RAAMATUKATKEND: Imbi Paju "Soome lahe õed"
See sügavalt inimlik teos räägib Soome ja Eesti saatusest, milles on rohkem sarnast kui erinevat, ning Euroopa naisteorganisatsioonide koostööst sõdade ärahoidmise nimel. Kahe väikese riigi tavaliste inimeste elu ja ajalugu kulgeb kõrvuti suurriikide võimupoliitika masendavate pööretega. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju ei kasuta ajaloolaste keelt, vaid kirjutab kui ajakirjanik ja esseist. ** Kirjastus Hea Lugu 2012, 248 lk /////
Eesti ja Soome saatuse sarnasus
Viimase kümne aasta jooksul on aga Eestis süvenenud tentents halvustada avaliku meedia kaudu kõike, mis Eesti Vabariigi ajal 1918– 1940 saavutati.
Eestlased on hakanud ise kahtlema oma riigis, tema minevikus ja tulevikus. Tänapäeval on tavaline, et kui juttu tuleb Eesti ajaloost, president Pätsist ja kindral Laidonerist, võib kuulda küündimatut stamphoiakut „ah need, kes Eesti maha müüsid”.
Mõned ajaloolased on alates 2000. aastast teinud nii Eestis kui ka Soomes agarat tööd, et eestlased ei häbeneks mitte Nõukogudeaegset okupatsioonipõlve, vaid seda, et nad lõid kunagi oma riigi ja selle korralikult üles ehitasid. Meedia, mis tugineb negatiivsele, on kinnistanud hoiakut, et eestlased on oma okupatsioonis ise süüdi, sest Eesti valitsus ei osutanud Nõukogude Liidule vastupanu, nagu tegid soomlased.
„See on hämmastav olukord,” ütleb Helvi Hödrejärv. „Mul on palju soomlastest sõpru ja mitte keegi neist pole näidanud sõrmega ega pilganud eestlastele osaks saanud saatust.” Helvi mäletab, et keset Nõukogude okupatsiooni korraldati Eestis soome ja eesti keemikute seminar. Kui seminar sai otsa, kutsus ta soome kolleegid endale külla õhtusöögile, et nad ei peaks aega veetma hotellis. Muidugi ta teadis, et nii poleks tohtinud teha. KGB valvas kõikjal ja välismaalaste oma koju kutsumine oleks võinud ohustada tema tööd, karjääri ja elu, kuid ta ei hoolinud sellest. Ta oli imestunud, et kõik soomlased tahtsid talle külla tulla. Sellest õhtust kujunes Helvi ja ta kolleegide vahel sügav sõprus, mis kestab tänaseni.
Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja Andres Kasekamp, raamatu „A History of the Baltic States” (2010) autor , on uurinud Eesti poliitilise politsei 1939. aasta aruandeid, milles käsitletakse inimeste meelsust. Ta ütleb, et sealt tuleb esile, et nagu kogu Euroopas, nii oli eestlastelgi soov vältida sõda. „Tagantjärele tarkusena ja Soome militaarajaloo taustal võib tunduda, et eestlased olid küll sõdimiseks valmis, kuid president Päts ja kindral Laidoner olid vanad ja mugavad ja seepärast ei hakatud vastu. 1939. aasta Talvesõja traagiliste sündmuste taustal paistsid eestlased targemad kui soomlased, sest soomlased ei uskunud, et Vene väed on valmis neid ründama, ja Stalin omakorda ei uskunud, et soomlased hakkavad neile rünnakutele vastu. Me räägime täna, et Soome võitis Talvesõjas, kuid tollal räägiti, et Soome kaotas, kuigi säilitas iseseisvuse.”
Kasekamp tuletab meelde, et president Päts ja kindral Laidoner olid alati tavaliste inimeste südames esikohal. „Võib-olla nad tegid 1939. aastal vale otsuse, kui sõlmisid Nõukogude Liiduga selle lepingu, kuid nad polnud omakasupüüdlikud ja enese naha päästjad, nagu Martti Turtola väidab. Võib-olla hindas Päts end üle ja lootis osava poliitikuna, kes oli 1917. aastal kavaldanud üle kommunistid ja hiljem vapsid, et see sõjaväebaaside leping on Eesti rahvale parem kui sõda. Eesti juhtkond, tundes venelasi, lähtus ratsionalismist, kui ta kapituleerus, sest järgmisel päeval oleks olnud Vene väed kohal.”
