Enn Listra: Majanduslike rannailmade saabumiseks tuleb paljutki muuta
Aasta esimestel kuudel tundus, et euroala kriis rahuneb, eriti tänu Euroopa Keskpanga pingutustele. Viimasel ajal aga on õhus jälle rohkem ärevust. Tallinna tehnikaülikooli professor ja Eesti Panga nõukogu liige Enn Listra, kui halvaks teie praegust seisu peate?
Kuigi inimesed on vist juba harjunud sõnadega, et euroala on kriisis, tahaksin alustuseks väikese korrektiivi teha.
Euroga ei ole lahti suurt midagi või vähemalt ei paista viimase kümmekonna aasta võrdlusest dollariga, et praegu oleks euro ajaloos eriline aeg. Praegune euro ja dollari vahetuskurss mahub tavapäraste väärtuste hulka.
Pigem tuleks rääkida kriisist osas euroalasse kuuluvates riikides, mis on muutunud probleemiks ka teistele.
Ühiseid probleeme on meil ka, kusjuures tundub, et suurimad neist ei paista igapäevaelus välja. Kuna kriisisituatsiooni on eri riikides jõutud erinevaid euroga mitteseotud teid pidi, pole mõistlik põhjuseid otsida euroalas olemisest.
Rääkida võiks kahest kriisitüübist. Esimene, n-ö Kreeka tüüpi kriis tulenes riigi kodanike raha käsutava avaliku sektori lodevast käitumisest. Teine, mida võiks nimetada Eesti-Hispaania tüübiks, tulenes turuosaliste käitumisest erasektoris. Asi on hulluks läinud avaliku sektori aeglase reaktsiooni tõttu kaugel lõunas.
Vaatame, mis toimus Hispaanias. Ajavahemikul 2004.–2008. aastani tõusid kinnisvara hinnad ligikaudu pooleteisekordseks ja on pärast mulli lõhkemist ligikaudu 20 protsenti langenud. Kui kinnisvaramull lõhkes, tekkisid probleemid ehitussektoris ja järgnes töötuse kasv.
Alates 1999. aastast keskmiselt 3,7 protsenti aastas kasvanud majandus on pärast seda keskmiselt üks protsent aastas kokku tõmbunud. Kui arvud asendada, võiks sama teksti kasutada ka Eesti kohta. Kahe riigi erinevus on, et meil reageeris avalik sektor probleemidele märksa kiiremini.
Ühise Euroopa suurim probleem on, et kuigi juttudes ja lepetes kuulutatakse majanduskasvu, kiputakse tegudes keskenduma jagamisele ja ümberjagamisele. Institutsiooniline võimetus probleeme ennetada jääb meiega veel pikaks ajaks.
Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik ütles hiljuti, et võlakriis on kasvatanud keskpankade riske. Eesti Pank sooviks seetõttu kogu oma mulluse kasumi reservi suunata. Kuidas need riskid võivad realiseeruda?
Jah, riskid on olemas. Ühed on seotud Eesti Panga tavapärase tegevusega ja teised tulenevad euroala rahapoliitilistes operatsioonides osalemisest. Nendega seotud tulud ja kulud jaotatakse ühiselt vastavalt euroala keskpankade osakaalule Euroopa Keskpanga (EKP) bilansis. Meie osakaal on ligikaudu 0,26 protsenti.
Eesti Panga omakapital on praegu võrreldes meie osalusega Euroopa Keskpangas väga väike. Peaaegu kõigil teistel keskpankadel on omakapitali ja EKP-osaluse suhe märksa parem ning siit tulenevalt on parem ka nende võime riskide realiseerumise korral tegutseda.
On üheselt selge, et veel pikka aega tuleb Eesti Panga kasumist suurem osa panka jätta.
Ka praegu on olemas mehhanism, kuidas ebatõenäolist järsku riskikulu katta. Vahendid peaksid siis tulema valitsuselt.
Sellega oleks aga kaks probleemi. Esiteks tekiks küsimus, miks pole pangas vajalikku puhvrit moodustatud. Teiseks tähendaksid välismeediasse sellisel juhul ilmuvad uudised, et Eesti Pank vajab jätkamiseks valitsuse rahalist abi, Eestile tervikuna olulist mainekaotust.
