RAAMATUKATKEND: Aleksei Turovski "Loomadest, armastusega"
Armastatud autor, zooloog Aleksei Turovski esitab oma uues raamatus talle omase sarmiga taas suuri küsimusi: miks me kipume end loomadele vastandama, miks loomad käituvad, nagu nad käituvad, mida nad meist mõtlevad ja mida me saame ära teha, et targalt koos elada? Raamat on koostatud Kuku raadios peetud vestluste põhjal ja sisaldab autori enda võluvaid illustratsioone. ** Kirjastus Varrak, 2012, 144 lk /////
Katkend raamatust:
Rumal nagu loom?
Kas rumalus on ainult inimestele omane või on võimalik ka selline asi nagu rumal loom?
Kui me näeme mõnda looma, kes üritab teha midagi, mis on mehaaniliselt võimatu, no näiteks kaevata auku metallpõrandasse, siis me ütleme: „Küll on rumal loom.” Või siis me näeme looma, kes jookseb oma puuris tundide viisi edasi-tagasi ja teeb sealjuures kummalisi liigutusi – peaga, kaelaga, õlgadega, tõuseb tagajalgadele, siis langeb jälle käpakile, jookseb teise nurka ja teeb seal samasuguseid liigutusi. Ja niiviisi tundide viisi. Väga sageli kuuled, kuidas külastaja ütleb: „No on loll loom! Mis asja ta nüüd teeb? Tahab välja saada sealt puurist, ta peaks ju teadma, et sealt välja ei saa.”
Või võtame sellise olukorra. Koer on ketis ja kass – loomulikult vaba, vaba nagu tuul, nagu kass. Tuleb kass selle koera juurde, koer muidugi hakkab haukuma. Iga koer ei pruugi muidugi kassi peale niiviisi reageerida. Ja kui koer kassi peale ei reageeri, siis pole kassil huvitav ning ta kõnnib minema. Ent mida teeb kass siis, kui koer hakkab meeletult rabelema, visklema, haukuma, urisema ja sülge pritsima? Meie kiisu istub sentimeetri kaugusel kujuteldavast joonest, milleni koer nagunii ei jõua, ja peseb ennast. Vaatab vahetevahel koera poole, nagu ütleks: „Noh, mis sa vait jäid, märatse edasi, nii on palju lõbusam.” Ja koer, kes peaks kettidest kõike teadma, ta on ju kettide asjatundja, suisa ekspert teraskettide alal, see ketikoer aina märatseb ja haugub, aina valjemini, arvatavasti lootes, et võib-olla siis, kui ta väga kõvasti haugub, venib kett kas või natukene pikemaks ja ta saab selle triibulise, selle sabalise, selle kassi järele haisva karvakera ükskord lõugade vahele ja küll ta siis talle näitab. Inimene ütleb tihtipeale: „On ikka loll koer, on ikka tark kass.”
Hm. Huvitav. Vaatame siis, milliseid loomi peab inimene targaks.
Öökull on suisa tarkuse võrdkuju. Tarkadeks peetakse kotkaid ja ronki ehk kaarnaid. Varestest räägitakse, et nad on targad linnud. Inimese meelest on ka koer tark. Ja delfiin on igal juhul tark.
Kas ahv on tark? Vähemalt suurte ahvide kohta arvab inimene tihtipeale, et ju nad ikka mingil määral on teistest loomadest targemad, sest nad on nii inimese moodi.
Kanad – kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis suisa tola. Ja ka väga paljud teisedki sõralised ja kabjalised.
Kuivõrd see kõik tõele vastab?
Öökull, Athene noctua, tarkusejumalanna Pallas Athena sümbol, on inimlikust seisukohast hinnates rumal lind. Õigupoolest on lollimat sulelist väga raske leida, kui võtame aluseks võime olukorras kiiresti orienteeruda. Ja kui samast vaatekohast analüüsida kana, siis kanast on raske targemat lindu leida. Muidugi ma ei räägi praegu Talleggi broileritest. Ma räägin maakanast, kes elab vabana õues ja kellel on vaenlasi küll ja küll. Ja kellel on kukk. Targad kanad valivad õige juhi, osava kuke, sellise, kes valimiste ajal kanadele kindlalt ja veenvalt näitab, et tema hoole all on nad kaitstud ja valvatud ja et tema peale võib kindel olla. Kukk, kes on huvitatud seksist ja ainult seksist, on samuti väga kasulik, me hindame teda kõrgelt, kuid presidendiks me teda ei vali. Niiviisi arutlevad ilmselt omavahel kanad, ja õigesti teevad.
