Robert Lippin: Riigieksamitega seotud müüdid ja tegelikkus
Riigieksamid tuleb lahti siduda ülikooli sisseastumiseksamitest
Ülikoolid on autonoomsed, sh ka oma vastuvõtutingimuste kehtestamisel, ning seega ei ole ka tänases õigusruumis võimalik ette kirjutada kuidas ülikoolid peavad oma vastuvõttu korraldama.
Praegune olukord, kus ülikoolid arvestavad riigieksami tulemusi, on kasulik kahest aspektist – ressursside kokkuhoid ning nõrgema majandusliku taustaga õpilaste võrdsed võimalused.
Kui iga ülikool hakkab täies mahus tegema sisseastumiseksameid (-teste; -vestlusi), siis tähendab see ülikoolide jaoks ka kordades suuremat kulu kui täna, kui võetakse riigieksamitulemused ja saadakse esmane pingerida. Iga ülikool peab arendama välja oma süsteemi, seda käigus hoidma, samuti peab sisseastuja eksamite tegemiseks rohkem erinevate linnade ja ülikoolide vahet sõitma.
Kokkuvõttes maksavad selle kinni kas kõik Eesti maksumaksjad läbi Haridus- ja Teadusministeeriumi või siis konkreetne sisseastuja. Paraku on meie kõigi majanduslikud võimalused erinevad. Kas on õige, et andekas, kuid majanduslikult nõrgal positsioonil olev noor ei ole võimeline osalema eri linnades toimuvas ülikoolide eksamirallis?
Riigieksamid nõuavad faktiteadmist ja tapavad loovust
Vastavalt haridus- ja teadusministri määrusele nr 59 koostatakse riigieksamitöö ülesanded õppeaine kohustuslike kursuste põhjal ning riigieksamitöö sisaldab erineva raskusastmega ülesandeid. Riigieksamiainete (va keeleainete) riigieksamitööde ülesannetest on:
- 20% äratundmistasandil;
- 30% reprodutseerimistasandil;
- 50% rakendustasandil: analüüs, üldistamine, hinnangu andmine.
Keeleainete riigieksamiülesanded kontrollivad keelestruktuuri tundmist ja osaoskusi: lugemisoskust, kirjutamisoskust, võõrkeelte ja eesti keele teise keelena eksamiülesanded ka kuulamis- ja kõnelemisoskust.
Seega ei ole võimalik teha riigieksamit heale tulemusele, kui tead ainult fakte, kuid ei oska analüüsida ja hinnanguid anda.
Riigieksamid on positiivselt mõjutanud koolides toimuvat õppeprotsessi. Näiteks ajaloo riigieksamitöö ülesehitusest tulenevalt on õpetajad pidanud rohkem pöörama õpilaste tähelepanu mitte faktide päheõppimisele vaid juba eksamitöös esitatud faktide analüüsimise ja järelduste esitamise oskuste arendamisele.
Võõrkeelte õppimisel on õpetajad tänu võõrkeelte riigieksami töö vormile sunnitud pöörama tähelepanu ka kuulamisülesannetele ning 15 aastaga oleme lisaks heale grammatikaoskusele teinud läbi tugeva arengu ka kuulamisosas. Selle kinnituseks on ka Eesti väga hea koht Euroopa keeleoskusuuringu kuulamisoskuse tulemuses.
Eesti edu üheks põhjuseks rahvusvahelistes uuringutes on võib-olla ka asjaolu, et tänu riigieksamitele on meie õpetajad ja õpilased tuttavad rahvusvaheliselt aktsepteeritud testiülesannete ja -vormidega.
Rohkem elulisi ülesandeid
Tasemetöödesse, põhikooli lõpueksamitesse ja riigieksamitöödesse (õpitulemuste välishindamine) on aasta-aastalt rohkem sisse põimitud elulisi ülesandeid, kuid paraku jõuame nüüd jälle õpetaja juurde. Sellised ülesanded tekitavad paljudes õpetajates vastuseisu.
Järgnevad näited pärinevad õpetajate tagasisidest ja kommentaaridest viimaste aastate matemaatika põhikooli eksamitöödele: "Miks peab matemaatika eksamil lugema ja mõtlema?", "Miks ei ole eksamil tulbaülesandeid?", "Me koolis ei õpeta selliseid ülesandeid - aega pole, klassis ei ole selliseid õpilasi, kes sellistest ülesannetest aru saaksid“, „Tekstid on liiga pikad, aga mõned õpilased ei oska 9. klassis veel lugedagi" jne.
Õpitulemuste välishindamine on peegel, mis näitab koolis toimuvat ausalt ja halastamatult. Paraku on sellest tehtud valed järeldused ning nii leidub vahest koole ja õpetajaid, kes aitavad oma õpilastel riigieksamitel spikerdada, mitte ei keskendu õpetamisele.
Füüsika- ja matemaatikaeksamiteks peavad õpilased tuupima pähe paarsada valemit.
2012. a matemaatika riigieksam nõudis peast maksimaalselt 10-15 valemi tundmist, neistki olid osad juba põhikoolis õpitud.
