Tõnis Kahu: Eurovisionil võib midagi juhtuda
Aga teiseks – juba natuke hiljem – otsitakse üles keegi nn ekspert ja palutakse tal kirjeldada „Eurovisioni fenomeni”. Teeks kriitikat, mis ütleks taas kord, et Eurovision pole ikkagi mingi päris muusikaüritus, vaid lärmakas ja kirev pettus, virvatuled ja õhulossid. Seejärel saame kergendatult hingata ja eluga edasi minna ning järgmisel aastal hakkab kõik otsast peale. Mõlema tõlgendusviisi infoväärtus on minu jaoks nullilähedane.
Oli aeg, kui ka minu poole pöörduti sääraste ootustega ja ma vist isegi tulin neile vastu. Siis hakkasin aimama, et minult oodatakse justkui patukahetsust – et ma peaksin puhastuma, ja mitte ainult Eurovisionist, vaid popmuusikast, popkultuurist üleüldse. Ja puhtast jonnist hakkasin ette kujutama kaitsekõnet. Küsimus polnud teadagi selles, kas lauluvõistlusel kõlavad laulud mulle enamal või vähemal määral meeldivad, vaid selles, kuidas kultuurilisi argumente avatute või suletutena hoida.
Kriitiku patukahetsus
Toon näite. Kas mäletate mullusest popmuusika-aastast Rebecca Blacki nimelist lauljatari? Just – sedasama, kelle laul „Friday” oli kõige halvem maailmas või midagi sellist. Polnud jah meistriteos, aga valmisolek selliseks põlastuseks väärib iseenesest uurimist. Kas pole tüüpiline, et muidugi on see teismeliste plikade popmuusika, mis seesuguse sildi saab! Ja mõistagi mitte indie, metal või džässrokk, millest igaühel on võtta oma legitiimse kultuuri alibi.
Niisiis on see hinnang umbes sama, kui rääkida paar blondianekdooti ja uskuda, et saad kuidagi naiselikkuse loomusele pihta. Eurovisioniga on sama lugu: sellesuunalisi rünnakuid organiseerida tundub nii lihtne, et pea igaüks neist läheb lõpuks märgist mööda.
Kui teoreetikud on arutlenud massikultuuri toime ja mõju üle, on üks nende pakutud järeldus olnud, et selle kultuuri jõud tuleneb tema programmeeritusest. Theodor Adorno näiteks kirjutas popmuusika kohta, et see on kokku pandud kindlate reeglite (standardite) järgi ja kutsub sellepärast esile kindlapiirilisi, etteantud reaktsioone.
Ent Adorno idee ei tundu juba ammu enam usutav. Vaatame kõrvuti kaht struktuuri. Esiteks mingit muusikalist kooslust (bändi, mõnd subkultuurset hoovust jne), millel on põhimõtted, väärtuste koordinaadistik, esteetiline ja eetiline selgroog. Ja teisale paneme midagi täiesti põhimõttelagedat, midagi puhtalt ja sisutühjalt kommertslikku. Näiteks edetabeli, kuhu võib põhimõtteliselt ju sattuda mis tahes.
Just nagu edetabel, pole ka Eurovision mingi esteetiline norm – lihtsalt erinevad kultuurilised argumendid põhimõtteliselt suvalises järjekorras. Kumb suudab ikkagi rohkem üllatada? Kas mudel, mis toimib pelgalt etteantud, ehkki võib-olla arukate valikute piires? Või see, mis sisaldab konfliktset, ebaloomulikku ja vastuolulist?
Kommertspopmuusika potentsiaal tulenebki just sellest, et ta on sisuliselt väärtusetu: tal pole olemuslikku autoriteeti, staatust ega positsiooni. Tal pole head päritolu nagu folkloorse arhetüübi järgi loodud kunstil ega igavikulisi tulevikulubadusi nagu avangardil. Ta on bluff ja toimib nimelt seetõttu, et me ei pööra talle tähelepanu, saame teda ignoreerida ja tema üle naerda. Tal pole mingeid kultuurilisi õigustusi, sest ta on madal ja vulgaarne, pigem ülejääk sellest, mille kõik väärtuslikuks tunnistavad. Ehk siis: me tegelikult ikkagi ei saa programmeerida efekte, mida popmuusika jaksab saavutada. Produtseerida saame teda jah, aga mitte tema efekte ette aimata.
Toon kaks näidet, millest ainult teine puudutab muusikat. Ühel ammusel konverentsil näidati mulle kõnepuldist kaht pilti: üks öeldi olevat reproduktsioon Jackson Pollocki eksperimentaalsest kunstiteosest, teine aga lihtsalt kirevaks kujundatud postkaart. Esineja toonitas, kuivõrd oluline ikkagi on nende kahe vahel vahet teha, ja ma ei saanud jätta hämmastumata. Meie ees oli tohutu kultuurilise rikke potentsiaal. Mis siis, kui me ilma spikrita vahet ei teegi? Kui me hindame tolle postkaardi miljonitesse ja viskame Pollocki paberikorvi?
Kultuurilise rikke võimalus
Teine näide, kusagilt loetud, käis umbes nii. Üks improvisatsioonilist avangardi harrastav Briti ansambel (kellest ma väga lugu pean) otsustas kord laval oma muusikasse kanaliseerida midagi võõrast, juhuslikku ja reaalset ning miksis oma instrumentide täienduseks raadiosignaale. Kuid eksperiment, mis tuli toime inimkõne, juhuslike helide ja eetrivilinatega, sai lõpu, kui raadiolained tõid kohale ansambli Boney M. See oli liiga võõras, liiga juhuslik ega sobinud kontseptsiooniga…
See ongi popmuusika oma „rämpslikes” vormides. Katke kultuuri alateadvusest. Kaootiline, tobe ja kasvatamatu nagu – miks mitte – Eurovision. Aga olukorras, kus suur osa kultuuriväljast on kaetud tasakaalustatud ja ettekavatsetud kommunikatsiooniga, võib seal põhimõtteliselt midagi juhtuda. Midagi, mis eeskavasse ei mahu. Ja iga kriitik, kes tahab kräpi ja enda vastu aus olla, võiks sellist võimalust vähemasti ette kujutada.
