1980. aastal Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Czesław Miłoszi teosed, meil Hendrik Lindepuu poolt üksi tõlgitud ja välja antud „Teeäärne koerake” ja „Miloszi ABC” sobivad igati koos lugeda, sest täiendavad üksteist, käsitledes eri nurkade alt suuresti samu teemasid. Nendeks on möödunud sajandi ajalugu, inimelu koos kõigi oma käänakutega, katoliiklus, luuletaja ja iseäranis poolakeelse luuletaja roll maailmas. Just nimelt poolakeelse, sest ta ise keeldus kategooriliselt end kas poolakaks või leedulaseks liigitamast. Suuresti tänu poola keelele truuks jäämisele oligi Miłosz enne Nobeli preemia saamist läänemaailmas tuntud pigem oma esseede ja tõlkijatöö poolest. „Ainult emakeele rütmid kõlasid mu kõrvus, ilma selleta poleks mul mingit lootust, et see, mida ma teen, oleks hästi tehtud,” põhjendas Miłosz oma valikut ja tunnistas: „Strateegilises mõttes ei olnud see just tark tegu, kuid minu jaoks asi toimis.” Czesław Miłosz (1911 – 2004) sündis ja kasvas praeguse Leedu aladel. Teise maailmasõja tegi ta läbi Varssavis. 1951. aastal otsustas tollane Poola Rahvavabariigi kultuuriatašee Miłosz jääda Prantsusmaale. Üheksa aastat hiljem kolis ta USA-sse. Kõnealused kaks teost pärinevad 1997. aastast, kui ta elas poole oma ajast USA-s, teise poole aga Poolas. Tema arutelusid poola identiteedist ja rahvusluse vormidest tasub eestlastel lugeda. Poola rahvas võib küll olla kümneid kordi arvukam, kuid eri komplekside pundar näib kohati üsna lähedane. Küllap on süüdi sarnane haamri ja alasi tunnetus.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega