Lasteombudsman koostas abivajavast lapsest teatamise juhendi
Lasteombudsman Indrek Teder tuletab meelde, et seadusest tulenevalt on igaühel kohustus viivitamatult teatada abivajavast lapsest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile. Andmekaitse ei ole abivajavast lapsest teatamisel takistuseks.
Lasteombudsman koostas juhendi „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“. Juhendiga soovib lasteombudsman ärgitada senisest enam märkama lapse muret ja julgustada teada andma igast lapse väärkohtlemise juhtumist, aga ka näiteks sellest, kui lapse esmased vajadused on rahuldamata. Juhend on suunatud eelkõige lastega iga päev töötavatele spetsialistidele hariduses, meditsiinis, sotsiaaltöös ja politseis. Juhend valmis koostöös Andmekaitse Inspektsiooni ning erialaasjatundjatega.
„Loodan, et juhend on abiks igaühele, kes märkab abivajavat last ja peab sellest teada andma“, rõhutab lasteombudsman Indrek Teder juhendi olulisust ka iga inimese jaoks.
Juhend annab ülevaate, millistel juhtudel, kellele, millist teavet ning milliseid kanaleid kasutades abivajava lapse kohta ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja nõusolekuta edastada võib ning millistele seadusesätetele toetudes. Laste väärkohtlemist ja erivajadusi puudutav teave tuleb edastada valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötajale ja vajadusel politseile, kellel on seaduslik alus sekkuda ja võimalused abi osutada.
Lapse abistamise eelduseks on, et informatsioon lapse abivajaduse kohta on jõudnud pädeva ametiisiku või asutuseni. Seetõttu on lastekaitse olulised alustalad varane märkamine ja võrgustikutöö. Võrgustiku moodustavad lapsega lähemalt kokkupuutuvad inimesed: lasteaiakasvataja või õpetaja, huviringi juht, treener, arst, sõbra või mängukaaslase vanemad, noorsoopolitseinik jne. Kõigil neil on oluline roll lapse abivajaduse märkamisel ja pädevate asutuste teavitamisel. Kuid lastekaitse seaduse järgi on igal inimesel kohustus viivitamatult teatada abivajavast lapsest (LaKS § 59 lõige 1), olgu nad sugulased, naabrid või juhuslikud möödujad. Lapse abi ja kaitseta jäämine on igaühe vastutusel, kes märkab lapse abivajadust, kuid ei anna sellest teada. Teatamata jätmist ei saa õigustada sellega, et ei olda kindel, kas kahtlus lapse abivajaduse kohta on piisavalt põhjendatud või kardetakse, et teatamine võib näida peret süüdistavana või last häbimärgistavana. Teabe olulisuse ja sekkumise vajaduse selgitavad välja ja otsustavad juba asjakohased ametiasutused. Näiteks peab teatama kehalise kasvatuse õpetaja, kui ta märkab lapse seljal siniseid vorpe, või arst, kui laps on käinud tema vastuvõtul mitmete traumadega ning on kahtlus, et traumad ei ole lapse enda põhjustatud. Teatama peab naaber, kui lastega peres on sageli kuulda karjumist, nuttu, asjade loopimist. Teatama peab mängukaaslase vanem, kui laps näiteks tassi katki pillamise puhul kardab paaniliselt, et teda karistuseks lüüakse.
Abivajava lapse puhul ei ole tagatud tema turvatunne, areng ja heaolu. Lapse abivajadus võib tuleneda tema võimalikust väärkohtlemisest (sh vägivallast ja hooletusse jätmisest), aga ka tema sotsiaalsest või hariduslikust erivajadusest, pere toimetulekuraskustest jne. Näiteks võib laps abi vajada, kui ta elab üksi; kui ta vajab erispetsialisti abi, kuid lapsevanem ei tunnista seda; kui ta ei käi koolis; kui ta jooksis kodust ära; kui ta pani toime süüteo. Abivajavate laste hulka kuuluvad ka hädaohus olevad lapsed, kelle elu ja tervis vajab kaitset. Hädaoht lapse elule ja tervisele võib tuleneda nii välisest keskkonnast, teiste tegevusest kui ka lapse enda käitumisest. Näiteks on laps hädaohus, kui ta on vägivalla ohver, kui ta on tõsiselt haige, kui ta üritas enesetappu, kui ta on tugevas alatoitumuses, kui ta pani toime süüteo.
Abivajavast lapsest tuleb teatada valla või linnavalitsusele, võimalusel otse lastekaitsetöötajale. Valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötaja on last ümbritseva võrgustiku sõlmpunkt ja lapse abivajadust puudutava teabe koondaja. Kuigi igas valla- või linnavalitsuses ei ole tööl eraldi lastekaitsespetsialisti, on sellegipoolest alati olemas töötaja, kes vastutab lastekaitse eest. Hädaohus olevast lapsest tuleb teatada tõsise ohu ja õigusrikkumise korral kõigepealt politseile ja seejärel ka valla- või linnavalitsusele. Politsei- ja Piirivalveameti kõigi nelja piirkondliku prefektuuri kriminaalbüroos on moodustatud lastekaitseteenistused, kes tegelevad laste vastu suunatud ja laste poolt korda saadetud kuritegude uurimisega.