Füüsikas on gümnaasiumis kokku 62 valemit ja seost, mida peab teadma, et saada maksimaalsed punktid eksamitöö III osa lahendamisel. Kuid samas peab kohe märkima, et need 62 valemit sisaldavad ka juba põhikoolis omandatud teadmisi, mille mahuks on 21 valemit/seost.
Siin kohal on õige küsida, kas valemeid peab pähe õppima? Ei pea! Kui mõista valemit, lause matemaatilist kuju ja saada aru selle sisust, siis pole vaja midagi pähe õppida.
Ühe ettepanekuna on kõlanud ka valemitelehe etteandmine, aga küsimus on ju selles, et ka seda lehte tuleb õpetada kasutama. Valemilehel esitakse tavaliselt valemid suvalises järjestuses ja ilma sõnaliste kommentaarideta ning selle kasutamine aitab kontrollida õpilase teadmisi ning oskust informatsiooni selekteerida. Aga kui valemid on jäänud selgeks õppimata ning arusaama ei ole tekkinud, siis toob valemileht pigem kahju, sest vähem õppinu ei tee selle lehega mitte midagi, sest ta mõtleb ju nii, et mul on valemileht ja küll ma oskan. Kahjuks eksami käigus selgub, et ei oska, kuid siis on juba hilja.
Kooli lõpetamiseks võiks toimuda kirjalik komplekseksam, kus kontrollitakse lisaks faktiteadmistele ka nende rakendamise oskust ning asjadest arusaamist
Tänane riigieksam on eksam, kus kontrollitakse faktiteadmisi ning nende rakendamise oskust (vt eespool toodud jaotust).
Komplekseksami tegemisel tuleb arvestada, et eksamitöö maht on piiratud ning kui tegemist on komplekseksamiga, siis on võimalik teadmisi ja analüüsivõimet kontrollida õppekava piiratud ulatuses ehk õpilase seisukohalt on ettevalmistus kordades raskem ning eksam muutub mingil määral bingolotoks: kas küsitud asja olen õppinud või mitte.
Kooli lõpetamiseks võiks olla ka paaritunnine suuline vestlus
Suuline eksam on kahtlemata suurepärane võimalus ning võimaldab saada laiema vaate õpilase teadmistest ja arusaamadest. Negatiivse poole pealt tuleb paraku välja tuua ajamahukus (36 õpilase puhul tähendab see 4 õpilast päevas ja kokku 9 tööpäeva) ning subjektiivsuse suurenemise.
Tänased riigieksamid on hindajatele anonüümsed, mis välistab subjektiivsed hinnangud.
Analüüsides põhikooli lõpueksamite tulemusi ilmnesid järgmised asjaolud.
a) Õpetajad ei järgi hindamisjuhendit (ühtseid reegleid), vaid neil on oma agenda: sümpaatiad ja antipaatiad, mis võib olla seotud mõnes koolis õpilaste ja õpetajate vahel toimuva võimuvõitlusega. Osasid õpilasi karistatakse julmalt ei millegi eest, andmate õige vastuse eest punkti, teistele jagatakse eimillegi eest punkte. Jääb mulje, et ühesuguste vigade korral „viieliselt“ õpilaselt punkte maha ei võta, aga „kolmeline“ – temalt võetakse punkte maha.
b) Arvukalt on õpetajaid, kes püüavad parema hinde välja venitada (Miks? Kas tegemist eesmärgiga „saata õpilane ära“ järgmisesse astmesse või lapsevanema annetusega koolile?).
c) Küllaltki sageli esineb ka seda, et õpetaja püüab panna eksamihindeks sama hinde, mis on pandud tunnistusele, ehk siis ei hinnata mitte õpilase tööd, vaid kuvandit õpilasest. Sellele annavad alust juhtumid, kus sama kooli piires on töid väga erineva rangusega hinnatud.
d) Väga selgelt on põhikooli geograafia lõpueksam välja toonud ka selle, et poiste ja tüdrukute geograafiaalastes teadmistes pole olulist erinevust. Samas on tüdrukute geograafia koolihinded oluliselt paremad kui poistel. Selle probleemi meie koolihindamises tõi välja ka PISA tulemuste aruanne.
Põhjus võib olla mõnede õpetajate hindamise kultuuri madalas tasemes ning asjaolus, et meie ülikoolid praktiliselt ei õpeta standardiseeritud hindamist ega õpeta vältima iseenesest tekkivat subjektiivsust ja favoritismi.
Kas oleme täna valmis suuliseks vestluseks kui juba praegu ilmnevad sellised trendid?
Õpitulemuste välishindamine on vajalik instrument, eriti Eesti suguses väikeriigis, et saada õpilastel ja lapsevanematel, õpetajatel ja koolidel ning riigil tagasisidet, et kulutatud ressursid on kasutatud parimal viisil. Seni on rahvusvahelistes võrdlusuuringutes saatnud meid edu, sest siseriiklikult on meil olemas peegel, mis näitab igaaastaselt ära meie nõrgad kohad ning võimaldab kiiresti reageerida valupunktidele.
Aruteludes käigus on oluline vaadata teemat erinevatelt külgedelt ning mitte visata last koos pesuveega ära!
Robert Lippin, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse direktor
