ROMAANIKATKEND: Olev Remsu "Supilinna surmad"

Olev Remsu autobiograafilise mälestusromaani "Supilinna poisid" järg, mis ilmub käesoleva aasta lõpus.

SUPILINNA SURMAD
(Mosaiikromaan, „Supilinna poiste“ järg)

Seltsimees Saul Saunik oli gorkomi einelas maipühadel sisse seadnud progressiivse iseteenindusmeetodi, varem olid teenindanud ettekandjad. Seltsimees Saunik oli lasknud seinale panna sildigi – ISE SÖÖTE, ISE JOOTE, ISE NÕUD KA ÄRA TOOTE!

Tänu töö õigele ajastamisele ei läinud linnakomitees kaotsi ühtki söögipäeva.
Riigipühad 1.ja 2.mai juhtusid tänavu olema reede ja laupäev, pühapäev tuli lisaks ning kolme vaba päevaga jõudsid meistrimehed tubli brigadir Artur Ängli juhendamisel kõik vajalikud ümberkorraldused teha – paigaldada kaks letti, üks külmade suupistete ja teine soojade toitude tarvis, monteerida leti ette torulaudis kandikute edasinihutamiseks, tõsta köögiruumidest etteruumi kassaaparaat, seada iste kassiirile.

Esmaspäeval, 4.mail kiitsid kõik ümberkorraldust, seda tegi ka linnakomitee esimene sekretär Rudolf Seier, kes pidas uksel päevakohase lühikese kõnegi:
„Seltsimehed, me elame tähepanuväärsel ajal, teaduse ja tehnika tormilise revolutsiooni ajal. Meie kõigi südant soojendavad meie kalli, NLKP Keskkomitee esimese sekretäri, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe Nikita Sergejevitš Hruštšovi jõupingutused töötajate heaolu nimel. Eile alistasime kosmose, täna avame iseteenindava söökla. Kes muu kui partei peab olema ühiskonnale eeskujuks? Lubage mul lõigata lahti lint ENSV esimese iseteenindava söökla uksel. Me oleme Moskvale ja teistele liiduvabariikidele järele jõudnud. Me kõik oleme uhked, et see toimub meie kodulinnas, teaduse ja tarkuse linnas Tartus. Palun, astume kõik sisse!

Vabariigi aastapäeval, 21.juunil pälvis seltsimees Saunik tehtud töö eest partei linnakomitee ja linna töörahva saadikute nõukogu aukirja eeskujuvääriva aktiivsuse eest kommunistlikul ülesehitustööl.
Üldiselt oli kombeks, et täpselt südapäevad alustavad lõunatamisega kõrgemad ülemused, sekretärid ja büroo liikmed, veidi hiljem, nii umbes pool üks sisenevad einelauda osakonnajuhatajad ning ligikaudu kell üks tulevad instruktorid, nõunikud, lektorid ja teised madalamad aparatšikud. Abipersonali nagu autojuhid, kirjasekretaršad, siseteenistuse valvurid, käskjalad ja nii edasi söögiaeg algas pärast poolt kahte.

Tumedas parteiülikonnas seltsimees Saunik jõudis pärast paadisõitu Emajõel lõunatama täpselt tema positsioonile määratud ajal, kell 12.30, mahti jäi ainult üheks telefonikõneks ja lemmikkaabu riputamiseks oma kabineti nakki.
Ainult mats tuleb sööma, müts peas.
Helistas Saunik aga julgeolekumajor Boriss Prüsselile, palus kokkusaamist.
Loomulikult ei hakanud ta telefonis ütlema, et lahendus tuleb leida miljonile 700 tuhhile rublale vanades kupüürides.

Vana relvavend sai teda vastu võtta alles homme, järelikult jääb see asi veidi venima.
Einelas oli rahvast kaunis hõreldalt, kõrgemad ülemused olid läinud, keskmised tilkusid ükshaaval kohale. Saunik surus kõikidel kolleegidel kätt, kuna nii oli kombeks.
Kättpidi tervitamisega tõestasid mehed, et neil ei ole relvi. Kuidas on lood kurjade kavatsustega, see jäi lahtiseks.

Seltsimees Saunik tundis, kuidas tema au pihta käib asjaolu, et tema peab tulema tema enda tehtud sööklasse pool tundi hiljem kui kõrgemad ninad.

Seltsimees Saunik asetas kandiku laudile, võttis endale salatiks keedetud muna majoneesi ja rohelise sibulaga, nihutas siis kandikut edasi, tõstis supipotist suurele taldrikule kaks kulbitäit hartšood, valis praadidest Požarski kotleti ning magustoitudest õunakompoti ja kolm mandariini. Osakonnajuhataja aju tegi kogu aega kiireid rehkendusi – 4 pluss 6 pluss 12 pluss 3 pluss 1 pluss 1 pluss 1 võrdub 28.

Kassaklõbina järel selgus, et mees ei olnud liitmistehtega eksinud – arve oligi täpselt 28 kopikat.
Seltsimees Saunik tundis rõõmu. Ja mitte niivõrd söögi odavuse pärast, pigem selle tõttu, et mõni kuradi vennike, kes kuskil linnas lõunatab, peab seesuguse vitamiinirikka kõhutäie eest välja käima kõvasti üle ruubli.

Heameelt oli EKP Tartu Linnakomitee kommunaalosakonna juhatajal vähemalt 72 kopika eest, ja tegelikult rohkemgi, sest mandariine polnud linnas saadagi, isegi mitte Peetri-turu täikal.
Kui näiteks sihukesele tätoveeritud pätile nagu too poliitmürgeldaja Leonhard Krill öelda, et tal, Saunikul, on tänase lõunasöögi magustoiduks mandariinid, siis too ajaks oma kollaste hambatüügastega suu imestuseks pärani. Temasugune Supilinna kalui ei oska aimatagi, et seesugused hõrgutised on olemas. Ja kui see kaak teada saaks, hakkaks kippuma parteisse. Aga kes teda kutsub? Mitte keegi, sest kellele võiks seesugusest kaltskaabakast kasu olla?
Mis rääkida tollest paadialusest Krillist, kes praeguseks on paigutatud talle sobivasse kohta, nimelt trellide taha! Olgu see Artur Ängel osav sahkerdaja pealegi, kuid mandariine ei võluks temagi kuskilt välja, mees jääks kuiva suuga!

Kuhu minna?

Kandik käes, otsis Saul Saunik pilguga tühja lauda ja leidiski selle samba tagant.
Ta eelistas just seda lauda, mis asus einela keskel kriitjat tooni samba taga, kuna ta polnud selgeks õppinud uuemaid vigureid, eblakat söömist, nuga paremas ja kahvel vasaku käes.
Saunik õigustas end sellega, et ka teised, pikema parteistaažiga seltsimehed nagu esimene sekretär Rudolf Seier, tööstusosakonnajuhataja Aragvi Izraeljan sõid inimese kombel, lõikasid algul praeliha noaga tükkideks, seejärel tõstsid kahvliga paremas käes tükid suhu.
Ainult et Seier ja Izraeljan ei häbenenud oma vanamoodsust, ent Saunik ei tahtnud seda näidata teistele, eriti veel endast madalama või endaga võrdset kraadi parteitöötajatele.
Saunik puhus samba taga lurinal tuult tulikuumale hartšoole, pani supile ja praele kõvasti juurde sinepit, soola ja pipart, kuna need olid laual hoopis tasuta.

EKP Tartu Linnakomitee büroo liige, linnakomitee ideoloogiaosakonna juhataja Valev Tutt ei jõudnud lõunatama kõrgemale juhtkonnale määratud ajaks, mees astus einelasse üle poole tunni hiljem, intelligendi kuldraamidega prillid silmadel, haruldaselt sirge ja kõhn sirkel-vinkelnina otsekui teeviit, sirelillakas, admiralilõikeline suveülikond üll, püksteviigid kui noaterad, nendega lõika, palun väga, leiba!

Koosolek ühe tänava ümbernimetamise asjus oli veninud kauemaks kui päevakavas oli planeeritud.
Need kodu-uurijad on ühed heietajad, nemad ei saa ega saa omma suud kinni panna. Aga üks neist, õigeusupapi räpaka habemega Max Vilms oli teinud väga huvitava ettepaneku anda Pioneeride tänavale väljapaistva Armeenia demokraatliku valgustaja, Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu Ülikoolis õppinud Hatšatur Abovjani nimi, ja see küsimus nõudis põhjalikku analüüsimist. Tegemist oli dilemmaga – kas asendada hea veel paremaga või olid pioneerid ikkagi rohkem väärt kui kauge demokraatlik valgustaja?

Kuidas üleskerkinud probleemi suhtuvad päikesepaistelise Armeenia NSV juhid, selles polnud kahtlust, ent mida asjast arvab Üleliiduline, Vladimir Iljitš Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon, selle kohapealsed eestvedajad?

See, et omal ajal keskaegne Munga tänav ristiti Pioneerideks, oli igati õigustatud ja loogiline samm. Tänaval asus tervet kvartalit hõlmava kuulsusrikka Tartu 1.Keskkooli üks külg, ja ei õpi ju Nõukogude koolis mungad, Nõukogude kooli nooremas astmes õpivad pioneerid.
Ja Hatšatur Abovjan?
Kindlasti avanevad ümbernimetamise järel mitmed tulusad perspektiivid. Tartusse sõidavad külla seltsimehed vennasvabariigist, pärast toimub ametliku komandeeringu vormis vastuvisiit Armeenia NSV-sse.

Seda, kui rikkalikult armeenlased oma külalisi kostitavad, Valev Tutt teadis. Õigupoolest teadsid seda kõik, kes tänasest koosolekust osa võtsid, mõni lihtsameelsem hõõrus juba peopesi kokku. Mitu nädalat võis seal mägede maal külluses supelda, ühest obkomi võõrastemajast teise liikuda, lookas laudadelt head ja paremat maitsta ning viietärnilist konjakit rüübata kuniks veel jalgel püsid.
See oli selge pluss, aktiva.

Aga mis siis, kui tsaariajal elanud Hatšatur Abovjan oli seotud mingite kahtlaste liikumistega? Eksisteeris neid siis ju nõrkemiseni.

Siin varitses oht Valev Tuti karjäärile, nagu selleski, et järsku on ettepaneku tegija Max Vilms seotud kodanliku poliitiku, kunagise kartulivabariigi kunagise kohtuministri Jüri Vilmsiga, kellele sakslased Soomes lauda taga kuuli kerre kihutasid? Kui see Vilms ei suvatse korralikult oma habet kammida, siis võib temast kõike uskuda. Sel juhul jääb Abovjan muidugi ära, ei maksa riskida. Kindlasti peab Boriss Prüsseli kaudu uurima tolle parramehe ankeeti, ent samuti selgitama täpselt välja Hatšatur Abovjani poliitiline tagapõhi.

Valgustatud demokraadiks võidi pluhvida keda tahes, ka mõisnikke, pappe ja tööstureid, isegi menševikke ja natsionaliste.
Valev Tutt ülepeakaela ühtki otsust ei langeta, ja nii moodustatigi tänasel koosolekul kolmeliikmeline delegatsioon eesotsas seltsimees Tutiga, kes sõidab Armeenia NSV-sse septembris, viinamarjade valmimise aegu. Koosolek venist just seetõttu, et aeg kulus just tolle Maxi väljapuksimisele, mehel oli kanga tahtmine kaas tulla. Igaks petteks jäi ta välja, mine seda Vilmsi tea, ei ole mõtet oma pead paku peale panna. Armeenias sõlmitakse sõprussidemeid vennasrahvaga, ent tema isiklikult selgitab, mida kujutas endast see väljapakutud Hatšaturjani-nimeline valgustatud demokraat tegelikult? On ju läbi imbunud, et mees oli kuidagi seotud kirikuga, ja mis erilist mõtet oli Pioneeride tänav ristida taas mitteateistlikuks, nagu see kunagi oli juba olnud? Iseäranis veel preagu, mil Nikita Sergejevitš Hruštšov korraldas Gagarini-eufooria taustal ühe religioonivastase kampaania teise järel?

Lahendus oleks lihtsam, kui Armeenia kirik alluks otse Moskva Patriarhaadile, siis oleks tegu tunduvalt väiksema riskiga. Aga Armeenia gregoriaanlik, Apostlik Püha Õigeusukirik oli autokefaalne, et mitte öelda iseseisev.
Ja iseseisev...

Valev Tutt naeratas. Mees teadis, milliseid assotsiatsoone äratas see sõna iseseisvuse ajal poliitvangina neliteist aastat Patareis istunud linnakomitee esimeses sekretäris Rudolf Seieris, ja polnud mingit mõtet seniilset kõbupead ärritada, saab teine veel infarkti ning kes teda siis edasi protežeerib?

Tutt tõstis enda kandikule redisesalati ja armeenia rahvussupi hartšoo, kuna need lõhnasid kutsuvalt, teisest roast ta loobus, hoolimata sellest, et praad maksis vaid võileivahinda – enese väljanägemise eest tuleb hoolitseda, kui sa ei taha sarnaneda teistele parteitöötajatele, kellel praktiliselt kõigil kõht tolgendas püksirihmal. Magustoiduks võttis ta vaid ühe mandariini, pole tarvis, et alamad kolleegid, kes niikuinii silmanurgast mõõdavad, mida linnakomitee büroo liige valib, hakkaksid teda ahnitsejaks pidama.

Nii mõnedki kolleegid pistavad siin apelsine ja mandariine taskusse, tassivad ilmselt koju.
Mida seesugusest enesealandamisest ja saamahimust arvata?
Ainult üht – seesugused tegelinskid kõrgele ei lenda, nende laeks jääb maksimum osakonnajuhatajapositsioon.

Valev Tutt maksis kassas 9 kopikat ning otsis pilguga kohta, kuhu istuda.
Linnakomitee einelas ei olnud näha ei täiesti vabu laudu ega ka endaga positsioonilt enam-vähem võrdseid kolleege, kelle kõrval võis lõunatada oma renomeed kahjustamata.
Veidi pealt kolmekümnese ilueedi Valev Tuti karjäär oli olnud silmapaistvalt lennukas.
Nii noor ja nii kõrgel!

Nagu kõik TRÜ Õigusteaduskonna üliõpilased, nii ihkas Tuttki saada kõigepealt Riikliku Julgeolekukomitee kaastöötajaks, sest ilma selleta ei võtnud sind Nõukogude Liidus keegi tõsiselt.
Võim laseb enda juurde vaid inimesi, keda usaldab, nii on see olnud terve pika ajaloo jooksul, mida Tutt perfektselt tundis. Ja pole see midagi teistmoodi nõndanimetatud Vabas Maailmas, seal pääsevad edasi ainult need, kes heietavad mitmeparteilusest. Üheparteisüsteemi toetaja langeks nõndanimetatud Vabas Maailmas kohe põlu alla. Ja seda nimetavad nad demokraatiaks! Nad on termini demokraatia usurpeerinud, ja muudkui heietavad.

Keda võib Nõukogude võima usaldada rohkem kui tšekisti? Mitte kedagi! Järgmisel kohal on tšekisti abiline, ja sinna Tutt pürgiski.
Ent ta polnud nii ohmu, et oleks läinud end ise pakkuma, nagu seda tegid paljud tema kursusekaaslased.

Elementaarne luuretõde kõlab – hoia eemale tegelastest, kes ise sinu juurde tikuvad, need võivad tulla ülesandega sinu kohta rohkem teada saada. Luure on nagu kapriisne naine, põlgab kosilased, tahab ise valida. Ja vastuluure kohta kehtib kõik sama.
Juuraüliõpilane Tutt jälgis hoolega kursusekaaslasi, teadis nende kohta enam-vähem kõike – mitme aasta jooksul imbus ikkagi üht teist läbi, eriti siis, kui hoida silmad ja kõrvad valvel.
Ja siis tuli TRÜ parteikomiteest signaal visata komsomolist välja kursusekaaslane Urmas Kikenberg jälgi kriminaalkuriteo tõttu.

Komsomolist väljaviskamine eelnes eksmatrikuleerimisele. Komnoort välja heita ei sobinud, kuna komnoored on ühiskonna paremik, nii löödigi mõni must vares enne minema komsomolist, seejärel anti talle ahtrisse ülikoolist.

See Kikenberg oli üks imeinimene, läbi ja lõhki viiemees, nad jagasid temaga ülikooli ajal erakat Supilinna ainukeses umbtänavas nimega Lepiku, Kikenbergi tuba oli päris rõdul, tema oma seespool. Kikenbergil külmus talvel tee kruusis jääks, temal nõnda krõbe polnud.
Mis erakat! Soliidne parteitöötaja ei tohi endale lubada üliõpilasargood isegi endamisi, manitses oma pruuki seltsimees Tutt.

Me üürisime ühte kostikorterit, tahtsin ma mõelda, parandas ennast Valev Tutt.
Väljaüürija, suure korteri perenaine, pesunaine Meeli Sinioja kiitis oma asupaika, ütles, et lepapuudest keedab kõige mekima supi.
Kikenberg õppis korraga kahes teaduskonnas, ajaloo-keeles ja juuras, peale selle veel kõva sportlane.

Ausalt öelda, siis just Kikenbergilt saigi Tutt mõtte siduda juura- ja ajalooõpingud, selline kombinatsioon kujuneb võimsaks plussiks, mis kiirele tõusule viib.
Kursuse kehakultuuripäeval ülikooli staadionil pani Kikenberg kinni enamuse alasid, oli võitnud juba granaadiviske, kurnimängu, kiirjooksu ja kaugushüppe, toimus viimane ala, 800 meetri jooks.
Kikenbergi edumaa teisena jooksnud Tuti ees oli viimasel sajal meetril õige suur, oma paarkümmend meetrit, tüdrukud raja ääres ja tribüünil karjusid vaimustunult – Ur-mas, Ur-mas, Ur-mas!
Kikenberg tegi neile vigurit, kummardas mitu korda sügavalt hurraatajate poole.
Tutt tundis, et tema tund on tulnud.
Hambad ristis, pingutas ta parajasti, küljetsi kappava kummardaja kõrvale, kes hakkas end hoopis ringi pöörama, et finišeeruda ülbelt, selg ees.
Tutt punnitas viimase võhmaga Kikenbergist möödagi, ning kui too pullitaja, selg ees, kahe staadioni ringi pikkuse distantsi lõpetas, arvas ta, et on esimene, kuna kukla taga tal silmi polnud, kuid tutkit talle edu ja kuulsust!
Oi, jälle lipsas mõtetesse ebakorrektne tutkit!
Võitis hoopis Tutt, kellelt seda keegi ei oodanud, kelle võit koguni kursuse tüdrukuid pahandas – rikkusid ära ilusa asja, teine oleks korjanud kõik võidud!
Rikkusid ära...
Justniimoodi tehakse rivaalidega, neile virutatakse nuga selga siis, kui nad seda kõige vähem ootavad.

Kikenberg ise ajas silmad pärani, oli alul hämmingus, pärast masenduses, ta lihtsalt ei uskunud, et üks prillipapi teda võidab, ta kaotas üldse elus esimest korda.
Nad elasid ühes erakas, kuid nad ei rääkinud pärast seda teineteisega... Kui kaua? Oma kaks nädalat tuleb ära... Või koguni kolm?
Kummaline oli see, et tüdrukud toetasid Kikenbergi, noormees ise ei käinud ei tantsupidudel ega tädirannas. Kui poisid ülikooli peahoones, sisesammaste all loengute vaheajal suitsu tõmbasid ning pajatasid oma võitudest naisterindel (kindlasti liialdasid), siis Kikenbergil oli nagu kont kurgus, tema võttis vahel kõige põnevamal kohal üles mõne välispoliitilise teema, näiteks selle, millal lisandub sotsialismileeri Kreeka Demokraatlik Vabariik. Või Kreeka Rahvavabariik.
Järgmine kord lõi Tutt Kikenbergi nokauti selsamal koosolekul, kui ülikooli parteikomitee oli kursuse komsomoliorganisatsioonile teinud ülesandeks Kikenberg komsomolist välja heita.
Ülesande tegi keeruliseks asjaolu, et parteikomiteest polnud teada antud, mille pärast, mis teo on Kikenberg sooritanud.

Aga nad olid ju tulevased juristid, nii nemad, koosolekul sõnavõtjad kui Kikenberg ise, kes kaitses end maruliselt:
„Öelge, mida ma tegin, öelge, öelge, mis te niisama nämmutate siin! Konkreetsust, palun konkreetsust! Juba Rooma õiguse, Corpus Iuris Civilis järgi peab inimese süü olema tõestatud, alles siis võib teda süüdi mõista!“
Tutt mõistis, et tema peab olema eriti aktiivne, sest tema elas Kikenbergiga ühes kostitoas, neid võidi pidada ju sõpradeks, mis tähendab seda, et Kikenberg heidab musta varju temalegi.
„Sa tood näiteks Rooma õiguse!“ alustas Tutt oma sõnavõttu Kikenbargi komsomolist väljaviskamise koosolekul. „See on ju orjapidajate koodeks. Ma rõhutan – orjapidajate! Mis ei tähenda, et seal ei võiks mõni klausel õige olla. Ent sotsialistlik õigus baseerub hoopis millelgil demokraatlikumal, millelgil rahvalikumal, millelgil parteilisemal, sotsialistlik õigus haarab ühiskonna kõiki kihte!“

Tutt oli kirjutanud just avalduse parteisse astumiseks, parteikomitee sekretär Kalev Jaakson andis mõista, et selle rahuldamist hakatakse kaaluma, kui üliõpilane käitub mõistlikult.
Mõistlikult tähendas muidugi kuulekalt, inimese moodi, kes laseb end juhendada.
Tegelikult oli Tutt Kikenbergi silmas pidanud juba esimese kursuse esimesest päevast, teinud tema kohta märkmeid, mida nüüd komsomolikoosolekul.

Tutt jätkas oma kähiseval häälel ja aelgasel, enesekindlal toonil, jälgis prillide tagant oma nina, ründas kursuse- ja kostitoakaaslast:
„Seni veel de jure komsomoli kuulub, de facto ennast ammu oma meie eesrindlikust organisatsioonist välja arvanud Urmas Kikenberg on häbistanud komsomoliorganisatsiooni, on kurjalt kasutanud talle kursusetöö tegemiseks dekanaadis vormistatud raamatukogu erifondi luba, on laenutanud raamatuid, mis tema teemat üldse ei puuduta, pärast neist vaimustunult rääkinud. Tahad konkreetust, tahad jah?! Palun väga, saad oma konkreetsuse - Coudenhove-Kalergi, „Totaalne riik, totaalne inimene“, Friedrich Nietzsche, „Nõnda kõneles Zarathustra“, John Gunther, „Nüüdse Euroopa juhid“ ja veel hulk teisi räpaseid paskville, mille nimesid ja autoreid ei taha suhugi võtta.“

Kikenbergi komsomolist väljaheitmine sõnastatigi niimoodi – kursuse üksmeelne otsuse järgi arvata Kikenbeg, Urmas Endli poeg välja Üleliidulisest Leninlikust Kommunistlikust Noorsooühingust Nõukogude inimese, kommunismiehitaja moraalikoodeksi pidevalt ränkade rikkumise eest.
Nädalapäevad hiljem ilmus peahoone klassikalise kunsti muuseumi tiiba, otse Mercury, sõnumitooja ja Rooma õigusjumala kipskoopia kõrvale seinale rektoraadi teadetahvlilele rektor Fjodor Klementi käskkiri, mille järgi Kikenberg ülikoolist eksmatrikuleeriti kuulsusrikka alma materi nime häbistamise pärast.

Üliõpilane Valev Tutt aga jäi silma ülikooli julgeolekuvolinikule Boriss Prüsselile, kellel oli agentuuri kaudu täpne ülevaade sellest, mis väljaheitmiskoosolekul toimus.
Boriss Prüssel teadis, mis teed ja mis kella ajal üliõpilane Tutt liigub Supilinna Lepiku tänavale oma kostikorterisse, pidas ta kord tänaval kinni ning kutsus hotelli „Park“ numbrituppa vestlusele.
„Teil on kindlasti praegu probleemiks üüri maksmine. Peate vist tasuma kahekordselt, ka selle noormehe eest, kes rõdul elas?“ alustas toona alles vanemleitnandi, nüüd juba majori aukraadis Prüssel.

Iga lihtsameelne oleks rahasaamise võimalusest kinni haaranud, kuid Tutt oli kavalam, nägi julgeolekutöötaja lihtlabase nõksu läbi ning vastas ausalt:
„Ei, perenaine ei tõstnud üüri. Otsib hoopis uut kostilist rõdule.“
Loomulikult oli Valev Tutt valmis aitama Nõukogude võimu alust, Riiklikku Julgeolekukomiteed, tal lasti valida endale varjunimi.

„Varjunimedega eputada pole strateegiliselt otstarbekas, mõelge mõni lihtne eesti nimi, mida saab kasutada nõnda, et keegi ei tule selle peale, et see on varjunimi,“ soovitas seltsimees Prüssel.
Strateegiliselt otstarbekas muigas Tutt endamisi. Järelikult on see Prüssel paras mats, on kuskil loengul kuulnud mingeid sõnu, kasutab neid päris naljakalt. Ent oma nina püsti ajada ei tohi, see on tal niigi liiga terav!
„Võibolla aitate mind, palun!“ kavaldas Tutt.
„“Kalev“ on veel vaba,“ pakkus seltsimees Prüssel.
Nii saigi põrandapealsest Valev Tutist põrandaalune „Kalev“, kohe pani Prüssel hotellilauale neli kahekükmneviierublalist.
„“Kalev“ peab alla kirjutam, et on saanud sada rubla rubla,“ juhendas seltsimees Prüssel. Seda Tutt tegigi, kuid võttis laualt ainult kaks kahekümneviielist.
Ja jälle oli ta kümnesse lasknud! Pisikese järelemõtlemise ning talle silmapuurimise järel pistis seltsimees Prüssel laule jäänud mõlemad kahekümneviielised oma taskusse, ise noogutas tunnustuseavaldamiseks.

Nii jäi ka edaspidigi, pool (tollal veel vanas rahas) juudaseeklitest tuli seltsimees Prüsselile loovutada. Ent alul üliõpilane, seejärel Ühiskonnateaduste Akadeemia (mida rahvas endist viisi Kõrgemaks Parteikooliks kutsus) Valev Tutt oleks oma tulevikku silmas pidades nuuskuritööd teinud ilma rahatagi, kuid mis sai tal olla viieliste vastu?
Kui värbamisest oli möödunud poolteist aastat ja suhted julgeolekuvolinik Prüsseli ja juuraüliõpilase Tuti vahel olid tihenenud hästi, söandas Tutt ühel järjekordsel kohtumise Park-hotelli numbritoas küsida: „Mida see Kikenberg tegi, et ta eksmatrikuleeriti?“
„Ta on pederast, kuradi vaseliiniperse sihuke, nüüd trukitakse teda vanglas suhu ja silma!“ oli vastanud tšekist.

Ega Tutt nõnda lihtsameelne ka olnud, et oleks Prüsselit uskunud.
Valev Tutil läks kõik kak položeno, ta lõpetas ülikooli cum laude, tõsi, seda julgeoleku toel, just seltsimees Prüsseli abiga sai ta viiendal kursusel teha ümber kaks eksamit, mille eest talle oldi varasematel aastatel kolmed pandud. Tšekistid aitasid ustava omainimese ka Moskvasse, Ühiskonnateaduste Akadeemiasse aspirantuuri parteehituse alal, seal võttis ta endale vene naise, akadeemia raamatukogutöötaja Nadežda Pavlovna, kes kinkis talle kaks armast tütart.
Nüüdseks oli statsionaarsest aspirandist saanud kaugõppeaspirant, koduliiduvabariik vajas teovõimelist kaadrit ning EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär Rudolf Seier oli käinud isiklikult Moskvas Tutile auku pähe rääkimas, et noor ja perspektiivikas parteitöötaja meelitada Tartusse ideoloogiatööle.

Tutt oli esitanud omad tingimused – neljatoaline korter Tähtvere linnaosas, autoostuluba ja dotsendipalk, sest pärast akadeemias kandidaadikraadikaitsmist oleks ju parteiehitusdotsendi kohta ülikoolis teda oodanud.
Tuti nõudmised rahuldati.

Vene naise võtimisega oli Tutt ettenägelikult pareerinud kõiki võimalikke süüdistusi ja kahtlustusi natsionalismis.

Ega siis rahvused ja rahvustunne veel keelatud olnud, Valev Tutt tajus täpselt lubatu piiri, ta pani oma mõlemale tütrele eesti nimed, kuid õppima suunas nad vene kooli.
Hiljem on kogu Nõukogude Liit lastele lahti!

Kodus rääkis Tutt tütarde Õie ja Reedaga eesti keelt, kuna sellele ei vaadatud viltu, vastupidi, kakskeelsus oli ühes liiduvabariigis igati tervitatav nähtus.
Ainult üks asi oli veidi kurvasti – suhteliselt noore parteitöötaja Valev Tuti pealagi oli paljas nagu miniseelikus lõnguslipaka põlveots Nõukogude väljaku ja 21.juuni tänava nurgal, kuhu seesugune element armastas õhtuti koguneda. Tutt tegi usinalt kamuflaaži, kammis viksilt oma veidi tuttis, hõredad, valevtumedad juuksed külje peale, et katta kiilast nuppu.
Niisiis, kandik käes, kandikul vitamiinisalat, armeenia rahvussupp hartšoo ja üks veidi ovaalsevõitu, pisut tuhmunud koorega mandariin, seljas sirelitooni, nagu valatult istuv suveülikond, mõõtis ideoloogiaosakonna juhataja, sirge nina oma kuldraamidega prillide tagant pika pilguga parteieinelat.