Andres Kasekamp peab hoiakut, et Eesti liitus vabatahtlikult Nõukogude Liiduga, end Helsingi ülikoolis doktoriks väidelnud Magnus Ilmjärve ja mõnede teda toetavate Soome ajaloolaste ajaloonarratiivi tulemuseks. Meedia kaudu on sellest kujundatud peavoolu narratiiv. „See on nagu paranoia, iga hinna eest tõestada oma väidet, ja seetõttu ei lisata igale oma uurimusele viiteid. Kuid seda perioodi on uurinud ka teised ajaloolased ja osutanud paljud tõlgendused ja faktid valeks.”
Kasekamp imestab, et Turtola on läinud isegi niikaugele, et kuna president Pätsi ema oli venelane, olevat see olnud eeldus Pätsi reeturlikkusele. „See viib meid tänapäevast Hitleri maailma, kus usuti, et slaavlased oli mitteusaldatav rass.”
„Muidugi on soomlastel põhjust Talvesõja üle uhkust tunda,” arvab ajaloolane Heino Arumäe, kes on avaldanud hulga uurimusi ja artikleid 1939. aasta Eestit ja Soomet puudutavate sündmuste kohta. Ta leiab, et pole õiglane pidada Talvesõja taustal teisi, kes ei võidelnud oma iseseisvuse eest, alaväärtuslikeks ja omistada neile madalaid motiive.
„Nii on heitnud Martti Turtola ja tema järele Erkki Tuomioja Eesti valitsusliikmetele ette, et nad ei teinud midagi, et aidata kaasa Soome ja Nõukogude Liidu läbirääkimistele.” Ajaloolane ütleb, et kindral Laidoner rääkis sellest otse Staliniga 1939. aasta detsembris, öeldes, et Eesti on valmis pakkuma lahendusi, mis lükati tagasi. „Rahu sõlmimise probleemidega oli tegemist ka Eesti Stockholmi saatkonnal, kuigi Soome-Nõukogude kontaktid toimu- sid H. Wuolijoe ja Nõukogude Liidu esindajate vahel. 5. veebruaril 1940 kohtus isegi Väinö Tanner Nõukogude saadiku Aleksandra Kollontaiga ja neis asjus pöörduti ka Eesti saatkonna poole. 7. veebruaril külastasid TASS-i esindaja Kramilov ja end tema abilise Kruglovana esitlenud isik Eesti saatkonna pressiatašeed Karl Asti. Jutt keerles Talvesõja põhjuste ja selle lõpetamise võimaluste ümber. Kruglova rõhutas, et üksnes Rootsi saab olla vahendajaks, sest sõdivad riigid selleks ei sobi ning Nõukogude ja USA vahekord on halb. Kruglova lisas: „Eesti võiks muidu vahendajaks olla, aga teda peetakse juba Nõukogude vasalliks ja tal puudub seetõttu autoriteet.”
Arumäe tuletab meelde, et Soomet tabas sama raske surve kui Eestit 1939. aastal. Sellepärast peaks tänapäeval lahkama pigem neid psühholoogilisi kurjuse mudeleid, milles moraal paratamatult devalveerub. 1944. aasta juuliks oli Soome juhtkond jõudnud otsusele, et Soome ei suuda enam edasi võidelda. Juuli keskel teatasid venelased Stockholmi kaudu, et nad on valmis relvarahust rääkima. Kohe algas ka tingimuste esitamine, nagu Eestis 1940. aasta juuniski. Soome pidi vahetama välja presidendi ja valitsuse. President Ryti lahkus ja 4. augustil 1944 nimetas parlament presidendiks marssal Mannerheimi, kes kohe poliitiliselt nõrgestati. Vaherahu 13. artikkel nõudis Soomelt sõjakurjategijate karistamist. 11. septembril 1945 andis Soome demokraatlikult valitud parlament venelaste käsul välja seaduse, mis tagasihaaravalt kriminaliseeris „nõukogudevastase sõjapoliitika”. 20. veebruaril 1946 oli kohtufarsi finaal. President Ryti mõisteti kümneks aastaks, peaministrid Rangell ja Linkomies kuueks aastaks vangi. Vangi mõisteti veel neli ministrit ja üks suursaadik. Võrdluseks võib öelda, et Eesti presidenti ei pannud vangi Eesti kohus. Nõukogude Liidu survel hakati kinni võtma ja Nõukogude Liitu saatma Soome vabaduse eest võidelnud eesti, ingeri ja teisi vabatahtlikke.