Oletame, et euroala kriis – rahaturgu, pankasid jms puudutav osa – annab järele. Mis saab edasi? Kas Eestis väheneb vajadus kokkuhoiupoliitika järele ja palgad saavad kiiremini kasvama hakata?
Kui Eestis tegutsevate pankade selle aasta kasumeid vaadata, siis võiks kriisi tõesti lõppenuks lugeda.
Häda on selles, et meie probleemid peituvad mujal ning kriise või õigemini suuri probleemipuntraid on meil kaks. Esimene murekoht on majanduse jätkuv väike tootlikkus – eriti võrreldes meie palgatahtmiste eeskujuks oleva Soomega – ja teiseks rahanduslikud tasakaalustamatused. Kuigi riigi rahakotiga on asjad enam-vähem korras, ei saa sama öelda paljude kohalike omavalitsuste ja eraisikute rahalise seisu kohta. Priisata pole võimalik suurt kellelgi.
Kriisi lõppemine tähendab juba definitsiooni järgi kriisiaegsest suuremat majanduskasvu, rohkem tellimusi ettevõtetele, rohkem töökohti ja ka suuremat üldist sissetulekut. Kuigi päike ei hakka ehk kõigist akendest sisse paistma, läheb kergemaks küll kriisi lõppedes paljudel.
Tõelise majandusliku rannailma saabumiseks tuleb Eestis aga paljut muuta. Ilma struktuursete muutusteta majanduses, konkurentsi mittevähendavat koostööd selgeks saamata ja konkurentsivõimet tagava sügava rahvusvahelistumiseta ei tule rahaõnn meie õuele kindlasti nii kaunilt särama, kui aeg-ajalt unistame.
Oletame teistpidi – et kriis areneb siiski mõne riigi euroalast lahkumiseni. Kas seda on võimalik korraldada enam-vähem korrapärasel viisil, kaost tekitamata? Teiseks, kui ei ole, kas siis tuleks kaose puhkedes öelda, et Eesti kiirustas rahaliitu astumisega ja see oli viga?
Suurte poliitiliste süsteemide lagunemise tulemusi on võimatu prognoosida.
Üldjuhul on ajaloos sellega kaasnenud suured jamad, kuigi meil endil läks paarkümmend aastat tagasi ju päris hästi ja Montenegro suhteliselt hiljutine lahkulöömine Serbiast oli samuti peaaegu rahulik.
Nii et vähemalt teatud tingimustel ja juhtudel on selline täieliku kaoseta lahkumine siiski võimalik. Sellise lahenduse pooldamine ja propageerimine oleks aga seotud riskide tõttu arutu, eriti kui arvestada nakkusohtu ja seda, mis värvi lippudega mõnes riigis vehkida armastatakse.
Küsima peab ka, kas seda lahkumist ikka oleks vaja ja kas see asju parandaks, kuigi Kreekas toimuv ajab ju päris õigustatult pahuraks ja lõpeb võib-olla tõepoolest pankrotiga, mida iganes see tänapäeval riigi puhul tähendaks.
Samal ajal pankrotistuvad kõigis riikides inimesed ja ettevõtted ning mõned neist on oma majandusliku kaalu poolest Kreekaga peaaegu võrreldavad.
Ometi pole neid pärast pankrotti riigist välja visatud ja ka riigi valuutaga pole midagi tõeliselt märkimisväärset juhtunud.
Praegu muudab situatsiooni riikide puhul keerukaks poliitilise komponendi lisandumine, mis kindlasti suurendab oluliselt ka kaose võimalust.
Eesti astumist Euroopa rahaliidu liikmeks pean ma täiesti üheselt õigeks sammuks.
Soovitan kahtlejatel mõelda, miks juhtus nii, et meie üksteisega lähedaste majandustega naabritest Soome kasutab meiega sama raha, Rootsi on aga oma kroonide juurde jäänud.
Ka lätlased ja leedulased oleksid ummisjalu euro poole tormanud, kui see neil ainult võimalik oleks olnud. Tuleb meeles pidada, et meil, Soomel, Lätil ja Leedul on üks ühine naaber.