Vähemalt pooled siinsed kehakinnitajad polnud linnakomiteega kuidagi seotud, vahest ei kuulunud koguni partei ridadessegi. Linnakomitee töötajad olid endaga kaasa toonud oma sugulasi ja tuttavaid, müüjaid, juuksureid, rätseppi ja teisi neile kasulikke inimesi.
Kahju, et parteisse on pugenud omakasupüüdlikke egoiste, kes NLKP liikmeks oleku au on vahetanud odava peenraha vastu.
„Oh-oo, leidsin!“ rõõmustas mõttes seltsimees Tutt, kui märkas samba varjus omaette lauas lõunatamas kommunaalosakonna juhatajat Saul Saunikku.
Saunik positsioonilt vastuvõetav lauakaaslane, temaga koos lõunatmine ei riivanud seltsimees Tuti renomeed.

Muidugi ei olnud ideoloogiaosakonna juhataja ja kommunaalosakonna juhataja kohad võrreldavadki, kommunaalosakond tegeles kribu-krabuga, ideoloogiaosakond kujundas aga nõukogude inimestes teaduslikku, marksistlik-leninlikku maailmavaadet.

Just kolleeg Saunikuga oleks asjalik vestelda, et teada saada, mida proletariaadi hulgast välja kasvanud parteitöötaja arvab riigi kui sunniaparaadi väljasuremisest kommunismi tulekul, inimeste teadlikkuse, aususe ja moraali kasvamisest sellise tasemini, et ühiskond ei vaja enam ei seadusi, kohut ega järelvalveasutusi. Kui kõik kommunistliku ühiskonna liikmed käituvad kõlbeliselt iseenesest ja loomulikult, ilma mingite ettekirjutiste, koodeksite, käskude ja keeldudeta.
Valev Tutt seadis sammud Saul Sauniku suunas.

Oma mõtteis jagas Valev Tutt kõik parteitöötajad kahte suurde kategooriasse - lakk-kingade ja kirsavoide kommunistideks, Sauniku paigutas ta viimasesse liiki.
Loomulikult ei olnud need teaduslikud mõisted, neid ei saanud terminitena kasutada peatselt valmivas kandidaadidissertatsioonis, kuid igapäevaseks vaagimiseks, kaastöötajate üle otsustamiseks sobised need suurepäraselt.
Niisiis, lakk-kingad kõndisid kirsavoide juurde.
Kurat, Tatt tuleb siia!

Alati poeb ta külje alla nagu mõni nuhk, kirus mõttes Saul Saunik gorkomi einela samba taga lõunatades.

Tatiks, teinekord koguni Siravaks Tatiks, kutsus Saunik linnakomitee ideoloogiaosakonna juhutajat, linnakomitee büroo liiget Valev Tutti, temast kümmekond aastat nooremat aparatšikut, kes oli lõpetanud TRÜ-s juura, nihverdanud end seejärel Moskvasse ajalooaspirantuuri, tegi teadustööd parteiehitusest, treis ühtaegu Edasi-lehte lugusid ja nupukesi, viimane oli mingist välismaa ansablist, mille liikmed kisavad ja käravad püünel, suudlevad oma kitarre. Veel hullemad kui pederastid, ei teagi kohe, kuidas sihukesi ahve kutsuda.
Kas oli see Inglismaal või Ameerikas, aga mis vahet seal on? Mõlemad maad ei lähe Saunikule kopika eestki korda, olgu nad kapitalistid või imperialistid, ükskama puha, teda need ei morjenda.
Huvitav, kui palju Sirav Tatt selle lugudetreimisega kõrvalt teenib?
Nagu Saunik nägi Tuti nime mingi loo all, nii pööras ta pilgu ära. Lihtsalt vastik hakkas. Ei tea ise kah, miks ta selle kitarrimusitamise nupu oli läbi lugenud, kindlasti sellepärast, et see oli kaunis lühike.

Saunikule tundus juba õige turakana see sõna – parteiehitus.
Kas keegi ehitab siis parteid, laob telliskive müüri, viskab kelluga mörti vahele nagu tegid seda Saksa sõjavangid teisel pool tänavat kümmekond aastat tagasi?
Kuramus, maja ehitatakse, mitte parteid! Artur Ängel ehitab tema vendadele individuaale, aga parteid? Seda saab ainult kasutada, mitte ehitada.
Ja seesugune parteiehitaja oli linnakomitee büroo liige! Saunik ainult linnakomitee liige, vaks madalam mees. Tatt oli linnakomitee sisese parteiorganisatsiooni sekretär, Saunik vaid tolle rakukese laekur. Jälle talle vastu tatti!
Saunik oli mitu korda linnakomitee esimese sekretäri Seieriga sellest juttu teha, et tema tahab ka büroo liikmeks tõusta, ent vana bolševik oli vaid käsi laiutanud:
„Ne položeno, ne položeno, osakonnajuhatajatest kuuluvad büroosse ainult esimese, ideoloogia-, org- ja üldosakonna juhatajad, kommunaalosakonna juhataja on vaid linnakomitee liige, mõnes kohas ainult revisjonikomisjoni liige, niisugune on partein ehitus. Sa ole õnnelik, et ma su linnakomiteesse upitasin! Ma oleks võinud sind revisjonikomisjoni jätta, aga ei jätnud. Ja kus on tänu?“

Tagaselja kirusid kõik Seierit – mis asja see tola kliki ajal vangis istus? Oleks võinud rahulikult oma äri ajada, siis ei pidanud seda tegema hõlma alt, salaja nagu praegu.
Kui see kõõrdsilmne vanamees mõnikord lakku täis oli, siis ajas ta suust välja igasugust lolli mula:
„Ma tean väga hästi, et te pole südame poolest bolševikud! Tean! Aga paremaid pole mul kuskilt võtta! Te olete menševikud, vohh!“
Saunik ei teinudki suurt bolševike ja menševike vahet, teadis vaid, et bolševikud on omad ja menševikud vaenlased, veel hullemad kui fašistid, just nii oli öelnud Seier ise. Mõni aeg hiljem oli esimene sekretär sajatanud, et menševikest veel hullemad on trotskistid, kes on nii hullud nagu menševikud ja trotskistid kokku.
Tegelikult selline värk ei huvitanud Saunikut mitte põrmgu, tema sehvt õitses, ja kerigu nad oma –istidega kuradile!
Partei linnakomitee parteiorganisatatsiooni koosolekutel võttis Tatt alati sõna, sirutas pikalt ette oma nina nagu tahaks lendu tõusta ning kõneles oma aeglasel, põhjalikul, poolt- ja vastu argumente esitaval moel.
Saunikul hakkasid Tatti kuulates kõrvad virtsavett vulistama – kuule, mees, sa kuulad ennast ainnult ise, teisi hoiad sa kinni, venitad oma juttu nagu härja ila!
Kord arutles Tatt, kas kommunist tohib olla mats?
„Ei need ajad on ammu mööda, kui bolševikud võisid olla vähese haridusega, kui kommunismiehitamise juhtimisest oli kasu igast tublist ja meie ideaalides veendunud inimesest. Tänase päeva kommunist peab olema kõrgelt haritud, peab olema ühiskonnateadlane, kes suudab süveneda nii sotsialistliku kui kapitalistiku maailma kõige põletavamatesse probleemidesse,“ pajatas see lidra-ladra.

Saunik kahtlustas, et Tatt peab matsiks just teda.
Ise elas okupatsiooni ajal fašistide poolt anastatud territoorimil, ise pole Karotamme näinudki, aga tuleb teda matsiks pidama! Julgeolekuohvitser Prüsseliga saunatades oletas Saunik, et vahest kuulus Tatt sõja ajal Hitlerjuugendisse, ta on kohe seda nägu.
Prüssel lubas asja uurida.

Saunik polnud vene keelt selgeks saanudki, kuigi ta oli kirjas Leningradi kõrgematel parteikursustel kui šlusatel, tähendab kuulaja. Leningradi peeti Moskvast mitu järku madalamaks, kuid see oli horošoo, et vene keele oskust seal suurt ei nõutudki.
Nad käisid Lenini linnas lõbusa Lõuna-Eesti kambaga korra kvartalis kümmekond päeva jutti kuulamas ja pidu panemas, sessioonidel, nagu seda aega kutsuti.
Kõik maksti ilusti kinni, nii komandeering ja päevarahad, samuti taksosõidud, neid võisid sa pärast aruandes kirja panna palju süda lustis. Kviitungeid ei nõutud, sest parteis valitses usaldus. Muidugi, ainult mõni tainapea läks liiale, kirjutas endale nii pika otsa, nagu oleks ta ei taksoga ei tea kuhu põrgusse põrutanud.

Lõuna-Eesti kolhooside partorgid tõid sessioonile kaasa head-paremat lihakraami, seda jätkus endale, seda jätkus kohalikele voodiloomadele, jätkus ka dotsentidele ja professoritelegi, kes hindeid välja panid.
Partorgid olid mehed, kes risti ette ei löönud, nad olid peamiselt Nikita Kukuruuzniku poolt piinamiste ja muu pärast julgeolekust lahti lastud endised NKVD-lased. Kukuruuznik ei usaldanud neid, mõtles välja kavala kampaania „Parteikaader täiendab põllumajandustöötajate ridu“, saatis oma potentsiaalsed vaenlased kaugetesse kolgastesse, üksteisest lahku ja eemale.
Kolhoosipartorgid vihkasid Kukuruuznikut nagu ussi aia all, ikka sisistasid, et see õlgkaabuga tola paneb põntsu põllumajandusele ja kogu Nõukogude võimule.
Huvitav, et endised NKVD-lasedki ei osanud suurt kodumaa keelt, purssisid puuvenet mis hullu.
Raudteemurret ei vallanud korralikult isegi endine Tartu oblasti julgeolekuülem Luukas Ubin, kes siis, kui kontra Kukuruuznik võimule oli trüginud, lubamatute ülekuulamismeetodite pärast vangi mõisteti! Ubin ise ei varjanud kohtulavastuse ajal teragi, oli öelnud otse:
„Mina olin lihunikuameti peal, mina tegin mida ja kuidas kästi, mina töötasin käte ja riistadega, mina polnud mingi suutöötaja, mingi muliseja, kes kõnepuldist Stalinile halleluujat laulab.“
Ja plaksti – neli aastat kukkus!

Ära istus Ubin ainult poolteist, siis lasti lahti. Eks see tõesta, et kontrrevolutsionäär Kukuruuznik ei istu pikalt pukis, kõige parem, kui maandub ise okastraadi taga. Või mis veel etem – peldiku taha ja kuul pähe!

Aga näiteks Tatt vahutas venet etemini kui venelased ise, seda oli Saunikule rääkinud konksnina Aragvi Izraeljan, gorkomi tööstusosakonna juhataja, NSV Liidu Riigipanga Tartu osakonna esimese osakonna juhataha Vadim Izraeljani vend. Tatt hääldavat sõnades коммунизм, социализм, фашизм, milliseid ta oma kõnedes tihti pruukis, viimase z-etigi välja heliliselt, nagu nõuavad vene keele õigehäälduse reeglid, kuid mida ükski ehtne venelane ei tee.
„Õigele venelasele on ilma pikema jututa selge, et see on õpitud vene keel, et see pole normaalne vene keel,“ oli öelnud Aragvi Izraeljan, kelle passis seisis, et ta on armeenlane. „Isa oli armeenlane, ema venelane, meie suguvõsas ei ole kunagi olnud ühtki juuti olnud,“ nii kinnitasid vahetpidamata mõlemad Izraeljanid eesti keeles oma naljaka, vist Kaukaasia aktsendiga.
Kommunizt Tatt oli endale Moskvast toonud vene naise, mõned rääkisid, et julgeolekukindrali tütre, teisid ütlesid, et neid kõlakaid levitab ta ise, et oma positsiooni tõsta.
Võibolla-kindralivõsu Maria Tutt oli dirigent, juhatas Tartus raudteelaste ja lennuväelaste naiskoore, kusjuures esimene ei olnud ja teine oli salajane. Pommilennukid Raadil olid nagu põrandaalused, neist ei tohtinud Ameerika õhkagi teada. Rongid avalikud, luuresputnikud, palun pildistage neid, palju kulub! Nii jagunesid avalikeks ja salajasteks raudteelaste ja lendurite abikaasadki, kes Maria Tuti koorides laulsid.

Tuttide mõlemad tütred käisid Riia tänaval vene koolis, mees oli oma tagala kavalalt ja sajaprotsendiliselt kindlustanud, kui mitte arvestada seda, et tütardel olid eesti nimed, Reet ja Õie, kellele anti nimede pärast iga päev vene koolis paar nähvakat - дура, дура! Kusjuures Õiele säpsati valusamini kui Reedele, kuna tema nimi, ыйэтутт, nägi välja ja kuuldus umbkeelsete koolikaaslaste jaoks eriti veidralt.
Kuidas rafineeritud ja libe, elu- ja parteiriukaid läbi ja lõhki tundev Valev Tutt komistas nimepanekul, ei osanud seesugust asja ette näha? Või lõi temas välja rahvuslus, tahtis ta, et tütred kannaksid eesti nimesid? Ja alles pärast pani lapsed venelannast kaasa survel ning iseenda kaalutlustel vene kooli?

Nii seda kui teist, tegelikult järgis seltsimees Valev Tutt joonepealt generalnaja linija’t, parteiideoloogia pealiini, mis Nõukogude Liidu rahvaste ja rahvuste täieliku kokkusulatamise oli esialgu edasi lükanud, praegu valitses rahvaste sõpruse periood, kusjuures sügavaimat austust pidi tundma vene rahvuse vastu.
Ja täpselt nõnda Valev Tutt ka talitas – ta oli ja jäi eestlaseks, kuid sügava austuse märgiks oli tal vene küljesoojendaja, uhke maadam, ning eesti nimedega tütred pani ta vene kooli.
Paras sulle, kommunizt, paras, et su tütreile säru antakse, mõtles Saunik. Ja poegi, tattnokki Tatil neetu! Veelkord – paras!
Saunikul oli kaks tublit poissi, mõlemad ajasid juba ise oma äri, lisaks tütar Hilja, kes õppis TRÜ-s rahandust ja krediiti.
Saunikul oli ammu plaanis kommunizt Tatile kabelimats panna.
Miks?

Nagu juba öeldud, vastavalt parteiehituse printsiipidele oli ideoloogiaosakonna juhataja linnakomitee büroo liige, kommunaalosakonna juhatajat ei peetud selle vääriliseks.
Ent büroo liige sai selle staatuse eest tervelt 2000 ruublit kuus vanas ja 200 uues vääringus lisaraha, riik andis oma ustavatele poegadele altkäemaksu. See krõbisev jõudis bürooliikmeteni iga kuu esimesel kuupäeval (ja kui see oli riiklik püha või pühapäev, siis päev või koguni kaks varem) kinnises ümbrikus, linnakomitee esimese osakonna Budjonnõi-vuntsidega juhataja Semjon Semjonovitš Ždanov (kelle võim oli ehk suuremgi kui linnakomitee esimesel sekretäril Rudolf Seieril) võttis üleandmise kohta ainult allkirja.

See oli nii salajane raha, et sellest ei tohtinud rääkida mitte kellelegi, ka mitte oma naisele, ja selle ei pidanud maksma isegi parteimaksu.

Öeldi, et aus kommunist tasub igakuist parteimaksu isegi altkäemaksu pealt, kuid riigi poolt antud pistis oli siin erandiks. Truu parteilane hoidis seda hoidis selle koha pealt oma suu lukkus.
Saunik oli ju linnakomitee sisese parteirakukese laekur, tema kogus linnakomitees parteimakse. Selle laekumisega üldiselt probleeme ei tekkinud, seltsimehed tasusid korralikult, sest sissetuleku varjamise eest võis parteikontrollikomisjon sulle jalamaid vastu tagumikku virutada. Aga Saunik teadis väga hästi, et kui ta kasseerib parteimaksu linnakomitee büroo liikmelt, siis too tegelikult sulitseb, talitab nõnda, nagu kõrgemad parteiorganid on käskinud tal teha.
Kirikus oli kümnis, parteimaks vaid 1 protsent kõikidest sissetulekutest, niisiis, kümnis kümnisest.
Ja kelle eest siis seda ümbrikuraha varjati?

Elava rahva ja surnud Lenini eest!
Rahvas oleks muidugi kadedusest lillaks läinud, kui oleks sellest 2000 või siis nüüd 200 ruublist kuulnud, vahest koguni mässama löönud. Ent Leniniga olid asjad niimoodi, et tema ametipalgaks Vene Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu esimehena oli olnud 500 rubla ning ühel bolševike kongressil jätkus pärast Lenini surma nõmedust langetada otsus, et mitte kellelgi Nõukogudemaal ei tohi olla Leninist kõrgemat palka. Nii see jäigi hoolimata kõigist rahareformidest, ainult et vargsi lisandus ümbrikupalk. Lenin oli osav konspiraator, partei võttis partei rajajalt õppus, konspireeris rahva ning surnud juhi ja õpetaja eest.
Ja tulebki, suundub, kandik käes otse siia!

Siiamaani püsis Saunikul lootus, et tüürib einelalaudade vahel kuhugi mujale, kuid nüüd oli selge, et kommunizt Tatist pole tal pääsu.
Tumedas poeülikonnas vesihallide silmadega tahumatu kirvenägu Saunik kratsis parajasti veidi sinepise sõrmega oma kirveauku, nüüd kohendas pisut punakat, keerdus lipsuvolaskit ruudulisel bembergsärgil, et jätta endast vastikule moenarrile paremat muljet.
Võtame näiteks Tati ülikonna.
Kas ükski normaalne perteitöötaja tõmbaks seesuguse lilla lõnguserüü selga? Ei!
Vahest on Tatt pederast, miks ta muidu on end lillasse mässinud? Tahab teistele vaseliinivendadele mõista anda – vaadake, oma poiss tuleb!
Parteis ei olnud mõistlik rõivastusega hiilata, kavalam oli sulanduda halli parteimassi.
Või on Kukuruuznik siingi toonud uued tuuled, hakanud trukkereid soosima?
„Kas tohib teie juurde?“ küsis ideoloogiaosakonnajuhataja Valev Tutt oma kähiseval häälel.
Hääl kähises, aga enda abikaasa oli laulukoori dirigent!
Kuidas sa ütled Tatile tõtt - kuule, mees, kebi jõhkralt persse oma pederastikestaga!?
„Palun, palun,“ vastas Saunik.
„Pange tähele, Kennedyl on peatselt rist peal,“ alustas Tatt oma poliitloengut. „Castro valitseb praktiliselt igavesti, niisugune on tõde, mis tuleneb marksismi-leninismi õpetusest. Sotsialism võidab kõikjal üle maailma, eriti kiiresti just imperialismi endistes tagahoovides!“
Saunik seda lolli mula ei uskunud, ta oli surmkindel, et varsti lõpetab Ameerika selle Kuuba-jama ära. Üks pomm ja lugu lakas!
Ja õige ka, mis need väiksed konnad tikuvad suurele nina alla. Maailmas valitsegu tugevama õigus, tattnokk ärgu tikkugu õrritama!
Kommunizt Tatil praadi polnudki, ei tea, kas mees koonerdas, hoidis lõunasöögilt tosin kopsi kokku?
Rahaga tuleb muidugi mõistlikult ringi käia, kuid nii ihne koi ka ei maksa olla, see käib sulle valusalt tasku pihta.

Mis siis, kui õhtul sul läheb kõht tühjaks? Siis kuluta söögi peale oma mõnikümmend kopikat.
Tulusam on siin einelas vats kõvasti täis tankida ning pidada vastu kuni järgmise päeva lõunani.
Siin sai täie rauaga vahelt teha, karmilt riiki lüpsta.
Igal pool mujal tegi riik sulle külma, pani omahinnale häbematul kombel otsa, siin aga tõmbasid sina riigil naha üle kõrvade, sest siin müüs riik asju alla omahinna.
Tuli välja et kommunizt Tatt veel kiirsööja, siuhti-säuhti peenelt noa ja kahvliga vuhtides lõpetas ta hartšoo järel oma salati, ise samal ajal nämmutas Fidel Castrost ja John Kennedyst, ülistas Kuuba revolutsiooni.

Olgugi, et Tatt kiitis Castrot, tundus ometi, et ta peab Kennedystki lugu.
Vahest istusid talle Kennedy peened ülikonnad, milliseid Saunik oli kinoringvaates näinud? Ehk avaneb siitkaudu mingi võimalus Tatile põnts panna?
Saunik eelistas Castrot, kuna too habemik kiskus sigarit. Kõva poiss!
Ise oleks tahtnud seda teha, kuid sigar oli pööraselt kallis, ainult loll pistab sellise kullakamaka suhu.
„Teate, kolleeg Saunik, mille peale ma tihti mõtisklen?“ sõnas kommunizt Tatt, kui oli viisakalt ja klõbistamata noa ja kahvli teineteise kõrvale tühjale salatitaldrikule asetanud. „Kahekümne aasta pärast valitseb meil kommunism, seda tõotab meile meie partei uus programm. Poeriiulid on lookas, kõiki kaupu, sealhulgas ka tarbekaupu, millest täna, kui me tõele ausalt silma vaatame, jääb kohati vajaka, leidub siis külluses. Ent samas sureb välja riik...“
Riik sureb välja...

Sellest polnud Saunik kihkugi kuulnud, kuigi ka tema nühkis koolipinki, oli kirjas Leningradi kõrgematel parteikursustel, seal oli maru kord semestris koos Lõuna-Eesti kolhooside partorgidega pummeldada.

Kas siis Leningradi kommunism erineb Moskva kommunismist? Kas on nagu kaks punti tolguseid targutajaid, ühed ajavad ühte, teised teistsugust pläma? Või oli see tobedus Leningradis Sauniku kõrvust mööda libisenud, mehe vene keele oskus oli maala-maala? Pealegi jäi mingi osa loenguist kuulmatagi, siis, kui internaadis praasdnik tulise tuhinaga raksus ja ragises.
„Ja-jah,“ sõnas Saunik.
„Kui riik välja sureb, jääb järele ainult partei, kuhu kuulub ühiskonna eesrindli osa,“ jätkas ideoloogiatatikas oma tatipritsimist. „Kas siis parteil on ka oma miilits? Või auväärsed tšekistid? Toome näiteks olukorra, milles mõni, seni veel eksisteeriv kodanliku igandi kandja läheb kauplusesse ning ahnitseb endale mitu televiisorit, paar külmutuskappi ja terve hulga karakulkasukaid?“

Muidugi võis tegu olla ka kommunizt Tati prokovokatsiooniga, mees ajab siin uduangerjaid riigi väljasuremisest, kontrollib, mida tema, Sauniku meelsust.
Saunik oleks endale tahtnud neid televiisoreid ja külmutuskappe, jaganud need oma kolmele noorematele vennale, kellele ta praegu Artur Ängli kätega individuaale ehitas, jaganud ka kahele pojale ja tütar Hiljale.

„Kas siis mingi osa sunniaparaadist säilib, kuigi peaks partei programmi järgi kaduma? Kas sunniaparaat liigub riigi käsutusest partei käsutusse? Kas partei programm ei räägi meile siis täit tõtt? Ometi on teada, et partei on meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus?“ esitas mandariini koorides kommunizt Tatt retoorilisi küsimusi.
Asi pööras päris kahtlaseks, kommunizt Tatt tuli kirvega kurge püüdma.
Siililegi oli selge, et see riik püsib ainult sunniaparaadi najal, milleks siin prügi silma ajada, valetada nii, et suu suitseb? Mis siin miilitsast rääkida, miilits pühkigu perset! Riik püsis julgeolekukomiteel, nagu haare veidigi lõdvemaks lasta, nii ilmuksid jalamaid platsi igasugused SS-lased, kes Heil Hitler! röögiksid ning kartulivabariigi iseseisvust tagasi tahaksid. Seda ütles ka Sauniku vana kamraad, julgeolekuohvitser Boriss Prüssel.

Mida vastata kommunizt Tati kavalatele küsimustele?
„Meie partei on saja aasta jooksul kõigi probleemidega suurepäraselt toime tulnud, ja pole vähimatki kahtlust, et tuleb tulevikuski. Kommunistlik partei just kommunismi ajaks ongi loodud,“ kostis kommunaalosakonna juhataja Saunik, endal heameel, et hakanud kommunizt Tati seatud konksude otsa.
Saja aasta jooksul, imestas seltsimees Tutt.
Kust siis hakkab seltsimees Saunik lugema NLKP algust? Kas Narodnaja Voljast? Või Zemlja i Voljast?

Ometi on Vladimir Iljitš Lenin mõlema organisatsiooni tegevust kritiseerinud, ometi on üldiselt omaks võetud, et just Lenin lõi 1898.aastal täiesti uut tüüpi partei, millist pole varem ajaloos olnud, pole praegugi ega tule tulevikuski.
Ilmeb, et kolleeg Saunik ei tea, mis aastal sündis partei, kuhu ta ise kuulub!

Nii see oligi, seltsimees Saul Saunikul puudus täiesti minevikutaju ja ajaloodimensioon, kõik, mis juhtus enne tema mõistuseealiseks saamist, toimus kuskil paksus udus, ja mehel polnud pisimatki huvi selle vastu. Mis vahet seal on, kas aastanumbriks kirjutatakse 1920, 1020 või 20? Üks vastikute, ennasttäis targutajate lora kõik!
Valev Tutil oli täna varuks teinegi teema, millega kaaslõunatajat üllatada, Tutt lihtsalt pidi teisi rabama, muidu polnud mõtet elada.
„Kas te, kolleeg Saul, teate, et meil, linnakomitees on tänasest uus osakonnajuhataja?“ lausus Valev Tutt mandariinelõike ükshaaval suhu pistes.

See uudis rabas Saunikku.
Jah, äärmiselt kasulik on kuuluda linnakomitee büroosse, kus kõik kaadriküsimused üksikasjakult läbi arutatakse.
Parteilane on parteilasele hunt, kommunizt Tatist tuleb maksku mis maksab lahti saada! Semu Prüsseli abiga kangutab ta Tati lahti, saab ise ideoloogiaosakonnajuhatajaks ning linnakomitee büroo liikmeks saamiseks.
Valev Tutt nautis ametivenna kimbatust, lisas mokaotsast:
„Ta on meil ametis tööstusosakonnas.“
Tööstusosakonnas!

See lõi Sauniku päris pahviks.
Tööstusosakonna juhatajaks oli konksnina Aragvi Izraeljan, keda Saunik pidas oma liitlaseks, kellele ta oli osutanud suuremaid ja väiksemaid teeneid, kellelt ta oli vastu saanud suuremaid ja väiksemaid teeneid. Kui Izraeljanile juba jooksupass anti, võib kõikuda temagi jalgealune.
Kas lõhnab jälle Kukuruuzniku ja tolle õlgkübara uue kursi järele?
Vahest kõigub temagi kreslo? Aga äkki edutati Izraeljan hoopis kõrgemale kohale?
„Alates tänasest on linnakomitee tööstusosakonna juhataja seltsimees Dunajevski,“ mängis Valev Tutt Sauniku teadmatusega.
Dunajevski? Kus ta seda nime on kuulnud? Kas raadiost või? Kas ta pole mingi laulutreial? Võibolla ei oska ta eesti keelt, nõuab koosolekute pidamist raudteemurdes? See oleks õudne miinus Saunikule, jälle võib välja tulla, kui halvasti ta venet valdab.
„Dunajevski, Aragvi Moissejevitš,“ lõbustas Valev Tutt ennast, andes kaasvestlejale kildhaaval uut informatsiooni, mis teist aina raputas ja raputas.
Jama, täielik jama! Izraeljan on Aragvi Moissejevitš, kuidas saab uus osakonnajuhataja olla täpselt samasuguse, võrdlemisi harva esineva ees- ja isanimega?
Kas kommunizt Tatt tõesti hanitab teda?
„No mis ma ikka keerutan, tunnete ennast nagu praepannil, ma ütlen otse välja – vennaksed Izraeljanid võtsid endale uued perekonnanimed, Aragvi Moissejevitšist sai Dunajevski, Vadim Moissejevitšist Korsakov,“ avaldas Valev Tutt tõe.
Praepannil! Mida ta sellega mõtleb!?
„Dunajevski ja Korsakov, ära sa räägi,“ sundis Saunik end rahulikuks.
„Põhjendasid seda Iisraeli riigi rahuvastase, Araabia-vaenuliku poliitikaga. Araablased on Nõukogude Liidu sõbrad, meie sõprade vaenlased aga meie vaenlased. Taktikaliselt muidugi kaval võte vennaste poolt, eriti see, et kummalegi sai ise perekonnanimi. Nii ei torka sugulus kohe silma, kuid ees- ja isanimed jäid endisteks. Ütlesid, et isanimi on austus isa vastu, eesnimi austus isa ja ema valiku vastu. Ilmselt varsti muutuvad needki, siis, kui austus enam kasulik ei ole.“
„Kas lapsed ka? Kas lapsed ka said uued perekonnanimed?“ huvitas Saul Saunikku.
Asi selles, et Saul Sainiku tütrest Hiljast pidi saama Hilja Izraeljan, kindlasti on parteilisem, kui Aragvi pojaga abiellumise järel kannab tütreraas Dunajevskaja perekonnanime.
„Kogu pesakond. Kaks pesakonda! Kõik vahetasid nime.“ lausus Valev Tutt. „Ma loodan, et ma ei kuluta teie aega, kui ma teile ühe anekdoodi räägin. Tahate?“
Saunikul polnud õigupoolest midagi teha, Boriss Prüssel võtab ta vastu alles homme, järelikult aega on maa ja ilm.
„Väga tahan!“ vastas Saunik.

„Kuulake siis. Läheb Ivanov perekonnaseisuaktide büroosse ning palub oma nime vahetada. Teil on isegi ilus nimi, milleks seda vahetada?, püüab sealne ametnik teda ümber veenda. Ei, ei, mina tahan Petrovi, ma ei taha enam Ivanov alla, vaidleb Ivanov. Petrov on muidugi kah ilus perekonnanimi, kuid mitte ilusam kui Ivanov. Milleks te üldse peate vahetama? Vaadake, vastab Ivanov, kui mina ütlen, et minu nimi on Ivanov, siis küsitakse minult alati, mis oli teie perekonnanimi enne? Siis pean mina vastama, et Rabinovitš. Kui mina aga võtan nimeks Petrov, ja kui siis küsitakse minult, mis oli teie perekonnanimi enne, saan ma sellele küsimusele vastata, et enne oli minu nimi Ivanov.“

Sellest, et Tatt räägib riigivastaseid anekdoote, informeerib ta kindlasti Prüsselit, otsustas Saunik.
Muidugi, kõige rohkem riigivastaseid anekdoote räägib Prüssel ise, ent julgeolek on julgeolek, ja neil on selleks õigus.

Mis siis, kui ka linnakomitee büroo liikmel on selline õigus, mida see Tatt praegu naudib?
„Mis ise endal praegu probleemiks?“ tundis Tatt viimaks huvi temagi tegemiste vastu.
Saunik rääkis, kuidas alates vabariigi aastapäevast tema poolt käima pandud uutel, Supilinna bussiliinidel 12a ja 12b ei lähe kõik lepse reega, esineb mahajäämust, bussid ei liigu veel vastavalt graafikule, hilinevad peatustesse.
„Alguse asi. Varsti sujub kõik nagu õlitatud välk,“ lõpetas Saunik.
„Kas see ei ole mitte täitevkomitee töö?“ küsis Valev Tutt. „Ei maksa parteid ka iga pisiasjaga koormata.“
„Ei, elanikkonna elu kvaliteedi tõstmine ei ole pisiasi, see on partei ülesanne. Ise te rääkisite riigi väljasuremisest. Ma mõtlen, et enne riiki surevad välja täitevkomiteed, nii lähevad täitevkomitee kohustused parteile,“ lausus Saunik.
Ta polegi nii ohmu, kui välja paistab, järeldas Valev Tutt.
„Mis endal teoksil?“ päris Saunik. „Paistab, et kibekiire aeg.“
„Kooliprobleemid,“ vastas Tutt.
„Kooliprobleemid! Nüüd keset suve!“ imestas Saunik.
Ja seltsimees Tutt jutustas seltsimees Saunikule, kuidas miilitsa lastetoas olev kõurikust kooliõpilane Nikolai Mjärg on arvatud vabariigi koondisesse esindama koduvabariiki, peab sõitma üleliidulistele noortemeistrivõistlustele akadeemilises sõudmises Leningradi oblastisse Kavgolovo järvele.

„See on printsipiaalne küsimus. Kas lasta tal minna või mitte? Tema paatkonna võidu ENSV noortemeistrivõistlustel Pärnud märkis ära ajaleht, selle kõuriku nimi oli ka trükimustas. Kas ei ole see huligaansuse propageerimine? Kell 14.00 algab minu kabinetis vastav koosolek, tulevad koolidirektor seltsimees Kleep, kohalik piirkonnavolinik, miilitsanooremseersant Arno Šapka ning ülikooli sõudebaasi tubli peatreener Erich Kool, arutame mida teha. Probleem on kaunis raskesti lahendatav. Kindlasti ei tohi noore inimese arengule kaikaid kodaraisse loopida. Paistab olevat tubli poiss, käib isegi olümpiaadidel ning tunnistus on eeskujulik. Ja kui tema võistkonnast maha võtta, siis kannatab terve paatkond, ta on nimelt neljase paatkonna liige. Kannatab kogu meie koduvabariik. Teiselt poolt jälle ei tohi huligaane propageerida, nagu ma juba märksini. Probleemil on veel kolmas aspekt – kui konkurendid üleliidulistel meistrivõistlustel avastavad, et ENSV koondisesse on arvestatud üks sportlane, kes on miilitsa lastetoas arvel, võidakse paatkond diskvalifitseerida, halvimal juhul, mida küll arvatavasti ei juhtu, kuid milleks peab igal juhul valmis olema, võidakse diskvalifitseerida kogu meie koduvabariigi võistkond. Ja sellest tõuseks niisugune lärm, nii et hoia ja keela! Tallinna kõrvu ulatuks see kindlasti. Kõva pähkel. Ega teie tea soovitada, kuidas väljakujunenud olukord lahendada, teie nagu vanem seltsimees?“ küsis Tutt viimaks.
Seda peatreenerit Erich Kooli Saunik teadis, teisi mitte.

Kool oli just paar päeva tagasi käinud temalt tolleks Leningradi-sõiduks bussi kauplemas. Teatud tingimustel oli Saunik seda peatreenerile ka lubanud.
„Peab mõtlema? Mida ta tegi? Miks ta on arvel miilitsa lastetoas?“ uuris Saunik.
„Ma tutvusin tema toimikuga. Üks kangelastegu teise järel. Puudub põhjuseta koolist. Hulgub sihitult mööda linna, levitab pornograafilist kirjandust. Huvitav, et ei käi oma piirkonna koolis Komsomoli tänavas, vaid auväärses kesklinnakoolis. Ka see vajab selgitamist, kuidas ta sinna sattus. Viimane konkreetne fakt seisnes selles, et poiss põgenes kodust, peeti kinni Läti NSV piiril,“ loetles Valev Tutt Kolla üleastumisi.

Pornograafilist kirjandust! Seda oleks Saunik ise tahtnud lugeda.
„See pole kaugeltki veel kõik,“ jätkas seltsimees Tutt, kratsis veidi oma pikka ja kõhna, üpris kolmnurkset nina. „Üks intsident on eriti mõtlemapanev, vajab süvitsi lahkamist. See noormees Nikolai Mjärg, kui huligaani kohta sobib pruukida sõna noormees, mis sobib pigem kommunistliku noore kohta, on koolis koos kaaslastega organiseerinud instrumentaal-vokaalansambli, mis jäljendab Lääne kodanlikku massikultuuri, mida ei tehta ilu ja esteetika, vaid ainult kommertshuvides, see tähendab, et rahateenimiseks. Nagu protokollidest selgub, on Nikolai Mjärg koos ansamblikaaslastega röökinud koolilavalt twistimeloodiaid, kummardanud mandunud Läänt! Tekib küsimus, kuidas lastakse lavale esinema õpilast, kes on arval miilitsa lastetoas? Mul on selle laulu sõnadki meeles. Selle laulu, mida nende ansambel lavalt röökis. Kuulake, milline ekstsess! Lausa kuriositeet! Kuulake - e mandunud – El Pasos on üks öölokaal,/ hei, see oli Texas,/ kus ikka täis on tantsusaal,/ hei, see oli Texas,/ seal kauboid taovad pokkerit,/, hei see oli Texas...
Tekib küsimus, mis meie linnas üldse toimub ideoloogia valdkonnas? Ja seda veel kuulsusrikkas südalinna koolis, mille üks külg asub meie linnakomiteega samal, 21.juuni tänaval ning kannab proletaarse kirjaniku Anton Hansen Tammsaare nime?

Lubage küsida, mis Texas? Miks mitte Kasahstan, aga Texas? Kohe näha, kuhu inimeste pilk on pööratud – Läände! Veel hullem – imperialistlikusse Ameerikasse! Selle asemel, et vaadata itta. Ja El Paso? Ma uurisin raamatukogu erifondist, mul on loomulikult erifondi külastusluba, sest oma tööd tehes pean ma kahtlemata olema kursis meie vaenlaste ideoloogiliste diversioonidega, uurisin Encyclopaedia Britannica’st, te muidugi teate, mis see on... Ühelt poolt kahtlemata meistriteos entsüklopeediate vallas, kuid ilma igasuguse kahtluseta imperialismi teenistuses. Ja seda ohtlikum, et meistriteos. Ma uurisin järele, et El Paso on mängupõrgute linn Põhja-Ameerika Ühendriikide ja Mehhiko Ühendriikide piiril, salakauba vedajate urgas, täis öölokaale ja bordelle. Nõukogude inimesed ei käi öölokaalides ja selles teises kohas. Nõukogude inimesed käivad kultuurimajades. Paistab, et mõned siiski igatsevad nii ühtesid kui teisi, milleks muidu niisugune rumal joru? Ja kauboid! Meil on kolhoosnikud, meil on sovhoositöölised, mitte kauboid! Ja pokkeritagumine? See on hasartmäng, mis meil on hoopis keelatud. Ja õigusega. Nõukogude inimene ei lange nii madalale, et harrastaks hasartmänge. Vabandage, et ma nii hoogu sattusin, kuid akuutne teema lihtsalt kiskus kaasa. Nii ma küsingi teilt kui vanemalt seltsimehelt, mis nõu te annaksite?“
Seltsimees Saunik oleks tahtnud ise käia öölokaalides ja bordellides, tahtis teenida kõvasti raha. Ka pokkerit taguda oleks mõnus, võita pataka dollareid!

