Aga Vaarik üllatas. Kortsus kollase kaanega, retrokujundusega aruandes on sügavalt isiklik lugu. Ja kurb. Mitu korda hakkas lugedes tõsiselt nukker: natuke Danieli ja kohe kõvasti Eesti ja 1990-ndate ja ülikooli ja eriti ajakirjanduse pärast.

Ülbe eliit

Edu-Eesti sünnitas 1990-ndate algul maailmas toimuva suhtes üsna kurdi egoistliku eufoorilise eliidi. „Praktikaaruanne” kõlksub huvitavalt kokku hiljutise trendiga – lugudega pankrotistunud või vähemalt kõva madalseisu läbi teinud suurärimeestest, vigadest ja alpusest, 1990-ndatel kokku aetud lollist rahast ja 2000-ndate uutest väärtustest. Ja tõepoolest, kui nüüd Mikk Titma poolt omal ajal ülitabavalt kirjeldatud võitjate põlvkonda uues valguses uurida: ons 1990-ndate võitjate tollane pagas täna-homme jätkusuutlik?

Daniel Vaarik on sest 1960-ndatel sündinud põlvkonnast küll tsipa noorem, aga kihutas samal ajal kogu kursusega TÜ peahoone parema tiiva ja Pepleri ühika udustest hommikutest magneedina mõjuvasse pealinna. Kus ootas... teistmoodi udu. „Praktikaaruande” järgi otsustades elas ta 1990-ndate lastehaigused paljudest teistest tegijatest kiiremini üle. Tuli, möllas, taandus. Sai aru, et laev kisub kreeni, et kümnendi jooksul on ideaalid ajakirjandusest kadunud ja võimu võtnud saneerijad. Ajakirjanikud aga „kühveldasid väikese raha eest mingisugust pasajuga 10 000 tähemärki päevas otse netti” (lk 152). Ja tõelist „uuriva ajakirjanduse gruppi” ei sündinudki.

Toimetamisega on Varrakus viimasel ajal nii ja naa. See ei ole esimene raamat, kus konarused silma torgivad. Kuhu on jäänud Lembe Hiedeli ja Anu Saluääre punane pastakas? Pulseeriv rütm toimib üldiselt hästi, aga kohati saanuks katkestatud jätkuliine sujuvamalt järgnema panna. Läbiv stiilivõte – praktikajuhendaja poole pöördumine – ei ole väga läbivalt välja peetud. Vahel tundub, et autoril on järsku meelde torganud: ah-jaa, Sulev Uusile pidin ju kirjutama.

Ent kui „Praktikaaruandele” kirjandusteosena otsa vaadata, siis pilt pole paha. Kaanel lubatud Dovlatov istub tekstis küll, Eestist täpset stiiliparalleeli ei meenugi. Järsud, rebitud servadega pildikesed panevad vahel nii teravalt täppi, et ei imestaks, kui paari aasta pärast räägiksin bussile jooksvast mutikesest, varastatud lihakäntsakatega kilekotid käe otsas, kellelegi oma mälestuse pähe. Tundub, et tekstis toimib peale raamatus tutvustatud karmikäelise kujundikohtlemise veel üks õppejõud Hennoste õpetus: näita, ära ütle.„Praktikaaruanne”Daniel Vaarik
Varrak

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid