Margus Alliksaar: Tahame osaleda või võita?
Olime mõni aeg tagasi mures kuidas läbi EOK-i spordialaliitudele raha jagada. Mudeleid oli täpselt sama palju kui palju oli erinevate alade huvigruppe. Tänaseks on see teema vähemalt laiema avalikkuse jaoks ära väsinud ning seega jääb kogu temaatika spordiametnike kitsastesse ringkondadesse, vaid nende enda tõekspidamistest lähtuvaid lahendusi ootama.
Oht, et need otsused saavad lähtuma mitte kõige realistlikumatest mõttemallidest jääb, kuna aegade jooksul sissejuurdunud dogmadest vabanemine on tõenäoliselt liiga valulik ja seeläbi võimatu.
Oluline oleks enne olulisi otsuste langetamisi hoomata tänast reaalset seisu Eesti spordis, määrata ära eesmärgid spordielus tänapäevasel moel ja sellest lähtuvalt kaaluda toetuste jagamist erinevate spordialade või sportlaste toetamiseks. Tänane sporditegemine on ammu silmapiiri taha purjetanud ajast, kus spordimehe tunnuseks oli osavalt moodustatud püramiid või põllult kevadtööde käigus kokku kantud määratu hunnik kive. Tänaseks on sportlane jõudnud meelelahutuse lavale, mis seab talle hoopis uued nõuded ja uue formaadi.
Möödunud Londoni Olümpiamängude tipphetked ei ole meie peades veel jahtunud nii samuti kui ei ole jahtunud ka meie spordijuhtide spordipeo eufoorias väljaöeldud sügavamõttelised tõed. Meie universaalsusest pakatav kultuuri-ja spordiminister võttis öelda Londonist, et temale mängud väga meeldisid kuna atmosfäär oli suurepärane ja kõik kohalviibijad nautisid pigem osalemist kui tulemusi spordiareenidel. Odav on tsiteerida ala klassikuid ja toppida näiteks Pierre de Coubertin’le tema enda sõnu tagurpidi suhu. Juba antiikolümpia pakkus suurt vaatemängu, kus võitjad ja kaotajad andsid kogu etendusele oma oodatud hinge. See etendus oli mõeldud rahvale, kes jätkuvalt nõudis tsirkust järjest kvaliteetsemal moel. Samuti järgib kaasaegne Olümpia ning mis iganes ala suurvõistlus sama eesmärki, kus sportlased lähtuvad citius, altius, fortius lummusest nig publik ootab seda ja kompromissitut draamat areenil. ,,Keegi võidab, keegi kaotab mäng,, on selle atraktsiooni nimi, kus kaasaegsed gladiaatorid esitavad muidu nii brutaalse etenduse meile kaasaegsel moel. Pole siis ime, et ministrihärrat mängude atmosfäär erutas. Selles ju ongi selle etenduse eesmärk. Samas võiks mõista seda, et kogu seda massiivset spektaaklit ei ole võimalik üles ehitada rahvasportlastele, kes ei ole võimelised lavale tooma piisavalt professionaalseid tegelasi ja oodatud mänguilu. Kogu show kukuks haledalt läbi kui meile pakutaks staadionil vaevu lonkivaid kehakultuurlaseid või märklehte harva tabavaid vibukütte.
Tähelepanuvääriv seik, et tippspordi juht suudab ühe hingetõmbega unistada veel ehk võidetavatest medalitest, taunida moraalituid medalite edetabeleid, pajatada lihtsalt osalemise rõõmust, seletada lahti massisporti toetav riiklik mõttelaad ja teade medalivõitjate riiklikust premeerimisest istub kirsina selle kirju koogi kreemiroosi otsas. Kas see ei kipu olema pisut spordikauge kohustuste ja lennukate mõtete mudasoos sihitu sumpamine?
Alati peab arvestama võimaliku läbikukkumisega
Suurem osa sportlaseid, keda me möödunud mängudel võistlemas näha saime olid tippsportlased, kes tulid sinna võitma ja/või kaotama. See risk (tipp)sportlase puhul alati jääb, kus ta peab arvestama võimaliku läbikukkumisega. Kuid uskugem, et need sportlased ei lähe ükskõik millistele võistlustele osalema. Nad ei mata tervet oma elu spordisaali higist lehkavatesse ruumidesse eesmärgiga ainult osaleda. Ka publik ei oota seda ja pahatihti ei ole publik ka huvitatud sellest, kuidas nende iidol fännidele vastuvõetavasse tippvormi jõuab. Huvi pakub draama ja kui tahate siis ka selle ümber loodud atmosfäär. Nii, et ka sportlaste mõtteid ja tundeid ei ole vaja riiklikult ümber jutustada ja valada see üle mingi ebamäärase ühishommikuvõimlemise mördiga.
Pierre de Coubertin pedagoogi ajaloolasena mõistis kindlasti vägagi olümpialiikumise tähtsust spordi kui sellise propageerimisel kuid on ka päris kindel, et vähetähtis juba tol ajal ei olnud massiivse ja tähelepanu vääriva suurürituse korraldamine.
Kas ehk meie mõttemallid nn. rahvusspordialadest pole liialt aegunud ega vasta enam tänapäeva noorte ootustele ja tõekspidamistele. Kas ehk me pole liialt keskendunud kusagilt aegade algusest pärit arusaamadele rahvuslikest spordialadest. Kõik sõltub ju meie endi ootustest ja eesmärkidest, mida me spordilt ootame ja kui palju selle nimel oleme valmis erinevatesse aladesse investeerima. Kõik sõltub ju vastukajast ja see omakorda kajastatusest.
