„Hukkunud Alpinisti hotell”—romaanist kultuslinateoseks
Režissöör Grigori Kromanovi loometeed võib selles kontekstis pidada õnnelikuks, on ju tema kontol sääraseid ekraanilugusid lausa mitu: kodumaine rahvalemmik „Viimne reliikvia” ning kosmopoliitsem „Hukkunud Alpinisti hotell”.
Filmi casting on – nagu tollal kombeks – kui mitte just rahvusvaheline, siis Balti riikide keskne igatahes. Näitlejaproove tehakse küllaga, enne Uldis Pūcītise lõplikku kinnitamist peaosalise Glebsky rolli pakuvad talle konkurentsi mitmed eesti näitlejad, Evald Hermaküla neist tollase Tallinnfilmi kunstinõukogu kõige suurema soosikuna. Siinkohal on ehk paslik meenutada, et Pūcītise nimi pole tollasele Eesti filmipublikule tundmatu, mängis ta ju laevakaptenina peaosa Kaljo Kiisa 1973. aasta „Maaletulekus”.
Mitmed teised näitlejakandidaadid teevad proovivõtteid ühele osale, kuid saavad teise. Mikk Mikiver, keda proovitakse samuti Glebsky rolli, saab hoopis kurjategija Hinckuseks, Jüri Järvetist saab aga tulnukas Mosese asemel hotellipidaja Alex Snewahr. Kromanov valib oma planeeritavasse ulmefilmi suuremas osas kogenud filminäitlejaid, kuid tuleb nentida, et ka „Hukkunud Alpinisti” nn debütandid on muljetavaldavad – Olafi osatäitja Tiit Härm, kelle seatud on muide filmi peostseeni tantsud, on imposantne, ning Luarvik Luarvikuna on raske kujutada ette kedagi muud kui tollal äsja sõjaväest tulnud Sulev Luike, kes on iseloomustanud seda perioodi kui „taaskohanemise aega”, mis sobis nõnda hästi maa peale sadanud tulnuka rollilahenduse taustaks.
Võtted Kasahstani mägedes
Filmi võtted olid suurejoonelised, „Hukkunud Alpinisti” operaator Jüri Sillartki ütleb lavastaja kohta, et „Grišas oli mastaapsust”, lisades ühtlasi: „kuid see ei olnud siht omaette, vaid vahend, atribuut, tulenes vaid mõttest, ideest”. Filmi interjööride tarbeks ehitati Kadrioru tennisehalli mitmekorruselise hotelli ruumid koos sisehooviga, Alpide plaanid koos seal asuva hotelliga võeti üles aga Kasahstanis, 2300 meetri kõrgusel mägedes, Medeos asuva üleliidulise suusakeskuse lähistel. Hotell ehitati Kasahstanis üles Eestist toodud puidust, selleks viidi ehitusmaterjal mägedesse helikopterite ja veoautodega. Ainuüksi dekoratsioonide tõttu läks filmi maksumus kaks korda kallimaks, filmi finaali laviin (mis muide filmiti omakorda 2800 meetri kõrgusel) tekitati aga kunstlikult.
Vaadates praegu „Hukkunud Alpinisti hotelli”, näeme silmapaistvalt šikki vormi ja sugestiivset atmosfääri. Sisendusjõulise muusika saatel uhab mööda lumiseid teid eraldatud hotelli poole üksik Toyota. Hotelli teatraalsete seinte vahel, kuhu filmi kunstnik Tõnu Virve on paigutanud nii mõnegi Eesti kujutava kunsti tulevase klassiku, annavad külmi suudlusi kosmosest tulnud inimnukud. Naised kannavad riideid, mille autoreiks tulevane Vene moekeiser Vjatšeslav Zaitsev ja Ell-Maaja Randküla. Mäed on hõbedased, õhustik klaustrofoobiline, muusika hingemattev.
Mõjukas heliriba
Rääkides muusikast – „Hukkunud Alpinisti hotelli” muusikaline pool oli alguses määratud Arvo Pärdi luua, kes omakorda palus endale elektroonikaga appi Sven Grünbergi. Peagi aga seisis Pärdil ees kodumaalt lahkumine ning nii jäi 22-aastase Grünbergi kanda kogu filmi heliriba. Oma mälestustes Kromanovist meenutab kirjanik Nikolai Baturin režissööri reaktsiooni umbes järgmiselt: „Ent alguses olin ma nördinud. Iseteadev blond poiss… Ka tema muusika tundub mulle kergekõlalisena.” Kummatigi suutis „iseteadev blond poiss” – kes veel rongis teel Moskvasse salvestama noote kirja pani ning kelle stuudio ukse taga närviliselt ootas omakorda helilooja Eduard Artemjev, et peagi esilinastuva „Stalkeri” muusika sisse mängida – luua heliriba, mida mitmed põlvkonnad võivad oma lapsepõlve soundtrack’iks nimetada.
