanduslik võim olevat saanud poliitiliseks võimuks, sellal kui kodanikud näivad olevat täiesti ilma jäetud oma demokraatlikest kaitsemehhanismidest ja suutlikkusest suruda poliitökonoomiale peale huvisid ja nõudmisi, mis kapitaliomanike omadega ei ühildu. Kui vaadata tagasi 1970. aastatest alanud kriisideahelale, näib, et on reaalne võimalus sotsiaalse konflikti uueks, ehkki ajutiseks lahenduseks, mis sedapuhku soosiks üksnes varakaid klasse, kes on nüüd kindlalt varjunud oma poliitiliselt vallutamatusse kantsi — rahvusvahelisse finantstööstusse.”
Selle ettekujutuse järgi seisneks uus normaalsus olukorras, kus lepitaksegi tööpuuduse kahekohalise protsendiga, maksude jaotus muutub veelgi regressiivsemaks (suuremad kaudsed maksud), kasvab ebavõrdsus, mitte majandus, valitsused ei suuda enam vahendada kodanike ja kapitaliomanike nõudmisi ja muutuvad investorite oligarhiat teenindavateks inkassoagentuurideks.
Majandusajakirjanik Anatole Kaletsky ennustas poolteist aastat tagasi Vikerkaares (4–5/2010) teistsugust kapitalismiversiooni, milles riik ja keskpangad võtavad endale suurema vastutuse majanduskasvu, tööhõive ja inflatsiooni eest, valitsused haaravad suurema rolli energia- ja keskkonnapoliitikas ning teevad strateegilisi investeeringuid infrastruktuuri, kuid taanduvad oma kohustustest tervishoiu, pensionide ja hariduse vallas. Kaletsky kujutlus erineb mitmes punktis Streecki omast, sarnanedes rohkem Hiina-pärase autoritaarse kapitalismiga, mille (tagasi)tuleku eest läände on hoiatanud Azar Gat ja Slavoj Žižek (Vikerkaar 3/2008).
Kui kapitalism ja kultuuris juurdunud arusaamad sotsiaalsest õiglusest enam hästi ei sobi, võib kujutleda mitut teed, kuidas pinge laheneks. Edukas veenmistöö võib muuta meie kultuuri, juurides sealt välja kõik traditsioonilised võrdsusekujutelmad ja arusaamad sotsiaalsest õiglusest, ning majandusteadusest saaks uus ideoloogia, kui just mitte religioon. See oleks siiski kaunis kujuteldamatu. Teiseks võib demokraatlik kapitalism asenduda autoritaarse kapitalismiga, „kuratliku kombinatsiooniga Aasia nuudist ja Euroopa väärtpaberiturust”. Või hoopis leitakse mõni demokraatlik viis ressursside ümberjaotamiseks ja ebavõrdsuse kasvu pidurdamiseks.
Aga milline? Ameerikast kaugemalegi levinud Occupy Wall Streeti liikumine on üritanud oma nõudmiste ähmasusest lausa voorust teha. „Okupeerijate” keeldumine süsteemis osalemast ei tundu aga kuigi viljakas viis süsteemi muutmiseks. Parempopulistlikul Tea Party liikumisel on õnnestunud kaaperdada vabariiklaste partei ning sundida seda järjest ekstreemsematele hoiakutele. OWC aga vallutas kõigest mõned pargid ja on parimal juhul aidanud kaasa ebavõrdsuse laiemale teadvustumisele. Kui populistlikul vasakpoolsusel puudub ideoloogiline kaart ja kompass, siis populistlik parempoolsus kuigi viimistletud ideoloogiat ei vajagi. Fašismi demokraatlikuks taassünniks piisab vaistudest ja vimmast, immigratsioonist ja majanduslikke lõhesid ületava kollektiivse uuestisünni lubadusest.
