Kui palju ka NASA ja muud kosmoseagentuurid poleks otsinud märke maavälisest elust, ei ole neid siiani õnnestunud leida. Küll on – osalt katastroofifilmide mõjul, kuid ka tegelikke riske uurides – hakatud pidama suuremaks maavälist ohtu, mille vastu meie planeet on seni kaitsetu. On oht saada pihta mõne eksleva asteroidi või komeediga. Euroopa kosmoseagentuur on juba aastaid pakkunud võimalust suunata ohtlike objektide pihta kosmoseaparaate või muid maaväliseid objekte (programm nimega Don Quijote), et ohtlikku asteroidi või komeeti kineetilise kokkupõrkega tema teelt tõugata. Katsetusteni jõutakse ehk millalgi 2013. ja 2015. aasta vahel. On küll probleem, kuidas leida piisavalt suurt objekti, mis tegelikult jaksaks asteroidi või komeeti tema teelt nihutada, ilma et ta puruneks ja killud omakorda Maale ohtlikuks ei muutuks. Teine võimalik idee on ehitada nn gravity tractor ehk kosmoseaparaat, mis suudaks end asteroidi naabruses sisse seada ja selle liikumisele piisavalt mõju avaldada. Tõmbekiirte tehnoloogia on siiani küll pigem ulmefilmide pärusmaa. On võimalik, et eduka tulemuse nimel peaks aparaat kümme aastat varem asteroidi kaaslaseks asuma. Kolmanda võimalusena on laual nuke’em-lähenemine: ikka ja jälle pakutakse rakendust tuumarelvadele, nüüd siis juba ohtlike taevakehade purustamiseks. Kui asteroidi läbimõõt on üle poole kilomeetri ja temast saadakse teada alles viis aastat enne võimalikku kokkupõrget, võib tuumarakett osutudagi ainsaks lahenduseks. Väidetavalt olevat just Vene teadlased selles vallas oma varasema uurimistöö tulemusi välja pakkunud. Ent kellelgi pole kogemust tuumaplahvatuse mõjust kosmilises vaakumis.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega