Evelyn Sepp – poliitik, kes hüppas Kultuurikatlasse
Räägi inimestega kenasti ja ära ole ülemusena värdjas, sõnastab Evelyn Sepp kreedo, millest lähtudes ta püüab Kultuurikatlale uut hagu alla visata. Ikka selleks, et aidata loojatel end teostada.
Aasta tagasi valiti endine riigikogu liige Evelyn Sepp kultuuripealinna sihtasutuse juhatusse, kus tema ülesandeks sai Kultuurikatla venimajäänud ehitus üles soojendada. Uue aasta saabudes ei kaotatud sihtasutust ära, vaid nimetati ta Kultuurikatla järgi ümber. Koosseisu vähendati veidi, aga töötajad jäid samaks. Nüüd, kui ehitustööd jälle käivad, on asutuse juht valmis tulevikuplaanidest rääkima.
Sepa tegemiste hulka on mahtunud töö modelli, Keskerakonna infojuhi ja parlamendisaadikuna, Estonia huku uurimine, ujumisliidu juhtimine ja tantsusaates osalemine, mis tähendab, et lugeja eelhoiak on positiivses või negatiivses mõttes tõenäoliselt juba kujundatud. „Kui eeldada, et tema kultuurihuvi on see, mille järgi ta hõiskab kuskil sotsiaalmeedias, võib jääda mulje täielikust idioodist, aga nii see tegelikult ei ole,” kommenteerib poliitik Juku-Kalle Raid. „Olen temaga käinud päris keerulise muusika kontsertidel. Kui ma temaga esimesi kordi tõsisemalt vestlema sattusin, sain keskmise kultuurišoki – positiivse seejuures.”
Laseb teistel rääkida
Ajakirjanikele Kultuurikatla teemal korraldatud hommikusöögil jätab Sepp, kelle uus amet pani mitmeid kultuurseid kulme kerkima, tõesti hea mulje. Ta laseb pikalt rääkida alluvatel – muusikamees Aivar Tõnsol, festivalispetsialist Madli-Liis Partsil, kultuuriturismi koordinaatoril Elena Natalel, etenduskunstide asjatundjal Kristiina Kütil ja uue meedia mehel Herkko Labil – ja pistab vahele selgitavaid märkusi. Tekib tunne, et asja võetakse tõsiselt.
„Inimeste ja suure organisatsiooni ümberkujundamise ja juhtimise kogemus on minu jaoks mõistagi uus,” tunnistab Sepp. „Seni olen juhindunud kahest põhimõttest: kaasa ja palu inimesi kenasti ja ära ole ise juhina värdjas. Nii saab liigutada mägesid.”
Põhja puiestee hoonekompleksi loodetakse osaliselt kasutama hakata järgmisel aastal, aga plaanide ja kokkulepete tegemine juba käib. Ühe varase pääsukesena peaks juunis linlastele avanema Katla-aed, millega seotud projektide üks eesmärke on lasta linlastel endal käsi mulda panna.
„Meie jaoks oli küsimus, kas laseme mööda kõik rahvusvahelised projektivoorud, raiskame ära kultuuripealinna kogemuse ja koostöökontaktid ning ootame, kuni maja valmis saab, või stardime sisulise platvormi loomisega,” ütleb Sepp. „Valisime teise variandi.”
Katla üheks eeskujuks nimetab ta Soomes asuvat Aalto Design Factoryt. „Siia tulevad helistuudio, digilabor, videostuudio, üritustepaigad, galeriid, kontorid, palju avatud projektiruumi ja turistidele suunatud atraktsioonipool,” ütleb Sepp. „Projekteeritud on ka Eesti esimene professionaalne tsirkusesaal, aga et me investeerime praegu etapiviisiliselt, siis on raske öelda, millal see kõik realiseerub.” Kõige kultuurse kõrval plaanib Kultuurikatel pakkuda pinda ka paarile kommertsettevõttele – disainipoed, söögikohad –, kes maksaksid suuremat renditulu. „Näiteks on meie majja kindlasti tulemas lastestuudio Sally, kes ilmselgelt ei ole renditulu mõttes restoraniga võrreldav partner,” selgitab Sepp. „Muidugi saab ka kommertspartnereid rakendada kultuurilistel ja hariduslikel eesmärkidel.”
Sõnad, mida Sepp ja tema tiim eriti rõhutavad, on võrgustik ja koostöö. „Meil pole mõtet püüelda teiseks rahvusooperiks või Kumuks. Juba see ruum ise dikteerib uusi formaate ja vabamat lähenemist.” See tähendab, et ühe eesmärgina nähakse nõustamist, harimist ja inimeste kokkuviimist. Ürituste puhul on põhirõhk nende toimumiseks eelduste loomisel. Nii käivadki Kultuurikatla inimesed praegu mööda Eestit ja välismaad rääkimas, et Tallinna tekib põnev koht, kuhu tasub tulla.
Parasjagu käivad ehitustööd Kultuurikatla keldris, mille 500 ruutmeetrile tuleb stuudiokompleks. Tulevikus peaks seal olema võimalik luua nii IT-programme kui ka tootedisainiarendusi, salvestada muusikat ja teha kunsti. Kultuurikatla visiooni illustreerib hästi helistuudio eesmärk pakkuda kohta lindistamiseks omanäolisematele ja „ekspordipotentsiaaliga” artistidele. Seejärel ei jäetaks neid omapead, vaid aidataks edasi nõu ja kontaktidega. Teemat kureeriv Tõnso tahab, et artistidega käiks töö terve aasta ja vahetult, iga artisti eripära arvestades. „Muusikaarendus jääb teinekord napiks puht seetõttu, et see ei mahu rahaliselt või sisuliselt kommertsstuudio formaati,” lisab Sepp.
Selles mõttes erineb Kultuurikatla suhtumine tavalisest „loomemajanduse” dialoogist, kus mingil hetkel tavaliselt mainitakse, et kunstnikud võiks ju ise õppida kunsti kõrvalt omal käel lepinguid sõlmima ja kontakte looma. Katel näeb oma rolli just kultuuriinimese abistajana. „Me ei saa öelda, et meie tantsime-laulame-joonistame,” ütleb Sepp. „Pigem tahame aidata teistel end teostada.” Loomemajanduse asemel eelistab Sepp rääkida kultuurimajandusest, kus luuakse elamusi.
Kõik on kogenud eksperdid
Põhjus, mis paneb lootma, et ilus jutt ei jää vaid jutuks, seisneb selles, et kõik Sepaga sama laua taga istuvad inimesed peale tema enda on kultuuri vallas kogenud projektijuhid, kes tõestasid end ka kultuuripealinna projektis. „Inimeste valikukriteeriumiks olid ikka valdkondlik ekspertiis,” ütleb Sepp. „Ja väikeses tiimis peavad olema inimesed, kes on valmis teistega koos töötama ja olema avatud nii partneritele kui ka valdkonniti.”
Eelmine Kultuurikatla juht Peeter Jalakas ütleb, et temal on asutuses toimuvat kõrvalseisjana raske hinnata. „Ideaalvariandis võiks selles ametis olla ka natuke erialast kogemust,” lisab ta pinnimise peale. „Aga mul on raske midagi väga äkilist öelda, tahame seal augustikuus oma „Gilgameši” mängida. Olen parema meelega vait.”
„Kui Seppa mingi sõnaga iseloomustada, on see poliitik,” ütleb Raid kokkuvõtteks. „Nii positiivse kui ka negatiivse poole pealt. Ta on mingite eesmärkide nimel võimeline kahlama... kas just üle laibakuhjade, aga üle haavatute kindlasti. Ta on väga kalkuleeriv. Tundub, et ta alati kaalub kõigi asjade plussid ja miinused läbi. Ja kontrollib emotsioone väga hästi.”