Meie oma ,"Eesti Õhk" veab päevast-päeva kõikvõimalikke, suuri ja väikseid riigiametnikke mööda maailma meie kodumaad esindama kuid, kes haihtuvad kabineti sügavustesse ja nende tulemus esindajana jääb tihtilugu marginaalseks või suisa olematuks. Seda enam, et paljudel nendel lasub ka dopingu kahtlus siis, kas riigi esindamise mõiste ei ole ehk liiga hägune ja valedele alustele ehitatud kui räägime riigi imago kujundamisest. Need "esindajad" saavad ju omad riiklikud toetused alati kätte justkui iseenesest mõistetavalt. Sportlane seevastu peab ennast alati tõestama ja müüma ja kõigil see ei õnnestugi, sest ta ei kuulu sellesse nomenklatuuri , kes väärib sedasorti tähelepanu. Ja nii juhtubki, et väga paljudel spordialadel esindavad meie maad sportlased, kes oma niigi napist eelarvest sponsoreerivad hoopis riiki. Ja riik võtab selle küll väikese kohmetusega kuid siiski vastu.
See ei ole väljamõeldis kui spordikauge riigiametnik teatab õhates, et milline ülev tunne oli näha saalis Eesti lippu ja pisar tuli silma kui kaasmaalane poodiumile tõusis. Kes nüüd siis õieti nutma peaks? Sportlane ju ei nuta.
Sportlastele saadiku staatus!
Sportlase puhul on ilmselgelt tema ettevalmistus suunatud eesmärgile s.t. tulemusele ega lähtu kindlasti esmajärguliselt isamaa esindamise missioonitundest. Küll aga tunneb iga sportlane seda tunnet areenile astudes ja pole harvad olukorrad, kus ka hiiglase kasvu mehemürakas poodiumil pisara poetab. Nii, et tönnivad siis mõlemad! Üks siirast tundepuhangust ja oma tipphetke nautides. Teine paljast mõnutundest, et eestlane olla on uhke ja hää! Märkamata ühises eufoorias, et ühiskond on andnud neile mõlemale märkamatult samasuguse staatuse-esindaja?
Sihitu järjekindlusega tambib päevast päeva riigi hääletoru spordivaldkonna olematuid uudiseid meie kõike vastuvõtvatesse peadesse. A la keegi oli kuskil kuueteistkümnes ja keegi viiekümne teine aga tegi siiski oma ära? Keegi käis kogemusi saamas ja keegi kavalam teatab juba ette, et tulemust ei tulegi aga tõenäosus rahvusvahelisi kogemusi saada on suhteliselt suur. Standarduudis on ka see, et mängiti palli, seda küll suuremalt jaolt tasemel, mis meie maailmajaos suhteliselt vähemõistetavaks kipub jääma, aga asi seegi! Vähemalt koondab pallimäng meie maal hulgaliselt pasunapuhujaid ja trummilööjaid ja see tähendab , et on jõutud massidesse. Ja siis veel paar uudist "suure lombi" tagustest palli- ja hokisarjadest. Ärgu keegi nüüd arvaku, et minul midagi ameeriklaste vastu oleks. Seda enam, et just seal maal tehaksegi nendel aladel silmapaistvaid tulemusi. Küll aga tekib määratu hämming siis kui nomenklatuuriväliste kodusportlaste tulemused lihtsalt uudistesse ei mahu?
Kas ei vääriks iga meie sportlane saadiku staatust kui ta esindab oma riiki välismaal? Kas ei peaks teravdama pilti meie tegelike sportlaste ja meie tegelike alade suhtes, mis eksisteerivad arvamusliidrite ignoreerimise kiuste ja kus tehakse tihtilugu tulemusi, milleni meie "rahvussportlastel" on veel lõputu tee käia. Kas ei teeks selline selguse loomine ka lihtsamaks ja tulemuspõhisemaks meie ühiskassa laialijagamise põhimõtted? Kogemuste saamine on oluline, kuid suhe edasijõudnu ja algaja vahel veel olulisem. Me ei pea spordialasid paigutama pingeritta, küll aga aru saama erinevate spordialade sportlaste tasemetest ja nende võimekusest rahvusvahelisel tasandil, mis tänases avatud maailmas ongi peamiseks väljundiks spordis. Sportlase tulemuse tunnustamine on oluline signaal kogu ühiskonnale, mis lähtub võrdsuse ja aususe printsiibist.
Täna on selge, et pallipatsutajate tase Maarjamaal on võrdne rahvajooksu tasemega aga mõlemad on head, sest nad puudutavad masse. Ka eestlase suusk enam hästi ei libise aga ega seegi nüüd midagi hullu ei tähenda. Tegemist ju samuti alaga mida igaüks meist lume olemasolu korral proovida saab ja egas sealjuures sammu pikkus nii määrav olegi. Enamusele maailma rahvaist jääb nagunii see, end laudadel edasi lohistamine, väga eksootiliseks tegevuseks. Seega võiks vaadata värske pilguga ringi ja ära tunda rahva seas sportlased, kes täidavad selle tühimiku aga eelkõige tänutundega spordihuviliste südamed. Meil on räim ja pääsuke. Nokia on veel juurutamisel. Usun, et ühest kalast meile piisab. Meil on suur hulk valmis saadikuid, kes ainul ootavad teenistusse kutsumist. Andke neile võimalus!