Siiski tundub kuidagi liialdusena öelda kana kohta, et ta on väga tark. Inimesed lihtsalt ei usu seda, sest – nagu kõik teavad – „kana on loll”. Nii et ütleme siis sedasi – kana on kanalikult tark, ja mis veel tähtsam, kanade seas on targemaid ja rumalamaid, mõni kana käitub adekvaatsemalt ja kohaneb kiiremini kui mõni teine. Mõni kana lihtsalt kaagutab, muneb vahetevahel ega oska oma poegi kokkugi lugeda.
Või võtame ronga, taas ühe tarkuselinnu. Rongad on tõesti targad, minu isiklikud tuttavad rongad on fantastiliselt targad. Üks väike näide. Oletame, et teil on vaja kinni püüda kotkas või kull, väga hästi relvastatud suleline kiskja, kellel on jubedad küünised, raudne haare ja võimsad lihased. Isegi kui see tiivuline oma kohutavate varvaste ja küünistega teist kinni ei haara, vaid lihtsalt lööb – paneb varbad kokku, tõstab küünised ette ja üles ja virutab –, siis ta tungib läbi vatijope ja läbi kõhunaha! Ja ometi, kui püüdjal on natukenegi kogemusi, on sellist hirmuäratavat lindu palju lihtsam ning ohutum kinni püüda kui ronka või varest.
Varesed ja rongad kontrollivad oma käitumist, nad hoiavad ennast nii hästi vaos, et suudavad teid jälgida viimse hetkeni, ka siis, kui nad on juba täiesti nurka aetud. Teie ees on ronk, ta vaatab teid, teie käsi, teie silmi, ta otsib iga võimalust, et teiega midagi vastikut ja valusat ette võtta. Ta hindab olukorda, ta oskab seda momentaanselt ära kasutada, nii et te kas või hetkeks eemale hüppaksite. Ronk saab sekundi aega, et vähemalt üritada pääseda.
Teine lugu: teil on kindad käes ja te üritate varest püüda. Teie teada ei ole kinnastes ühtegi auku, need on täiesti terved. Te võite olla varesest meetri kaugusel, aga tema näeb auku, millest teie ise ei pruugi teadlik olla, ja kasutab selle ära. Paneb nokaga augu sisse, nii et te olete väga imestunud – teid torgati, teil on valus, te tõmbute hetkeks tagasi ja vares lipsab minema.
Niisugused on mu enda kogemused ja lisaks juhtis mu tähelepanu sellele loodusemees Enn Vilbaste, kellel on väga palju olnud tegemist loomade püüdmisega ja nende ohutusse paika toimetamisega kõikvõimalikes olukordades, küll looduses, küll inimasulates ja majades. See on tõepoolest äärmiselt põnev, kuivõrd pingsalt ja kui suure enesevalitsemisega hindab vares oma võimalusi. Ja muuseas on seda laadi enesekaitses väga tugev ka nii mõnigi väike värvuline. No näiteks tihane. Hoiad seda linnukest käes ja ta vaatab ringi, kus on mõni auk, kuhu saaks nokka pista ja kas või näpistada.
Kuidas on aga lood teiste loomade tarkusega?
Kõikjal maailmas on inimesed selle küsimuse vastu huvi tundnud ja alati püüdnud vastuseid leida sel teel, et võrdlevad loomi endaga. Aga kui pädev on see võrdlus? Meil on ju teadvus, meie mõtlemine on ju kontseptuaalne, me ju kasutame keelt. Loomadelgi on kommunikatsioonivahendid, kuid see pole keel. Selles asi ongi – loomade käitumise adekvaatsus – meie ütleksime nutikus, tarkus – on vastav tema liigile.
No näiteks selline olukord: metsas on inimene, üleni punases. Oletame, et tuulepealsest suunast tuleb ilves, kes käitub selle inimese meelest lihtsalt jaburalt – tuleb otse talle vastu. Aga ilves ei näe punast värvi. Väga paljud loomad ei näe punast punasena, kuid ilves ei näe punast üldse. Ja kui inimene ei seisa ilvesel just otse ees ning püsib liikumatuna, siis ilves ei tee temast väljagi. Pealttuule tulles ei tunne loom ka lõhna. Inimese meelest käitub loom jaburalt. Ent mis puutub siia tarkus või lollus? Ilves lihtsalt ei näe seda punast laiku, kogu lugu. Ja nii on väga paljude loomadega – me püüame hinnata nende käitumist oma malli, oma mõõteriistade ja mõõtsüsteemide abil, me läheme probleemist kauges kaares mööda.
Sama lugu on ju ka eesliga. Kas ta on rumal? No muidugi mitte. Eeslilikust aspektist on ta väga tark. Liiati on näiteks Aasia suured eeslikud – kulaanid, kiangid, onagerid – turaani rahvaste juures vapruse, kangelaslikkuse ja ka tarkuse sümboliteks. Ühelgi mongolil, burjaadil, afgaanlasel või turkmeenil pole iial pähe tulnud kõrbe-eeslikut lolliks pidada. Kodueesel, jah, teda peetakse tihtipeale väga rumalaks. Kas ta on seda? No kujutage ette – väikesele vastupidavale loomale on selga laotud mitu kotti ja siis veel mingisugused puuhalud. Kõige otsas troonib peremehe ämm, sest tal on vaja parajasti turule sõita.
Mida peaks too väike eesel nüüd tegema? Teele asuma. Ta tunneb, et see koorem on tema jaoks lausa tappev, no vähemalt tänase väga palava ja kuiva ilmaga igatahes küll. Ja ta ei liigu paigalt, vaid teeb häält ja ütleb kindlalt: võta vähemaks, pane kas või see vanamutt minu kõrval käima või jäta mõni halg maha, ma suren ära sellise koorma all. Sa, peremees, kannad ju siis kahju, ma ju maksan ka üht-teist, võta midagi ette. Peremees aga kolgib õnnetut looma, karjub, sõimleb ja peab eeslit lolliks. No andke andeks, kes selles olukorras loll on!?
Tegelikkuses on rumalat looma raske leida. Zooloogiliselt rumal loom on see, kes ei õpi piisavalt. Ja see loom, kes ei õpi piisavalt, lihtsalt ei jää ellu. Leidub liike, kelle liigi üks normatiive ongi õige-aegselt suremine. Sellised on näiteks isased põhjapõdrad. Nad peavad surema talvel ja teatud vanuses, nii et suured kiskjad (karu, ilves, hunt) saaksid neist toituda. See annaks hingetõmbeaega emasloomadele ja noortele isastele.
Närilised. Mõni hiir jookseb otse auto alla. Kas ta on loll? Ei ole. Me ei tea, miks ta auto alla jookseb. Võib-olla ta jookseb tuhkru eest.
Loomade tarkusest ja rumalusest mõtiskledes on inimkond teinud vägagi vastukäivaid ja mitte ülearu nutikaid järeldusi. Näiteks valitses tükk aega seisukoht, et loomad on mehhanismid, lihtsalt automaadid. Sellele seisukohale pani 17. sajandil aluse prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane René Descartes. Peagi liikus pendel teise äärmusse, loomade vastu hakati tundma müstilist vaimustust – koer teab asju, millest inimesel ei ole aimugi, koeral on selline hingetarkus, et ta juba kaugelt tunneb ära oma peremehe vaenlase, veel enne kui ta vaenlast näeb või haistab, koer aimab ette, millal peremees sureb... Ja veel mõndagi samas laadis. See on teine äärmus, mis on tõest sama kaugel kui kartesiaanlik suhtumine loomadesse.
Tõde on kuskil vahepeal nagu enamasti ikka, ja kogu tõde loomade hingeilma kohta ei saa me ilmselt mitte kunagi teada. Kuid otsima me seda peame. Ja muuseas, sellega tegelevad ka loomad, nemadki ju uurivad maailma. Loomad, kes üritavad meie meelest lollusi teha – metallpõrandasse auku kaevata või oma ketti venitada või trellidest läbi murda –, tihtipeale needsamad loomad tegelikult eksperimenteerivad. Ning üldse mitte ainult selle tagamõttega, et vaat kui leiaks väljapääsu. Ei. Tihtipeale nad eksperimenteerivad oma kehaga olemasolevates elutingimustes: kuidas, mismoodi liikudes, milliseid liigutusi tehes, milliseid käitumiselemente sooritades nad saaksid ennast paremasse vormi viia. Loomale on tema vorm tähtis. Loomulikult ei tegele millegi sellisega loom, kellel on neuroos. Just nimelt terved loomad jooksevad nii loomaaias kui ka tallis niiviisi, et inimene ütleb – no on loll, teeb kümme tuhat korda ühte ja sama liigutust.
Vaadake, kuidas väike laps, kes on veel vankris, ühte ja sama mänguasja viis-kuussada korda ühe ja sama käega vankrist välja viskab. Mänguasi tõstetakse üles, antakse talle kätte ja ta viskab jälle. Iga järgmine vise on natuke teise nurga all, laps eksperimenteerib – täpselt samamoodi, nagu teeb seda loom, ja selles pole midagi rumalat või sihipäratut.