„Hukkunud Alpinisti hotell” esilinastus 1978. aasta augustikuus, kogudes Eestis 44 300, kogu NSVL-i peale aga esimesel linastusaastal 17,5 miljonit vaatajat. Linateost müüdi 28 riiki. Kodumaine kriitika filmiga hell polnud. Küll pole stsenaarium tasemel, küll jääb Kromanov sellele alla. Pea üksmeelselt kiidavad kõik filmi muusikat. Lõppkokkuvõttes väljendab kõige sümpaatsemat seisukohta Jaan Ruus ajalehes Sirp ja Vasar: „Ent parem olgu lõpuni realiseerimata ja komplitseeritud taotlused, kui lihtne meelelahutuslikkus ja plaanitäide.”Teekond kinolinaleFilm väärtustest, mitte tulnukatest
Venemaal tuntud vendade Arkadi ja Boriss Strugatski romaan „Hukkunud Alpinisti hotell” ilmus ajakirjas Junost juba 1970. aastal, eesti keeles said huvilised seda lugeda viis aastat hiljem. „Hukkunud Alpinisti hotelli” peetakse Strugatskite nõrgimaks raamatuks, neile ebatüüpilist detektiivilugu autorite loomingulise kriisihetke tähistajaks. Ometigi oli „Hukkunud Alpinisti hotellis” midagi, mis kõlas kokku režissöör Grigori Kromanovi kunstiliste taotlustega.
Vormiliselt räägib põnevik inspektor Peter Glebskyst, kes saabub väljakutse peale Alpides asuvasse Hukkunud Alpinisti hotelli, kuid kohale saabudes avastab, et tegu oli valehäirega. Inspektori kergendustunne asendub aga üsna varsti segaduse ja vaikse paanikaga, kuna hotellikülalised käituvad enam kui imelikult – mõni neist näikse lausa gangster olevat ning tagatipuks kipuvad nad surema ja siis uuesti ellu ärkama. Selles segaduses peab inspektor Glebsky tegema olulisi moraalseid valikuid, mis talle aga üle jõu käivad, eriti siis, kui ta tajub, et osa tegelasi pärineb lausa kosmosest.
„Keskseks peab filmis kujunema lugu üdini ausast ja kohusetundlikust ametnikust, kellest konformistliku ja seaduskuuleka mõttelaadi tõttu, mis meile kõigile on paraku nii omane, saab midagi mõrtsukataolist,” kirjutab režissöör oma märkmetes planeeritava filmi sisulisest poolest, lisades teises kohas, et „stsenaarium on rohkem kõlbelistest väärtusest kui tulnukatest”.
Filmi käsikiri valmib Kromanovi ja vendade Strugatskide tihedas koostöös, tehes nõnda mitu head ringi ning tulles lõpuks ikkagi alguspunkti tagasi. Ka film on Glebsky minajutustus, sisemonoloog.Kolmas film„Hukkunud Alpinisti hotell”
■Lavastaja: Grigori Kromanov
■Stsenaristid: Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski
■Toimetajad: Ilmar Taska ja Toomas Raudam
■Helilooja: Sven Grünberg
■Operaator: Jüri Sillart
■Kunstnik: Tõnu Virve
Osades:
■inspektor Peter Glebsky – Uldis Pūcītis
■Alex Snewahr – Jüri Järvet
■Simon Simonet – Lembit Peterson
■Hinckus – Mikk Mikiver
■Hr Moses – Kārlis Sebris
■Pr Moses – Irena Kriauzaitė
■Luarvik Luarvik – Sulev Luik
■Olaf Andvarafors – Tiit Härm
■Brun – Nijolė Ozelytė
■Kaisa – Kaarin Raid
■Esilinastus 27. augustil 1979
■Sarja kolmas film „Hukkunud Alpinisti hotell” on juba homsest müügil hästivarustatud müügikohtades hinnaga 4,99 eurot.