Eluloolist
Andrei Ivanov
Sündinud Tallinnas aastal 1971, elab Lasnamäel.
Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis.
Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Eesti keeles on ilmunud:  „Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, jutustused, Loomingu Raamatu-kogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross. „Peotäis põrmu”, romaan, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.
„Peotäis põrmu” räägib minavormis tegelasest, kes pärast Skandinaavia maades veedetud aastaid naaseb oma kodulinna Tallinna ja asub siin tööle rootslaste rajatud edukas telefonimüügifirmas. Ega leia endale siin kohta. Tegevus leiab aset aastatel 2003–2007, romaani finaal toimub pronksiöö rahutuste taustal.

Katkend romaanist

„Peotäis põrmu”

Miskipärast hakkas mulle üheksateistaastaselt meeldima Dostojevski, kuid niipea, kui teada sain, et ta oli Revalis elanud, kaotasin huvi. Kõik selle linnaga seotud on väiklane, tühine, labane. Nean saatust, et ta mind nimelt siia tõi. Skandinaavias peitsin oma minevikku nagu inetut põletusarmi, varjasin pilkude eest nagu könti; hirmud olid tõusnud jälle painajatena pinnale, hiilisid pimedaid trepikodasid pidi. Häbi on minu sisemuse tühjaks põletanud, hirmuhigi on minust välja aurutanud endise isiksuse, kes selles linnas üles kasvas, ja mind ei seo temaga enam peaaegu mitte miski. Inimesed tunnevad mind ikka veel ära, kuid vaevalt neist keegi aru saab, kui kaugele ma kõigest sellest eemale jäänud olen. See, et ma seisan kesk tuttavaid dekoratsioone, ei muuda midagi. Ise ei viibi ma siin enam ammu, ma pole kohalik. Selleks kulus aastaid, aastaid…
Kuni ma seal elasin, murenes side selle linnaga – niit niidi haaval, üks lüli teise järel; pääses meenutusi lahti otsekui ballasti, rõõmustasin, et ma Tallinna üha harvemini unes näen. Sarnane kergendus tuleb siis, kui tunned, et sinult võetakse ära kips. Tajusin sidet selle linnaga kui rasket kehavigastust. Kui poleks neid piinavaid mälestusi, ei kirjutaks ma võib-olla üleüldse, kuid pump töötab, veri voolab, häbi kriibib kareda käiana, päeval ja öösel kuulen nii hinge sepistamist kui ka mälu sepalõõtsa vilinat. Püüan ennast tühjaks rääkida, tühjaks kirjutada. Üle astudes iseenda inetusest, tuimusest, jändrikkusest, lombakusest, avaldan ma viimast jõudu kokku võttes tõe nende inimeste ja iseenese kohta. See ta on! See! Ainuke lunastus! Just siis, kui tunnen, kui sind püütakse muuta tavapäraseks mannekeeniks, tunnen ma teispoolsesse kiskuvat tõmmet. Ja just sellest sügavuses kulgevast voolust, mis mind igal päeval ja igal öösel endaga kaasa viib, just sellest tahangi rääkida…
Jah, mul on minevik, on lugu, ma jutustan, jutustan kõik… Kuid neil ei ole ju sedagi! Nad on ilma lugudeta, ilma minevikuta, ilma kokaiinita veres, ilma kohvipurgita kuskil toanurgas, ilma vigade ja möödalaskmisteta, ja ikkagi – neid tuleb pidalitõbilas kinni hoida! Sest et sulle ei piisa igavikust, et endalt maha kraapida kõik need labasuse käsnad, nõdrameelsuse vetikad, sonimise nuivähid, võhikluse korallid, mis sulle selles soos vaid aasta jooksul külge kasvavad. Kuid kui sa sündisid siin, siis oled – hukule määratud! Imesid ei sünni. Ime ei sobi siinsete oludega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid