Iraani inimesed: see valitsus ei mõtle meie peale
Väike jässakas kortsus kulmuga mees peab meie bussi äkitselt kinni ja juhatab meid välja üle tee, kiiresti-kiiresti, ilma arutamata, suure korrusmaja trepist alla. Astume üle jaheda keldrikorruse korteri ukse. Järsku sulgub uks ja oleme luku taga. Meie kutsuja ise on kadunud. Punt eestlasi vaatab üksteisele otsa. Me oleme Iraanis ja me oleme keset päeva röövitud ning maa alla lukustatud.
Uks avaneb taas ja meie bussijuht astub sisse sületäie söögikraamiga. Ta on toonud meid endale külla, et meid oma kodus kostitada. Kümmekonna võhivõõra koju kutsumine käib Iraanis sellise iseenesestmõistetavusega, justkui midagi loomulikumat olla ei saagi. Pehmetele Pärsia vaipadele heidetakse laudlina ja pidusöök võib alata. Ideaalne lahendus suvistel nädalatel islamivabariigi pealinnas Teheranis, kui parasjagu valitses ramadaan, mis tähendab, et päikese paistes ei sööda ja enamus restorane on kinni ning väljas lõõmab ligi 40-kraadine kuumus tõhusas koostöös veidi hullunud liiklusmölluga.
„Tere tulemast Iraani!”, „Tere! Kuidas teil läheb? Kas me saame teid kuidagi aidata?” Nii pöördub pärslane tänaval vastu tuleva võhivõõra lääne inimese poole, selle asemel, et temast lihtsalt niisama mööduda. Isegi pisike jalutuskäik Teherani ja teiste linnade tänavatel, aga ka rannas ja mägedes matkates möödub väikeste vestluste saatel. Kui pikemaks vestlema jääd, leiad end peagi kellegi kodust Pärsia vaibalt teepeo aukülalisena. Selline on elu kurjuse teljel.