Soome sõjalaevastik muudeti Nõukogude sõjaliseks ripatsiks ja rakendati Nõukogude Balti sõjalaevastiku alluvuses tegevusse Eesti vetes. Soome laevadelt, mida oli üle saja aluse, sooritasid venelased koos soomlastega dessandi Saaremaale. Propaganda poolel sai riigiraadio peadirektoriks GPU erioperatsioonide juhi Anatoli Trilisseri endine armuke Hella Wuolijoki. Välja puhastati Helsingi ülikooli rektor Rolf Nevanlinna, koolivalitsuse juhataja P. Poijärvi. Lotta Svärdi organisatsioon kuulutati fašistlikuks. Leiti ajaloolased, kes kirjutasid teoseid, milles väideti, et soomlased on Soome ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemises ise süüdi. Jne, jne. Väikeriigid on pidanud surutise tingimustes tegema oma kõlblustundele sobimatuid otsuseid. Need on tagantjärele võtnud kummalisi vorme, mida näitab meedia kaudu võimendatud ajalooväitlus.
Eesti ja Soome vaheline posttraumaatiline rangus, mida vähe- malt poliitiliselt elus hoitakse, tähendab seda, et oma lähiajaloo mõtestamisega on endiselt probleeme. Suhteliselt kõrgeid vägivallanäitajaid ja vägivallaga leppimist, õhtulehtede esiküljejuttude kaudu selle meelelahutuseks muutmist ei saa seletada üksnes lähiajaloo kollektiivsete traumadega, vaid pinge tekib pigem sellest, kuidas on oma ajaloo valudega hakkama saadud. Siinjuures tõuseb oluliseks haavatavuse eitamine, sest seda peetakse feminiinseks nii Eesti kui ka Soome kultuuriruumis. Eriti suur taak on Eestil, kus okupat- sioonidega seotud terror pillutas laiali perekonnad, poliitilised ja sotsiaalsed võrgustikud ning kahandas halastust ja inimelu väärtustavate traditsioonide väärtust. Elu muutus odavaks. Kuna keegi ei taha olla ohver, keskendutakse pigem psüühika kaitsmisele, mitte empaatia kujundamisele.
Ajaloo must kast
Ma ei tea, kas meil on piisavalt intellektuaalseid ja empaatilisi võimed, peenetundelisust, taktitunnet, et leida tee tolle aja tragöödiasse. Vahel tundub, et inimkond ei ole seniajani ajaloost midagi
õppinud. Minevikusündmuste tähtsus seisneb eelkõige jälgedes, mille need on endast jätnud. Mitte niivõrd ajaloosündmustes endis, kuivõrd nende mõjus tänasele päevale ja suhtlemises, mis levib järjestikuste lainetena meie igapäeva- ja poliitilisse ellu ning vajaks korrastamist mõistvama tuleviku suunas.
Avar pilk, millega vaatame teisi rahvusi, kasvatab empaatiat. Olukordades, kus võib teistega vahetult oma mõtteid jagada ja neid mõista, ei saa sa öelda, et üks maa on teisest parem, et minu osa universumist on parem või erilisem.
Memuaarid, ilukirjandus, ajakirjandus, reisimine lubavad sul ennast ette kujutada inimestena, keda sa oled võib-olla varem alahinnanud, ja mõista, kuivõrd sõltub su enda eluolu juhustest või on läinud hästi üksnes tänu õnnele. Mis tahes ka ei oleks sõdu põhjustanud, on sellel sügavad tagajärjed. See paneb meid küsima, mis põhjusel sõjad puhkevad ja ka kuidas rahu hoida. Mitte ainult rääkima sellest, mida me valesti oleme teinud, vaid ka mida me oleme õigesti teinud. Sest me kõik oleme teinud midagi õigesti ja tähtis on aru saada, mis see on või oli.
Seega on hoiak, et mäletamine on sügavalt eetiline akt, mis ei lase meil kaotada oma moraali ja eetilisust, meile kui inimolenditele loomuomane. Kuid ka südametus ja amneesia käivad käsikäes. Maailmas on lihtsalt liiga palju ebaõiglust ning liiga palju mäletamist, mis puudutab ülekohut.
Ajalugu annab meile kollektiivse ajalooperioodi mäletamise tähenduse kohta vastuolulisi märguandeid. Rahu tegemine tähendab ka unustamist. Inimese eesmärk on tavaliselt leida üks väike koht, kus rahulikult elada. Kui ta astub oma mälestustega avalikkuse ette, siis teeb ta seda lootuses, et paneb inimesed mõtisklema ja uurima poliitiliste võimude õigustusi rahvaste kannatustele. Järelemõtlemises ei ole miski vale. Mõttetargad on öelnud: „Keegi ei saa üheaegselt mõelda ja lüüa.”