Seltsimees Saunik ei kannatanud võõrsõnadega eputamist, kuid neist ainult kubises kommunizt Tati mula! Intsident, ekstsess, kommerts, mis seal kõik veel oli? Kindlasti Tatt nautis, et kasutab sõnu, mida kuulaja ei tea!

Just nüüd tekkis seltsimees Saunikul idee, kuidas Tatile litakas ära panna.
Lasta tol kehakultuurikõurikul ja Texase-röökijal Leningradis ära käia ning siis informeerida Kilulinna, ja otsemaid vabariigi esimest sekretäri, seltsimees Käbinit!

Et mis pardak toimub Tartu linnas ideoloogia vallas!? Et kuidas on võimalik, et meie koduvabariiki esindavad huligaanid? Et huligaanid propageerivad koolilavalt rahakultuuri! Vahest paigutab seltsimees Käbin siis Tati kuhugile madalamale postile ning avab talle tee linnakomitee ideoloogiaosakonna juhataja kreslole?

„Ideoloogiaküsimused pole just minu oblast, eks te ise teate paremine, kuid ma arvan, et las see huligaan käib seal võistlustel ära, sest ei paatkonnakaaslased ega ENSV koondis ei pea tema pärast kannatama. Pärast, sügise poole on aeg asja arutada,“ lausus Saunik.
„See on täpselt minu mõte. Oleme liitlased,“ ütles Valev Tutt, tõusis ja surus Sauniku kätt. Siis viskas kiire pilgu randmekellale. „Oi, minu aeg on ümber.“
Ideoloogia osakonna juhata tahtis minema panna, jättes lauale oma kandiku, samuti taldrikud ning lusika, noa, kahvli, mandariinikooredki.
Nüüd õnnestus Saul Saunikul talle tundmatute võõrsõnade pruukimise eest kätte tasuda!
„Seltsimees Tutt, meil on iseteenindamine. Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära viime!“ kutsus Saunik valjul häälel tagasi ideoloogiaosakonna juhataja, nõnda et kõik lõunatajad seda kuulsid ja nägid.

Seda ma sihukesele kirjaoskamatule kirsavoimölakale ei kingi, sähvatas kaunis violetses ülikonnas Valev Tutis vihaleek, kuid mis tal üle jäi – ta pidi kõigi nähes ringi pöörama, võtma laualt kandiku ja nõud ning asetama need spetsiaalsesse riiulisse, mille oli Saul Saunik oma jooniste järgi lasknud valmistada Kommunaalettevõtete Kombinaadi partorgil Artur Änglil, kuldsete kätega meistrimehel.
Saunik aga tõi endale uue kandikutäie head ja paremat.
Samba taga teist lõunasööki pauna ladudes, kujutas Saunik nautides kommunizt Tati tulevikku.
Kõigepealt teeb Käbin talle pehme maandumise Edasi-lehe peatoimetaja kohal. Las kirjutab seal oma lollakaid marksizmi-leninizmiartikleid! Ja ka ahvipärdikutest muusikutest!
Peatoimetaja kohalt on Tatile kerge sulge tagumikumulku pista, piisab vaid, et lehes esineb vaid üks kord Kukuruuzniku nimi kujul Hrutšov või Hruštov, õige Hruštšovi asemel või siis Kekskomitee Keskkomitee asemel.

Selle pisikese asja ajab vähese raha eest joonde üks kindel trükiladuja, pärast aetakse kõik peatoimetaja, keeletoimetaja ja
kaela, kes minema kupatatakse. Nipp on järele proovitud ja töötab raudselt.

*

Arvestades paragrahvi – riigivara riisumine eriti suures ulatuses – võttis uurimise prokuratuurilt üle riiklik julgeolekukomitee ning kodanik Kullamägi, Siiri Stepani tütar viidi major Boriss Prüsseli hämarasse kabinetti julgeolekumaja teisel korrusel.
”Tehke tal käed lahti,” ütles hallis poeülikonnas tšekist kahele miilitsavormis konveerijale ja tema käsk täideti.
”Ma vabandan väga, ma pean enne eelmise töö lõpetama,” kasutas Boriss Prüssel vana riugast, ja muudkui kirjutas ja kirjutas, nina paberis, nagu oleks ta oma kabinetis üksinda.
Alles tüki aja pärast pöördus ta uuesti Siiri poole:
”Teie, kodanik Kullamägi, lugege vahepeal seda!”
Tšekist ulatas Siirile ENSV kriminaalkoodeksi.
Siiri polnud sellist raamatut varem käes hoidnud, nüüd lehitses.
Keegi oli punase pliiatsiga kogu raamatu ulatuses alla jooninud mingid laused. Siiri luges just neid:
Erakordse karistusena on lubatud surmanuhtluse – mahalaskmise – mõistmine riiklike kuritegude eest NSV Liidu seaduses ”Kriminaalvastutusest riiklike kuritegude ees” ettenähtud juhtudel, samuti mõnede muude eriti raskete kuritegude eest, mis on NSV Liidu seadustes otseselt ette nähtud.

Ja siis:
Riikliku või sõjasaladust kujutavate andmete edasiandmise, riisumise või kogumise eest nende edasiandmise eesmärgil välisriigile või välismaa organisatsioonile või nende agentuurile... karistatakse surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.
Mõni lehekülg edasi:
Riigi- või ühiskonnategelase või võimuesindaja tapmise eest karistatakse .... surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

Seejärel:
Sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimise eest... karistatakse surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

Siis:
Plahvatuste, süütamiste või muu tegevuse eest, mis on Nõukogude riigi nõrgendamise eesmärgil suunatud inimeste massilisele tapmisels... karistatakse... surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega

Siis:
Välisriigi esindaja tapmise eest sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimise eesmärgil karistatakse... surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

Siis:
Surmanuhtlust võib mõista peale kuriteo täideviija ka kuriteo toimepanemise muudele osavõtjatele.

Siis:
Otseselt ei piira KrK surmanuhtluse mõistmist ka kuriteo katse ja kuriteo ettevalmistamise eest. Surmanuhtlust ettenägev jõustunud kohtuotsus kuulub nende suhtes täitmisele.

Siis:
Riigi või ühiskonna vara riisumine eriti suures ulatuses... karistatakse vabaduskaotusega kümnest kuni viieteistkümne aastani ühes vara konfiskeerimisega või surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

Siiri teadvus ähmus.

Konfiskeerimisega! Äkki tahetakse isa käru ära võtta? Muud varandust neil ei ole. Aah, veel mustkollane sirm, mis kööktoa pooleks jagab. Kuidas nad ilma käru ja sirmita elama hakkavad?
Jälle tõstis see Pr... pea kirjatöö kohalt, läbi hägusa oimetuse vine kuuldus mehe suust:
”Oleme mõlemad ausad. Mina aus teie vastu, teie aus minu vastu. Eks? Mina ütlen, et mina võin teid päästa, teie ütlete mulle, kes on teie kaasosaline.”
Päästa millest? Kas sellest, et isa käru ära võetakse või? See oleks küll hea. Aga kaasosaline? Mis mõttes kaasosaline? Kas tahetakse teada, kes pani selle 1 358 400 tema tuppa?
Numbrid jäid Siiri Kullamäele alati täpselt meelde.
„Ma ei tea. Ma ei tea, kuidas see raha koos lilledega minu tuppa sattus,“ lausus naine. „Ma ei tea, kes mulle sellise imeliku kingituse tegi.“
„Te saite minust valesti aru. Täiesti valesti. Lilled ja raha pani teie tuppa teie naabripoiss Nikolai, seda võin ma teile ise öelda,“ lausus see mees.
Kustuv mõistus oli ikkagi valvel.
Võimatu! Kust võttis Kolla sellise summa? Lilled muidugi, poisi ema on botaanikaaia aednik, sealt võisid need amarüllised pärit olla. Aga 1 358 400! Ei iialgi!
Järelikult pole see Pr... ikkagi aus, nagu ta lubas.
„Ma mõtlen hoopis seda,“ jätkas mees, „kellele te andsite raha, mille te pangast välja kandsite? Nii naiselikul moel! Kuhu te selle viisite?“ küsis mees.
Pauli ma ei reeda! Oma armsamat ma üles ei anna!
„Mul ei olnud kaasaosalisi! Mul ei ole kaasaosalisi,“ ütles Siiri.
„Valetate!“ karjatas äkki seni rahulikult ja vaikselt rääkinud prussakas.
„Ei valeta!“ valetas Siiri.
„Kaasosaline!“ laskis prussakas kõripõhjast.
„Ei ole.“
„Kaasosaline!“
„Ei ole.“

Mitu korda see mees röökis järjest kurjemalt ja valjemalt kaasosaline, kaasosaline?
Kes seda lugeda jõudis, igatahes hakkas tal suu vist vahtu välja ajama, ta pidi huuli taskurätikuga kuivatama.

Seejärel võttis see prussakas pehmema tooni:
„Lugesite, mis teiega võib juhtuda. Surmanuhtlus on tõsine asi, kui see ellu viiakse. Teie kaasosaline on Saul Saunik. Tema õpetas teid, kuidas raha välja tuua. Tema kabinetti linnakomitees viisite te oma sajarublalised. See on meil teada. Kui te selle üles tunnistate, siis garanteerin ma, et teid ei lase keegi maha.“

Saul Saunik! Jumal tänatud, nad on valedel jälgedel.
„Ma ei tunne sellenimelist. Saul Saunik, esimest korda kuulen,“ lausus Siiri ja laskis peapesaga üle oma puhmas punapea.

„Te istute siin senikaua, kuniks üles tunnistate. Lugege veel hoolega kriminaalkoodeksit! Lugege puhtsüdamliku, ausa ülestunnistuse kohta, soovitan ma teile soojalt. Mul on tööd,“ ütles ülekuulaja ning asus taas kirjutama, nina paberis.
Mõistatagu või surma, aga Pauli nime ta ei ütle, otsustas Siiri ning silme ees lõi kuidagi helgemaks, meelemõistus tuli nagu tagasi.