PRIMA VISTA: Wolf Biermanni luule
Wolf Biermann
Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis, kuid siirdus 16-aastase noormehena Ida-Saksamaale. 1950. aastatel õppis ta Berliinis Humboldti ülikoolis ja töötas Brechti teatris Berliner Ensemble lavastaja Helene Weigeli assistendina. 1960. aastatel hakkas ta teatris helilooja Hanns Eisleri mõjutusel laule looma.
Berliini müüri ehitamise järel sai temast Ida-Saksamaa poliitilise režiimi terav kriitik. 1965. aastal kehtestasid võimud Biermannile totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu, mille tõttu ilmus poeedi esimene luulekogu „Die Drahtharfe“ („Traatharf“), nagu kõik järgmisedki, hoopis Lääne-Saksamaal. Idas levisid tema luuletused ja laulud 12 aastat koopiatena käest-kätte. Kui Biermannile oli 1976. aastal saanud loa kontsertreisiks Lääne-Saksamaal, siis pärast teda koju Ida-Saksamaale enam ei lastud.
Biermanni loomingu suurimateks mõjutajateks on Heinrich Heine ja Bertolt Brecht. Paljud luuletused on ajaproovile vastu pidanud mitte neis sisalduva protesti, vaid teravmeelsuse, huumori ja mängulusti tõttu, olles ühteaegu sarkastilised ja poeetilised, kurjad ja õrnad, maised ja ajatud. Tema luuletustes kõneleb aja keeristormides kannatav, armastav ja oma kohta otsiv inimene. Biermann on välja andnud üle kahekümne heliplaadi ja tema sulest on ilmunud rohkem kui tosin luulekogu, millest üks märgilisemaid on „Der Preussische Ikarus“ (“Preisi Ikarus”, 1978). Tema viimane, 75. sünnipäevaks ilmunud luuleraamat „Fliegen mit fremden Federn“ („Lend võõrastel tiibadel“) sisaldab vabas vormis luuletõlkeid umbes kahekümnest keelest, sealhulgas ka kolme eesti rahvalaulu. Wolf Biermanni on pärjatud paljude Saksa kirjandusauhindadega, sh kõige mainekama, Georg Büchneri auhinnaga (1991). Biermann on Berliini Humboldti ülikooli audoktor ja 2007. aastal omistati talle Berliini linna aukodaniku tiitel.
***
Ballaad preisi Ikarosest
(1976)
1
Seal, kus Friedrichstraße vaikselt
Sammud üle vee seab
seal kõrgub Spree kohal
Weidendammi sild. Ilusti
Näed seal preisi kotkast
kui mina seisan rinnatisel
seisab seal siis too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel
2
Okastraat kasvab aeglaselt sisse
Sügavale nahka, rinda ja jalga
ajju, hallidesse ajurakkudesse
Vöötatud traatpaeltega
On meie maa kui saar
mille ümber möllavad tinajad lained
seisab seal too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
ta käed on nii valusad
ta ei lenda ära – ta ei kuku alla
ta ei löö end puhevile – ta ei vaju sorgu
Spree kohal rinnatisel
3
Ja kui sa tahad ära, pead sa minema
Olen juba paljusid näinud jalga laskmas
meie poolikult maalt
Mina jään kindlalt siia, kuni see vihatud lind
Minusse külmalt oma küünised lööb
ja kisub mind üle serva
Siis olen mina too preisi Ikaros
hallide rauast valatud tiibadega
minu käed on siis nii valusad
siis lendan kõrgusse – siis kukun alla
löön end pisut puhevile – siis vajun sorgu
Spree kohal rinnatisel
Nele Meikari proosatõlge
***
Kolm partisani
(1981)
Kodusõda peale sõda
Ja see juhtus Kreekas
Pelioni mägedes
Seal nad seisid seina ääres
Riistakuuri ees
Kõrval oli viigipuu
Kolm kinniseotud partisani
Tüdruk, poiss ja mees
Meil pole täna kiiret
Ütles ohvitser
Võite veel midagi soovida
Enne kui teid eksekuteerin
Tüdruk nuttis ja ütles:
Midagi ma ei taha, sa hampelmann
Tahan ainult edasi elada
et saaksin su tappa
Poiss hammustas viigimarja
Puu küljest, see polnud veel magus
Ja sülitas kibeda koore
Sõduritele jalge ette
Kolmas naeratas kurvalt:
Ma olen ju surmaks valmis
Tahan ainult, et kui surnud olen
Lõikate maha mu kotid
Aga ärge mulle valu tehke, kui ma surnud olen
Lõigake need maha hästi õrnalt
Ma tahan, et see, kes mu tapab
Teeks nendest tubakakoti
Las ta suitsetab sellest nii kaua
Kuni aru saab, nekrut,
Mis ta täna minuga tegi
Ja mis tema endaga siin tehakse
Nad lõikasid mehel kotid maha
Juba enne hukkamist
Ja viskasid need õgida
Kanadele, need ootasid juba
Mina istusin Ateenas sõpradega koos
Sõin viigimarju, jõin vaigumaitselist veini
Lambaliha ja tzatziki juures
Unustasin varsti need kolm
Ainult kui ma nüüd kodus sinuga
Kreeklase juures sõin, palju ja rasvast
- siis nägin pärast nii veriseid unenägusid
Hamburgis sulevoodis
Peeter Tulviste proosatõlge
***
Hauad
(1980)
Ma Kreetal kalmistu leidsin
Kus juhi ja isamaa eest
Hulk Saksa sõdureid magab
Künkas, kust mööda viib tee
Künkal kollaseid viinapuid vohab
Need on rosinaviinapuud
Veiniks liiga magusad marjad
Neid toppisin täis oma suu
Formenteral elavad surnud
Autode kalmistu kõrval
On end mugavalt sisse seal seadnud
Olen tundnud siin kerget õõva
Nagu sõdurid raskeis relvis
Nii surnud lebavad seal
Valmis igavikku sööstma
Rüüstatud autode peal
Kus inimest otsin ka haudu
heameelega vaatamas käin
Barcelonas on surnute elupaik
Võiks ütelda supermodern
Nad lebavad üürikasarmuis
Kivilaegastes üksteise peal
Ja vaatavad akendest merele
Nagu telekat vaatasid kord
Moskvas nunnade kalmistul
Igaühel on kivi ja pilt
Nii mõrvaritel kui ohvritel
Siin põrmu ahistab põrm
Nad neavad ägavad trügivad
Ja kratsivad üksteist verele
Ja verist mulda täis suuga
Kisavad millegi järele
Olen rohinud mõnegi haua
Söönud närtsinud lilli neilt
Ühe juudi kivi Prahas
Võtnud enese hingele
Surnud elavad oma elu
On vaikne ja selge neil jutt
Isegi nende eluvaled
Räägivad lõpuks tõtt
Ma tean, et surnud on elus
Nad ootavad külalist
Ja kes nendest külmalt möödub
Kuuleb needmist ja kirumist
Mitte mina! Mu isa kivi
Seisab kõikjal. Mina ei pea
Seda otsima kaua. Ma tean:
Kus korstnast näeb suitsu
mu isa haud on seal
Peeter Tulviste tõlge
