Mart Jesse: Automaks polegi nii paha
Ettepanekuid maksusüsteemi muutmiseks – suurendage vara- ja kapitalimakse ning vähendage tööjõumakse – on teinud teisedki, kuid suuremat arutelu sellele tavaliselt järgnenud ei ole. Olemata kohese automaksu kehtestamise poolt, leian siiski, et seda tasuks põhjalikumalt kaaluda, kuivõrd peale rahaliste aspektide võiksid sellega kaasneda ka muud hüved.
On selge, et maksude peamine eesmärk on riigikassasse raha kogumine. Ühtlasi on maksudel ka oluline roll inimeste käitumise suunamisel. Ka Euroopa Komisjon lähtus oma soovituses mitte põhimõttest, et „maksu peab võtma, kust seda vähegi võtta saab”, vaid pidas silmas laiemat fooni.
Komisjon osutas, et Eesti uus autopark on üks Euroopa energiamahukamaid ja keskkonnamaksudes domineerivad kütuseaktsiisid on olnud tarbimisharjumuste muutmisel ebatõhusad. Komisjoni soovituse järgi „transpordile maksumeetmete […] kehtestamine või nende karmistamine võiks aidata saavutada keskkonnaeesmärke, luues samal ajal ka võimaluse maksukoormuse täiendavaks nihutamiseks tööjõumaksudelt muudele maksudele”.
Siinkohal tasub meelde tuletada, et Eesti on üks väheseid riike, kus automaksu ei ole, ja üle poole Euroopa Liidu riikidest on praeguseks liikunud lihtsast sõidukite maksustamisest (nt sõiduki mass, võimsus vms) edasi ja maksustavad neid ka lähtudes nende saastetasemest, et motiveerida inimesi soetama keskkonda vähem kahjustavaid sõidukeid. Mujal on mõistetud, et riigil on sõiduki C02 emissiooniga seotud maksustamisega võimalik inimeste käitumist muuta, et vähendada tervisele ohtlike sõidukite arvu liikluses ja katta maksu arvel nende kasutamisega seotud kulusid, näiteks ravikulu. Asjakohane maksupoliitika aitaks ka meil selliseid riske majandada ja ära hoida teistest riikidest kõrvale tõrjutud sõidukite Eestisse toomine.
Trahv Brüsselist
Automaksu puudumise arvele võib veel panna üsna mitu probleemi. Näiteks võetakse Eestis sõidukid küll arvele ja sõidetakse nendega rõõmsalt ringi, kuid mured ilmnevad hiljem.
Kui auto avarii või loomuliku amortiseerumise tagajärjel taastamiskõlbmatuks muutub, jäetakse see Eestis tihti aianurka seisma. Kuivõrd automaksu ei ole, jäetakse sõiduk üldjuhul ka liiklusregistrisse arvele, kuivõrd puudub motivatsioon see arvelt maha võtta ja romulasse viia. Hiljem kaasneb sellega ka sõiduki osadena laialimüümine või -jagamine ning lõpuks ongi alles vaid hunnik plekki. Tasub märkida, et hinnanguliselt on liiklusregistris arvel u 90 000 sõidukit, mida pole teeliikluses ammu kasutatud ega hakatagi kasutama – suurt osa neist enam ei eksisteerigi.
Mainitud fantoomsõidukite tõttu võib Eestile Brüsselist kaela sadada järjekordne menetlus. Autod ei ole nimelt keskkonnaohtlikud üksnes liigeldes, vaid ka aia ääres roostetades, sest sealt satub loodusesse kemikaale (kütus, õlid, akuhape jms). Pealegi ei lähe materjal taaskasutusse ja keskkonnale langeb suurema toorainevajaduse kaudu lisakoormus.
Asja reguleerimiseks on vastu võetud EL-i romusõidukite direktiiv, mille järgi tohib auto registrist kustutada vaid juhul, kui see viiakse romulasse ja sealt saadakse vastu lammutustõend. Regulatsiooni eesmärk on vähendada keskkonnariski ning tagada varuosade ja tooraine maksimaalne taaskasutus.
Kuigi direktiiv on üle võetud ka Eestis, on siin üks probleem: nimelt järgitakse seda vaid väga vähesel määral. Autoomanikud ei ole regulatsioonist teadlikud ja suur osa kasutuskõlbmatuid autosid romulasse ei jõua. Kui omanik soovib hiljem sõidukit arvelt maha võtta, ei saa ta seda teha, sest tal pole ette näidata lammutustõendit. Seda ei saa ta aga seetõttu, et tal pole enam sõidukit, mida lammutusse viia. Niisiis surnud ring ja meie liiklusregistrist on saanud osaliselt surnud hingede register.
Autoomanik enese teadmata
Loodetavasti seda küll ei juhtu, kuid aastatega tekkinud probleemi tagajärg võib olla, et ühel ilusal päeval saabub Eesti riigi postkasti arve direktiivi rikkumise eest ja selle maksavad riigieelarve kaudu kinni ka need, kellel ei ole kunagi sõidukit olnudki. Probleemi olemasolust on ametnikud teadlikud juba aastaid, kuid puudu on poliitiline julgus lahendust otsida. Nii kurb kui see ka ei ole, ei aita ükski käsk ega keeld motiveerida autoomanikke rohkem kui automaks, mille maksmise vältimiseks korrastaks autoomanik liiklusregistri andmed juba esimesel võimalusel.
Samuti on Eesti tavapärane, et sõiduki müünud inimene jätab auto ümber registreerimata ja jääb lootma, et seda teeb ostja. Kui seda aga ei tehta, võib müüjale kaasneda palju pahandusi, olgu siis tasumata parkimistrahvid, kiiruskaamerate nõuded või arusaamatused kindlustusandjatega. Eesti Liikluskindlustuse Fondi praktikas tuleb selliseid inimesi tihti ette. Kui sõidukiga põhjustatakse avarii, kahjustab see müüja kindlustusajalugu, või kui müüdud sõiduk on jäänud kindlustamata, saab meeldetuletuse ja hiljem ka arve liiklusregistrijärgne omanik. Kahjuks tuleb probleem tihti ilmsiks alles aastate pärast, kui müüjal pole enam meeles, kes sõiduki ostis, ja ta ei pruugi mäletada isegi seda, millal ta sõiduki täpsemalt müüs.
Tänusõnu, et ilma fondi meeldetuletuseta ei olekski sõiduki müüja oma omaniku-
staatusest teada saanud, kuuleme me pea iga päev. Mujal Euroopas on sellised probleemid tundmatud, sest automaks sunnib inimesi riiklike registrite andmeid korras hoidma ja ka kasutuskõlbmatu sõiduki kohe arvelt maha võtma.
Nagu näha, ei piirdu automaksu mõju vaid autoomanike rahaliste kohustuste ja riigi tuludega, vaid sellega saab positiivselt mõjutada ka inimeste käitumist ja panna neid paremini täitma teisigi seadusi. Kui automaksu kehtestamisega samal ajal vähendataks mõnda teist maksu ja muudatus tehtaks kaalutletult ja pikemat perspektiivi silmas pidades, ei olekski see maks ehk nii paha? 1
Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.
Mart Jesse, Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse esimees