Andmekaitse põhimõtted ei takista abivajavast lapsest pädevale asutusele teatamist! Abivajavast lapsest võib teatada ja vajadusel edastada lapse abivajadusega seotud (sh delikaatseid) isikuandmeid valla- või linnavalitsusele ja politseile ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja teadmise ja nõusolekuta, kuna nendel asutustel on seadusjärgne õigus lapsega seotud isikuandmete töötlemiseks. Just valla- või linnavalitsusele ja politseile on seadusandja esmajärgus pannud kohustuse abivajava lapse õigusi kaitsta. Valla- või linnavalitsus ja politsei on haldusorganid, kellel on lubatud isikuandmeid töödelda, kui seda tehakse seaduses ettenähtud avalike ülesannete ja kohustuste täitmiseks. Valla- või linnavalitsusel ja politseil on kohustus järgida andmekaitse nõudeid ning kaitsta last ja tema peret puudutavaid isikuandmeid kuritarvituste eest.
Vajaduse korral võib abivajavast lapsest teataja jääda anonüümseks, st ta ei pea ütlema oma nime valla- või linnavalitsusele ja politseile. Anonüümsuse tõttu võib aga kannatada teate usaldusväärsus ja kontrollitavus ning seeläbi võimalus last abistada ja kaitsta. Kui aga abivajavast lapsest teataja avaldab oma andmed, siis on valla- või linnavalitsusel ja politseil ka teataja andmete suhtes kohustus järgida andmekaitse põhimõtteid, sh kui laps ja/või tema seaduslik esindaja peaks küsima, kes lapse abivajadusest teatas. Valla- või linnavalitsus ja politsei, samuti asutus, kus abivajavast lapsest teataja töötab, võivad põhjendatud juhtudel (nt teataja turvalisuse tagamiseks) piirata juurdepääsu teataja isikuandmetele (sh nimele), st tunnistada need üksnes asutusesiseseks kasutamiseks ja keelduda nende väljastamisest küsijale. Abivajavast lapsest teatanud isiku nime avaldamise vajadust ja küsija huvi põhjendatust tuleb igal juhul põhjalikult kaaluda. Samas hirm oma isiku ilmsikstuleku osas ei tohiks kedagi tagasi hoida abivajavast lapsest teatamisel. Näiteks kui kardetakse lapse seadusliku esindaja reaktsiooni, siis võiks mõelda, mida tunneb laps sellise inimese meelevallas.
„Teata abivajavast lapsest!“, rõhutab lasteombudsman Indrek Teder juhendi kokkuvõtteks. „Laps vajab abi, kui ohus on tema elu, tervis, turvatunne, areng või heaolu. Igaühel on kohustus abivajavast lapsest teatada. Teatada tuleb valla- või linnavalitsusele (võimalusel otse lastekaitsetöötajale) või politseile. Valla- või linnavalitsus ja politsei on haldusorganid, kellel on seadusest tulenevalt avalik ülesanne abistada ja kaitsta last. Selle ülesande täitmise eesmärgil võivad valla- või linnavalitsus ja politsei töödelda isikuandmeid, mis puudutavad lapse abivajadust. Kuna valla- või linnavalitsusel ja politseil on õigus isikuandmeid töödelda, võib neile ka edastada andmeid lapse abivajaduse kohta ilma lapse ja/või tema seadusliku esindaja nõusolekuta. Andmekaitse ei ole takistuseks.“
Juhendi koostamisel analüüsiti Õiguskantsleri Kantselei laste õiguste osakonna vanemnõunik Margit Sarve ning osakonnajuhataja Andres Aru eestvõttel igapäevatöös ette tulnud olukordi, kus informatsioon abivajavast lapsest ei ole lastekaitse seaduses sätestatud kohustusest hoolimata jõudnud pädevate ametiasutusteni piisavalt kiiresti. Probleemi üks põhjus on olnud selles, et lastega igapäevaselt töötavatel spetsialistidel on olnud isikuandmete kaitse seadusest tulenevate piirangute tõttu ebakindlus abivajava lapse isikuandmete töötlemisel. Seetõttu leidis õiguskantsler lasteombudsmanina, et on olemas tungiv vajadus ühese ja selge juhendi järele, mis aitaks lastega igapäevaselt töötavatel spetsialistidel täita seadustest tulenevaid kohustusi lapse abistamisel ja tema abivajadusest teatamisel, järgides samas isikuandmete kaitse põhimõtteid. Lasteombudsmani eestvõttel koostatud juhend valmis koostöös Andmekaitse Inspektsiooni, sotsiaaltöö, politsei, tervishoiu ja hariduse valdkonna ning laste õiguste eest seisvate kodanikuühenduste esindajatega.
Juhend „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse“ saadetakse kasutamiseks ja levitamiseks kohalikele omavalitsustele, Politsei- ja Piirivalveametile ning lastega töötavatele erialaorganisatsioonidele ja ühendustele. Juhendi terviktekst on kättesaadav õiguskantsleri kodulehelt.
