Andrus Kivirähk: Eurooplane ja kloun
Mõni päev enne jõulupühi lahkusid meie seast kaks riigimeest: endine Tšehhi president Václav Havel ja Põhja-Korea juht Kim Jong-il.
Haveli surmast teatati varem, aga tegelikult suri enne vist siiski Kim Jong-il. Kuid nagu kommunistlike diktatuuride puhul kombeks, hoiti seda igaks juhuks mõnda aega saladuses. Ega sellel pruukinudki mingit ratsionaalset põhjust olla, kuid kui ühiskond on juba kord harjunud valetama ja varjama, siis tehakse seda ikka ja taas lihtsalt rutiinist.
Haveli matused leiavad aset täna ja sinna kogunevad tõenäoliselt kogu demokraatliku maailma liidrid. Kim Jong-ili leinatalitus on ehk pompoossemgi, sest ehkki välismaalasi kalli kadunukese ligi ei lasta, teevad selle tasa miljonid linnaväljakutel ja tehasesaalides nutta ulguvad korealased. Moskvas polevat Stalini matuste aegu olnud võimalik osta ainsatki lilleõit, nii et samal ajal surnud helilooja Sergei Prokofjev pidi ilma läbi ajama. Pole kahtlustki, et ka Põhja-Korea kitkutakse kalli diktaatori auks lilledest paljaks ja tema kalm upub pärgadesse. Kes elas groteskselt, see läheb groteskselt ka hauda.
Võib muidugi öelda, et lahkunul endal pole vahet, kas teda leinatakse siiralt ja sügavas lugupidamises nagu Václav Havelit või on matuseliste reaktsioon selgelt võlts ja pikaajalise treeningu vili ning pisarad purskuvad nende silmist sama automaatselt, nagu hakkas ila eritama Pavlovi koer. Küllap oleks Kim Jong-il asjade säärase käiguga koguni rahul ja lepiks nende teeseldud armastusavaldustega. Lõppude lõpuks polnudki ta ju muuga harjunud, kogu tema elu möödus mingis totras muinasjutumaailmas, kus polnud kuigi palju ehtsat ja ehedat. Tõsi, tema ise seda režiimi ei loonud, vaid oli oma isa poeg, kuid ta ei teinud ka midagi selleks, et elu Põhja-Koreas inimväärsemaks muuta. Ajalukku läheb Kim Jong-il omalaadse kurja klounina ja see oli tema enda valik.
Valikuvõimalus ja saatus
Inimene saab ju ikka valida. Ka Václav Havelil oli see võimalus. Temagi saatus oli elada kommunistliku režiimiga riigis ja kes keelanuks temalgi seal karjääri teha, muutuda kalapilguga parteitegelaseks, kelle elu tähetund on seltsimees Brežneviga suudlemine. Aga siis ei seisaks täna tema sarga ümber kogu tšehhi rahvas — lihtsalt sellepärast, et nad tahavad seal seista, mitte sellepärast, et muidu saadetaks nad sunnitööle, nagu Põhja-Koreas. Ega Havelil polnud mingit garantiid, et tema poolt valitud tee on edukas, rääkimata sellest, et ta osanuks isegi unistada presidenditoolist. Tõenäolisem oli sattuda vanglanarile ja sinna ta sattuski. Aga ta ei hoolinud sellest, vaid jäi oma valikutele kindlaks ja elas ikkagi nii, nagu õigeks pidas — see ongi inimese ja inimese vahe. Sellepärast me nimetame mõnda neist suureks eurooplaseks, aga mõnda teist ei taha üldse nimetama hakatagi, vastik on.
Meile tõotatakse järgmiseks aastaks suuri vapustusi ja kriise. Mõne kolumnisti artikleid ei julge enam lugedagi, piisab ainult nende morni foto nägemisest, kui juba külmavärinad mööda selga jooksevad. Ei tea, mis häda ta seekord kuulutab? Parem mitte teada! Sest imelik küll, kui sa ajalehti ei loe ja uudiseid ei kuula, siis ei tundu elu sugugi nii trööstitu.
Kuid olgu kuidas on ja tulgu mis tuleb — küll me hakkama saame. Katsume lihtsalt elada inimese kombel ja teha õigeid valikuid. On ju nähtud igasuguseid aegu, mis tunduvad tagantjärele päris košmaarsed, nagu näiteks 1990. aastate algus — aga ellu jäime ja tegelikult oli ju ka siis päris tore. Nagu ütles Pipi Pikksukk: „Kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külmu!”
Sedasama soovin ka kõigile lugejatele! Häid pühi!
