Indrek Tustiti sõnul püüdis Gerd Kanter rohkem trenni teha kui vaja
Tustit on endine jooksja, ta on ametilt masseerija, tal on Gerd Kanteriga vähe ühiseid huvisid, ta nimetab kettaheidet igavaks alaks ega ole seda ise kunagi proovinud. Kuid ta on viimased kuus aastat saatnud nüüdset kahe olümpiamedali omanikku füsioterapeudi ja abitreenerina tema karjääri kõige tähtsamal ajal.
„Kettaheide on igav ala, kui ausalt öelda. Aga Gerd teeb selle huvitavaks,” naerab Tustit, endine Eesti tippjooksja, kelle roll Kanteri tiimis on aastatega algsetest masseerijaülesannetest kasvanud ka treeneritööks, kes jälgib Pekingi olümpiavõitja ja Londoni pronksi heitetehnikat kõikidel treeningutel, kus Vésteinn Hafsteinssoni kohal pole.
Liitunud Kanteri kutse peale tiimiga 2006. aastal pärast kolm aastat Aleksander Tammerti masseerija olemist, on Tustit saanud ühelt poolt olla osaline tema teel Eesti ilmselt kõigi aegade edukaimaks kergejõustiklaseks, teisalt aga aidanud vähemalt kahte kriisiolukorda lahendada.
„Minu jaoks on meie koostöös kaks perioodi. Esiteks, kui alustasin, oli Gerdil vigastus. Sellest hetkest oli minu ülesanne aasta-poolteist kanda hoolt, et ta oleks võimeline normaalselt trenni tegema ja elama, et ükski koht ei valutaks. Kui tol ajal käis ta mu laual neli-viis korda nädalas – vaid see tagas terve olemise –, siis kui hiljuti olin nädal haige, ei andnud tal selle aja jooksul ükski vigastus märku,” meenutab Tustit ärevakstegevat seljatraumat, millest ülesaamiseks kulus hulk eriharjutusi, mis on praegugi kasutusel.
„Teiseks, aastad 2008–09, kui olime midagi saavutanud ja ülesanne ta tervena hoida oli lahendatud, tekkis kahtlus, kas töö ammendab ennast. Tuli eesmärk, et proovime maailmarekordit, tulid trenniaastad ja otsustasin maksimaalselt pingutada kuni järgmise olümpiani,” lisab Tartu ülikooli lõpetanud 34-aastane füsioterapeut, kelle masseerijaoskused on Kanterist üle jääva napi aja jooksul kõrgelt hinnas nii teiste Eesti tippsportlaste kui ka tavainimeste seas.
„Ma ise pole seda tunda saanud,” kostab ta tagasihoidlikult küsimuse peale oma kätetöö headuse kohta.
Projekt „Kanteri muutmine”
Londoni pronksivõidule eelnenud paar aastat on Kanterile ja tema tiimile olnud muutuste aeg. Tustiti sõnul seisis pärast kahe olümpia vahelisi tagasilööke treenerite ees ülesanne sundida tööloom Kanter vähem trenni tegema.
„Gerd on tüüp, kellele meeldib teha täna, mida eile. Talle on kindlustunne oluline. Ta mõtleb, mis talle edu tõi, mitte miks see talle edu tõi,” arutleb Tustit. „Gerdi arusaamade muutmine kahe-kolme aasta jooksul on olnud raske, ta tunnistab seda ka ise. Aga need plaanid, mis sügisel maha istudes tehti, said täidetud. Eesmärgid samuti: medal tuli, tulemus üle 68 meetri ka. Ideaal olnuks veel 68.40 või 68.50.”
Mis treenimist puudutab, siis oli Kanter Tustiti sõnul varem veendunud, et „rohkem on parem”. Abitreeneri sõnul on see nii siiski ainult ajani, mil taastumine pole enam nii kiire nagu nooruspõlves.
„Gerdi unistuste trenn oleks ilmselt sada katset ketast ja kangitrenn peale. See on asi, mida oleme pidanud ohjes hoidma,” selgitab ta.
„Hetkedest, mil kõik ei läinud enam loodetult, kui 2010 jäime medalita, anti Gerdile rohkem ise otsustada, mida teha. Ta sai aru, et see, mida tahab teha, ei too enam edu. Tavaliselt on nii, et treener teeb plaani, mina lisan oma harjutused ning Gerd annab oma nägemuse järgi tagasisidet, mida ta tahab teha rohkem või vähem. Esimestel aastatel oli talle alati kõike vähe. Nüüd on aga olnud ka kordi, kus ta ütleb: seda või teist on liiga palju. Gerd sportlasena on arenenud kõige rohkem just viimase kahe-kolme aasta jooksul.”
Autojutt jätab külmaks
Kuna Tustit on aastate jooksul kettaheitesse süvenenud ja orienteerub vabalt heitetehnika peensustes, tundub üllatav, et ta pole isegi proovinud kunagi ringis korraliku hooga ketast heita. „Kolmkümmend meetrit võib-olla heidaks, rohkem kindlasti mitte,” arvab ta.
„Igava kettaheite” asemel eelistab ta vaadata jookse ja hüppeid. Ja kuigi töö tiimis tähendab läbi aasta tihedat Kanteriga lävimist, ei saaks öelda, et nende jututeemad ideaalselt klapiksid. „Huvidering on meil erinev. Gerdile meeldivad autod, millest mul on täiesti ükskõik. Kas autol on all 21-tollised veljed või sõidab lintidega, ei huvita mind üldse.”
Sellest hoolimata on koostöö püsinud kuus aastat. Siingi võib olla oma nõks. „Olen üsna hea kaaslane ses suhtes, et suudan olla palju üksi. Lugeda ja mitte lasta end millestki häirida,” oletab Kanteri medalite varjus olev abimees.
Indrek Tustit
Sündinud 25. jaanuaril 1978
Roll tiimis: füsioterapeut ja abitreener
Millal liitus tiimiga: 2006.
Taust: omaaegne Eesti parim 400 meetri tõkkejooksja (isiklik rekord 50,93), õppinud Tartu ülikoolis füsioteraapiat, enne Kanteri tiimiga liitumist kolm aastat Aleksander Tammerti masseerija.
Mida ütleb Gerd Kanter:
Indrek on väga palju ka treenerirolli kandnud, kuna enne mind on ta töötanud nii Tammertiga kui ka näinud Alekna tegemisi. Tehnikast teab ta päris palju. Eks ta enda spordikogemus on ka aidanud teda kergejõustikus väga hinnatud meheks, kelle seisukohti paljud küsivad. Põhiülesanne on tal minu ühes tükis hoidmine. Asendamatu mees.
