Kertu Saks: miks rong ära läheb?
„Rong on läinud,“ ütles kirjanduse õpetaja, kui palusin võimalust untsuläinud tööd uuesti teha. Oli väga vähe kontrolltöid, mille hinnet üldse lubati parandada. Sellest ajast on möödas üle 20 aasta. Kord on muutunud isegi riigis, aga koolides mitte palju või kui on, siis väga vähestes koolides.
Näen tänagi lapsi „rongile kiirustamas“, sest sellest mahajäämise võimalust lihtsalt ei ole. Laps peab pingutama, sest kes ei saa sisse eliitkooli, ei saa korralikku haridust ja ei pääse ülikooli ja kui ei pääse ülikooli, ei saa korralikku tööd ja kui ei saa korralikku tööd, peab minema taksojuhiks – nii kuulsin mõned aastad tagasi üht ema oma koolieelikust rüblikut koolikatseteks ette valmistamas.
Kui kirjutasin Päevalehes arvamuse „Tee stressivaba koolini“, kus tõin näiteks Soome koolikorralduse, sain mitut kanalit pidi hulga vastukaja. Artikli veebikommentaaridest jäi aga kõlama, et pehmem ja lapsi abistav lähenemine ning avastusõppe meetodid sobivad pigem lasteaeda ning vaevalt nende varal üldse ühtki meditsiiniteadlast või inseneri kasvatab.
Arvati pigem, et laste abistamine ja äpardunud tööde uuesti tegemise võimaluste andmine ei kasvata iseloomu, vaid muudab laisaks.
Trikitav rist
Kõigil tuleb ette olukordi, mille lahendamine ilma eelnevate teadmisteta või siis lihtsalt ilma trikki ära arvamata välja ei tule. Nii on juhtunud koolis, kui laps pole teemast aru saanud ja nii juhtub ka tööelus, kui kiires tempos kõigega sammu pidada ei jõua. Kui siis leidub abiline, kes need teadmised annab või trikki olemuse ära seletab, saab kaks asja korraga – edasi ja targemaks.
Toon näite. Nädalake tagasi tõi kolleeg Lätist Z(in)OO teaduskeskusest mu töölauale puidust risti ja palus kavala näoga üks puuklots teisest eraldada. Loksutasin ja nuputasin. Risti olevad klotsid olid küll eraldi tükid, kuid ka viie minuti järel ei olnud ma välja mõelnud, mis trikiga need üksteise küljest lahti saaks. Loksutades tundus, et klotsi sees olid tiftid. Kuidas aga saada need tiftid sellisesse asendisse, et need korraga klotsist väljuks ja ühe tüki teise seest kätte annaks?
Trikki tundev Rootsi kolleeg ütles, et mõelgu ma tsentrifugaaljõule. Ja asi oli selge. Risti tuli laual keerutada – nii väljusid tiftid klotsidest ning ühe klotsi sai ristilt ära võtta.
Tunnistan ausalt, et ma ei oleks ise selle peale tulnud. Matemaatikahuvi ja võimalus selles vallas edasi areneda suri minus juba algklassides. Triki saladust teades läks aga tõeliselt huvitavaks. Proovisin seda mitmeid kordi ja tunnustasin Läti kolleege ägeda triki välja mõtlemise eest.
Mõte liikus sellele, kuidas seda trikki veel saaks ära kasutada ja milliseid põnevaid eksponaate Energia avastuskeskusse sel teemal teha. Keerulisest kohast edasi aitamine käivitas huvi ja loovuse. Ja käivitab me lastel koolis ka. Ja loovaid inimesi on meil tarvis igas valdkonnas.
Loovusepuue
Pärast eelmise arvamuse ilmumist Päevalehes nentis näiteks üks ettevõtja, et tunnetab loovusepuude probleemi teravalt – loovalt mõtlevat tööjõudu on tal Eestist raske leida. Seltskond, kes teeb ainult ja ainult seda, mis kästakse ja kui ei kästa, siis ei teegi, pidurdab ettevõtte arengut. Pikemas perspektiivis ju nii ka riigi majandusarengut.
Ja siis ma mõtlesin nende kõigi kordade peale, millal mu eakaaslasi koolis edasi ei aidatud. Enamikust meist on saanud küll täitsa korralikud inimesed, aga seda pigem tänu oma vanematele ja isiklikule töövõimele. Kindlasti on aga palju ka neid kunagisi lapsi, kes läksid täitsa lukku, läksid hoopis koolist ära ja jätsid pooleli. Me ei saa kunagi teada, kui palju andeid on nii hävitatud ja kui palju tulevikulootusi niimoodi lukku pandud.
Sattusime sel teemal Helsingi Ülikoolis õppejõududega vestlema ja nemad võrdsustasid sellist laste „lukustamist“ ja valikuvõimalustest välja lülitamist kriminaalkuriteoga. Neil, 50ndates härradel, oli oma kooliaegadestki mitmeid vastavaid lugusid meenutada. Küll nentisid nad aga, et olukord Soome koolides on palju paranenud ja teadlikult tegeletakse lastele teiste võimaluste andmisega. Aga meie koolides ju üldiselt veel nii ei ole.
Näen kohe tekkimas kommentaare, et lapsi peabki konkurentsitihedaks eluks ette valmistama ja nunnutamine kasvatab ainult nannipunne, kes nagunii kuhugi ei jõua. Osaliselt nõus. Elu on kiire ja konkurentsitihe ja rong tõesti kihutab mööda, aga siiski oleks hea, kui saaks me tuleviku haridusstrateegiatesse põhimõte, et Eestis pigem aidatakse lapsi rongile, mitte ei panda kätt ette, et nad igal juhul sinna ei jõuaks.
Usun, et siis saaks tulevikus hoopis enamatel kordadel tõdeda, et ka siit sõidetakse rongiga, mis maailma edasi viib, mitte ei konutata püksid viigitud ja pea kammitud mõne depressiivse väikelinna rongijaamas, kus rong enam ammu ei käi.
