Robert Kalimullin: Kuidas ma elektrit ostsin
Järgmise aasta algul peaks Eestisse saabuma vaba elektriturg. See peaks tähendama, et tarbijad valivad vabalt, kellelt elektrit osta. Paraku on Eestis oodata, et valida saab vaid kahe pakkuja – Eesti Energia ja Latvenergo vahel.
Saksamaal on vaba elektriturg juba alates 1998. aastast. Tarbijate valik on esmapilgul päris lai. Kui mitu firmat tervel Saksamaal üldse kokku elektrit pakuvad, on raske öelda, sest mõni neist tegutseb ainult teatud piirkondades: ühes linnas saab teatud firmalt elektrit osta, teises mitte.
Öeldakse, et mina kui tarbija saan oma otsustega maailma paremaks muuta. Mulle meeldib see mõte. Kui mulle ei meeldi asjaolu, et söeelektrijaamad reostavad õhku või tuumajaamade jäätmed ohustavad ka veel tuhande aasta pärast keskkonda, siis ma ei pea sellega leppima. Saksamaal on ju vaba elektriturg ja ma saan ise otsustada, kas tahan osta kõige odavamat energiat või olen valmis rohelise energia eest natuke juurde maksma.
Selline on teooria. Paraku on vabal elektriturul pakutavate valikute vahel õige leidmisest kujunenud Saksamaal terve teadus. Isegi sellelt, kes ei taha säästa mitte loodust, vaid paar eurot kuus, nõuab see aega ja närve.
Vali: 267 kuni 603 eurot
Kuidas käib elektripakkuja valimine Saksamaal? Selleks et leida sobiv elektripakkuja, saab kasutada spetsiaalset interneti otsimootorit. Nii ma teengi. Sisestan otsimootorisse oma Berliini postiindeksi, et leida, kes minu kodukohas elektrit müüvad. Sisestan ka aastase tarbimise – 2000 kilovatt-tundi. Otsimootor ütleb, et saan valida 59 tulemuse vahel – aastahinnaga 267 eurost kuni 603 euroni. Nn üldteenuse hind on 555 eurot. Soovi korral – juhul kui tahan hoida keskkonda – võin ma osta paketi, mis ei sisalda söe- ega tuumaelektrijaamades toodetud elektrit, ja osta ainult rohelist energiat. Kõlab suurepäraselt! Aga selle hinda vaadata ei tasu.
Kui ma tahan saada elektrit kõige odavama hinnaga, pean olema valmis tegema ettemakse terve aasta eest. Minevikust on aga teada juhtum, kui üks sellise skeemiga elektrit müünud ettevõte läks äkki pankrotti ja tarbijad pidid leidma uue elektritootja, ilma et oleksid ette makstud raha tagasi saanud. Kirjeldatud skeemiga sarnaneb veel üks ärimudel: pean maksma tagatisraha, mille saan lepingu lõppedes tagasi. Juhul kui ettevõte peaks pankrotistuma, kaotaksin kogu ettemakstud summa. Seegi on liiga riskantne. Katsetan otsimootorit uuesti – üritan leida paketti, mis ei nõua ettemakset ega tagatisraha. Nüüd pakutakse kõige odavamaks hinnaks 406 eurot aastas. See enam nii suurepärane ei tundu.
Päris rahul ma siiski veel ei ole. Nimelt eeldab „kõige odavam”, 406-eurone aastahind, et kohustun ostma aastas 2000 kilovatt-tundi elektrit (kilovatt-tunni hind oleks seega 20,3 senti). Kui minu tegelik tarbimine on väiksem, peaksin ikkagi tasuma kõigi 2000 kilovatt-tunni eest – 406 eurot. Ja iga kilovatt-tund üle 2000 maksaks 35 senti. Järelikult sobib see mudel vaid neile, kes teavad enam-vähem aasta jagu ette, kui palju nad täpselt elektrit tarbivad. Teen niisiis järgmise katse: üritan leida elektripakkujat, kes müüks elektrit, ilma et paneks mulle kohustust osta aastas kindel kogus kilovatt-tunde. Nüüd on kõige odavam hind 420 eurot aastas.
Kuid enne otsustamist pean vaatama veel teisigi üksikasju. Näiteks lepingu lõpetamise tähtaega. Nimelt on firmasid, kes pakuvad soodsat hinda ainult lepingu esimesel aastal. Kui ma unustan lepingu kolm kuud enne tähtaega lõpetamata, siis pean sellelt firmalt veel ühe aasta elektrit ostma – märksa kõrgema hinnaga. Kui ma tahan ka seda vältida, tõuseb pakutav hind veelgi.
Kui olen lõpuks otsuse teinud ja telefoni või interneti kaudu elektri tellinud, pole see veel kõik. Näiteks mis saab, kui peaksin kolima uude korterisse? Kolides tuleb tegeleda tuhande eri asjaga ja elekter võib jääda kahe silma vahele. Me ei mõtle elektrist ju iga päev: ta tuleb niikuinii seinakontaktist. Tal pole ka maitset ega värvi, et saaksin eri pakkujate elektril vahet teha. Nii võib juhtuda, et kasutan uues korteris elektrit märkamata, et mul pole elektriteenuse pakkujaga lepingut. Sel juhul tuleb maksta elektrivarustuse nn põhipakkuja kõige kõrgemat hinda.
Aeg ja närvid või raha
Elekter ei ole ainuke, mille pärast Saksa tarbija peab pead murdma. Peale selle pean tegelema veel laua-, mobiil- ja internetitelefoni tariifidega ning gaasi ja eri kindlustuste tariifidega. Kui ma ülihoolikalt uurin ja valin, võin elektri-, gaasi-, telefoni- ja kindlustustariifidelt parimal juhul säästa paarkümmend eurot kuus. Kõige halvemal juhul satun aga ülikeeruliste tingimuste tõttu raskustesse ja maksan juurde. Olen neid raskusi juba korra läbi elanud. Järgmisel korral jään ilmselt truuks oma elektrifirmale, isegi kui tal pole kõige madalam hind. Aeg ja närvid on ju vahel tähtsamad kui raha.
Autor on saksa ajakirjanik, kes praktiseerib sel kevadel Robert Boschi Fondi toetusel Eesti Päevalehes.
