TÄISMAHUS: Robert Kurvitz austab lootuse esteetikat
Veiko Õunpuu järgmise filmi, noore intelligentse linnapoisi elust kõneleva „Free Range’i” üht stsenaristi, noort intelligentset linnapoissi Robert Kurvitzat teati varem kui muusikut. Nüüd ütleb ansambli Ultramelanhool solist, et kavatseb bänditegemisest pisitasa distantseeruda ja kirjutamisele pühenduda. „Kirjutades saab omada tegevuse üle täielikku kontrolli. See on kõige odavam asi, mida teha, sul on vaja tekstiprotsessorit ja nelja seina, lage, suitsu ja süüa. Muusika teeb sulle alati ebameeldivaid üllatusi.”
Kümmekonna aastaga kaks plaati avaldanud ja harvadel kontsertidel esinenud bänd on Kurvitza sõnul ühe plaadi kuulajatele siiski võlgu. „Sellise, mis oleks nagu kingitus, mõnus ja lihtne. Me ei ole ju kunagi kerget muusikat teinud, vaid painanud kuulajat kitarrimüüri ja hullu ambitsiooniga.” Bänditegemise kohta ütleb Kurvitz aga, et tema jaoks oli see eelkõige viis, kuidas luuletaja olla.
Varakristlik kommuun
Õunpuu kutsus Kurvitza stsenaariumi kirjutama pärast seda, kui oli lugenud kultuuriblogi, mida rühmitus nimega ZA/UM viimased kolm aastat on pidanud.
Koos Kurvitzaga kirjutavad aadressil zaum.ee ilmuvasse ajaveebi Jim Ashilevi, Siim Nurklik, Joanna Ellmann ja paljud teised vähem või rohkem tuntud noored kultuuritegelased. Viimasel ajal on neid tekste hakanud avaldamiseks nuruma ka trükimeedia. Literaatide kõrval leidub rühmituses ka kunstnikke ja fotograafe. „Me üritame käituda võimalikult varakristliku kommuuni moodi,” ütleb Kurvitz. „See on väga hea asi, kui sa saad näiteks sõpradega kaheks-kolmeks nädalaks kortereid vahetada, et oleks uus koht, kus kirjutada. Võõra arvuti taga ei hakka nii kergesti aega raiskama ja kohv on huvitava maitsega.”
Viitsisid lapse saada
Kunstnike Raoul Kurvitza ja Lilian Mosolaineni poeg nendib, et kasvas üles katseklaasis aretatud superboheemlasena. „Kunstimaid vanemaid on raske ette kujutada – mu isa on performance-kunstnik, eks, ja ema on feministlik maalikunstnik. Selles mõttes ma olen ilgelt tänulik, et nad viitsisid koos lapse saada. Olen väga vaba kasvatuse produkt. Keegi ei pidanud mulle ütlema, et Robi, äkki proovid luuletada… Ma tean väga hästi, et olen raamatu kirjutamise masin, nagu ütles Maupassant.”
2008. aasta romaanivõistlusel ära märgitud romaanikäsikiri „Püha ja õudne lõhn” on Kurvitzal endiselt viimistlemisel ja ootab alles valmimist. „Sihuke geopoliitiline unenägu, mitte päris maagiline realism, mitte päris ulme,” ütleb autor žanri kohta.
Nagu mitmele teisele eakaaslasele, andis Kurvitza kujunemisele korraliku pitseri 1990-ndate eesti punkmuusika, mis oli muu maailmaga võrreldes märksa kirjanduslikuma ja romantilisema kaldega. „Sellised ajaloolised anakronismid tunduvad mulle kõige väärtuslikumad ideede kombinatsioonid maailmas – kuidas toodi näiteks Arvi Siig tagasi, kuue- ja seitsmekümnendate popluuletaja jõudis üheksakümnendate eesti pungi võtmesse.”
Kurvitz leiab, et tema põlvkonnal on vähem pistmist individualistliku ellusuhtumisega, mis 1990-ndatel kajas vastu näiteks Kaur Kenderi romaanidest. Vähemalt mitte neil, keda tema tunneb. „Maailm ei ole meile enam betoondžungel, see siin pole enam ääremaa, need asjad on juba tehtud,” ütleb Kurvitz. „Ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen iseenda jaoks originaalsem ja mõnusam siis, kui ma natuke loodan. Lootusel on väga kummaline ja harva kasutatav esteetika, mis mind tõmbab.”
Korraliku inimese töö
Praegu vabakutselise loomeisiku napist leivast elatuv Kurvitz on teinud ka korraliku inimese tööd: tõstnud näiteks Rocla kahveltõstukiga laos kondenspiima ja suhkrut, väga palju suhkrut. „Mul on väga raske usaldada poisse, kes ei tea, mida tähendab Rocla,” märgib ta klassiuhkusega. „Olen ausat tööd teinud küll, aga ei suuda seda rohkem kui viis-kuus kuud järjest. Elan üli-üliminimaalselt ja ellu on võimalik väga normaalselt jääda.”
Välismaale raha teenima Kurvitzat ei tõmba. „Igaühel on oma patriotism,” ütleb ta. „Mul on truudus neile tänavatele, mida ma näinud olen. See peab olema parajalt hingetu inimene, kes suudab pikka aega eemal olla kohast, kus ta esimest korda öösel koju jalutades nägi tänava kohal mingit hingust, sädelust… Tuled peolt koju, näed, tänav on ees, valgus langeb just õigelt ja maailm ütleb: see on sinule. Kui ma Eestist eemal olen, hakkavad mulle tunduma talumatult magusad lihtsad märksõnad – öeldakse, et „Eestis sajab”, ja ma hüppan teise korruse aknast alla ja hakkan jooksma. Keegi karjub järgi, kus ma lähen, ja ma ütlen, et ei kuulnud või? Seal sajab. Ma pean seal olema.”
