Andres Jõesaar: Interneti avalik-õiguslik sisu tasuta kätte!
Enne kui Indrek Ibruse ideed (EPL 10.07) kommenteerin, lisan omalt poolt veel ühe internetileviga seotud mõtte: arvestades interneti kui meediakanali olulisust, võiks kõigile kodanikele tagada internetis tasuta juurdepääsu kogu avalik-õiguslikule sisule.
Käin välja mõtte, et kõik ERR-i tele- ja raadioprogrammide levitamise, s.t kuulajatele-vaatajatele tasuta kättetoimetamise kulud kaetakse riigieelarvest. Praegu on ERR-i puhul riigieelarvest kaetud ainult õhu kaudu levivate tele- ja raadiosaadete edastamise kulud, internetis levivale sisule juurdepääsemise eest peavad inimesed aga maksma.
Tehniliselt on vastav lahendus täiesti olemas. Teoreetiliselt on võimalik seadusega panna internetiühenduse pakkujatele kohustus tagada tasuta juurdepääs teatud IP-aadressidele (nt www.err.ee, www.sirp.ee, www.eesti.ee, www.riik.ee jt). Konkreetsemalt tähendaks see, et inimesed ei peaks nende IP-aadresside külastamise eest tasuma andmemahtude eest ega ka kuumaksu. USA-s on eri IP-aadresside erinev maksustamine laialt levinud. Eestis võiks siin olla innovaatiline ja ameerikaliku ärimudeli ideed hoopis tavakodaniku huvides kasutada.
Sellise lahenduse puhul saaksid kõik internetikasutajad (sh kaabel-, interneti-, mobiil-TV firmade kliendid) tasuta vaadata-kuulata-lugeda Eesti rahvusringhäälingu ja maksumaksja raha eest toodetud teiste meediaväljaannete sisu. Samuti saaks tasuta kasutada riigi ametiasutuste pakutavat sisu ja teenuseid. Praegu ei ole tavakodanikul võimalik internetiühenduse pakkujale teenuse eest maksmata riigiga interneti kaudu suhelda (tasuta wifi-levialad on positiivne erand). Kui ametiasutusse kohale minnes ja asju ajades kodanikult keegi sinna sisenemise eest tasu ei nõua, siis interneti kaudu minnes on telekomifirmad raha küsiva uksehoidja rollis.
Ibruse idee on kindlasti arutamist ja arendamist väärt. Kultuuri edendamiseks on mõistlik sinna raha juurde suunata. Rahvusvahelised teaduslikud meediauuringud näitavad selgelt, et (eriti väiksematel turgudel) erameedia pakutav sisu kaldub meelelahutuse poole. Nii on ka meie ringhäälingus. Ühiskonna arengu jaoks olulise kultuurilise/haridusliku/informatiivse sisu pakkuja tasakaalutav roll on (taas) eelkõige avalik-õiguslikel institutsioonidel. Meie turu piirangud on probleemiks ka kogu loomemajanduse ja kultuuri arengus. Riigieelarvest rahastatuna ei ole kultuurivaldkond siiani poliitiliselt prioriteetne olnud. Meie riigi liberaalses majanduspoliitikas eeldatakse vabaturu toimimist. Paraku puudub Eesti turul edu jaoks vajalik piisav kriitiline mass ja selle tagajärjel tekivad turutõrked.
Nende tõrgete likvideerimiseks on riigil lihtsustatult öeldes kolm võimalust: a) jagada ümber olemasolev riigieelarveline raha, b) seaduse kaudu kehtestada turulolijatele teatud regulatsioone või c) kehtestada uus maks.
Uus maks võib kehtida näiteks telekomifirmadele või siis kõigile maksumaksjatele. Sisuliselt siin vahet ei ole – ka telekomifirmade tulud tulevad ikka lõppkasutajalt.
Ma kahtlen üdini vabatahtliku toetuse idees. Ajaloos on olnud üksikuid õnnestunud ühise kultuurilise eesmärgi täitmiseks korraldatud rahakogumisi, kuid toimivat lahendust pole ainult vabatahtlikest annetustest sõltuv rahastus veel andnud.
Kui kultuuri lisatulude allikas – olgu selleks meediamaks või lihtsalt riigieelarve prioriteetide muutusest tekkiv tulu – on leitud, siis tulude jagamise põhimõttelisi mudeleid on kaks: a) kasutada n-ö reaalse tarbimise mudelit (raha saavad need, keda loetakse/vaadatakse/kuulatakse) või b) raha jaotamise loomeinimestele ja institutsioonidele määravad eksperdid. Esimene ei kaota ilmselgelt turutõrkeid ja soodustab kommertsialiseerumist, teise puhul on oht ülevalt alla suunatud seaduse küüsi langeda. Aga neid võimalusi kombineerides on kindlasti võimalik leida parim mudel.
Andres Jõesaar, ajakirjanduslektor
