Ivar Tallo: Demokraatia tõsiseimad ohud
Igapäevastes aruteludes avaliku sektori eetika ja korruptsiooni üle annab endast märku emakeelse poliitilise filosoofia puudus. Õhtumaine arusaam eetilisest riigivalitsemisest alates Vanast Kreekast on olnud küllaltki muutumatu. Selle aluseks on veendumus, et avalikku võimu tuleb teostada ainult avalikes huvides ja igasugune kõrvalekalle sellest on korruptsioon.
Läbi aastatuhandete tänase päevani välja on poliitikat kirjeldades kasutatud valitsemisvorme, mille on kirja pannud Aristoteles: ühe, mitme ja paljude võimu ning nende väärvorme, mis tekkisid siis, kui üks inimene, mitu inimest või isegi palju inimesi teostasid võimu enese ja mitte kõigi huvides. Just nii sai kuningast türann ja aristokraatidest oligarhid ning vähemuse võimust ilmajätmist ja populismi peeti juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi demokraatia kõige tõsisemaks ohuks. Need ei ole ainult abstraktsed tõed, vaid neil on väljund meie igapäevaellu. Kahjuks põlgab tänapäeva ruttav rahale orienteeritud maailm teoreetilist teadmist, sest raha ei tee mitte filosoofid, vaid mainekujundajad ja juristid.
Michal ja näivuse tähtsus
Justiitsminister Michali käitumise hindamine näitab selgelt meie esindusdemokraatia mehhanismist arusaamise puudujääke. Michali kaitseks kasutatakse kahte argumenti: süüdi mõistab ainult kohus ning tagasiastumine enne seda või vähemalt selle ohu tõttu oleks justkui oma nõrkuse ja pattude tunnistamine olukorras, kus tõde pole veel päevavalgele tiritud. Sellised argumendid riiki juhtivate inimeste suust näitavad, et praeguse Eesti riigi juhtimise kvalifikatsioon jätab tugevalt soovida.
Michali tagasiastumise nõudmise puhul viidatakse näivuse tähtsusele ja potentsiaalsele huvide konfliktile, kuid need on jäetud kahetsusväärselt lahti mõtestamata. Sellepärast on Michali toetajad neid nõudmisi naeruvääristanud kui „ega te ometi mõtle, et minister käsutab peaprokuröri”. Tegelikult on võimu teostamine väljaspool vägivalla monopoli valdavaid institutsioone alati väga mitmetahuline ja vaevalt arvaksid isegi Michalit mitte eriti armastavad inimesed, et ta oleks peast miilits või seersant. Juhi võim avalikus halduses ilmneb väga paljude küsimuste lahendamise puhul ja seda teab nii tema kui ka tema alluvad. Isegi kui uskuda, et justiitsminister suudab kõigis küsimustes objektiivseks jääda, tekib küsimus: kas sama suudavad uurijad ja prokurörid? Kuidas saame meie kodanikena hinnata nende tööd, kui nad – oletame – kuritegu ei leia? Kas siis kuritegu ei olnud või ei tahetud tõendeid liiga hoolsalt otsida? Siis ju kohus kui sõltumatu võimuharu oma hinnangut ei langeta.
Just siin tulebki mängu näivuse tähtsus. Vabariigis on kõik kodanikud võrdsed. Enamik meist ei tegele oma igapäevatöös üldise asja edendamise ehk riigivalitsemisega. Oma otsustusõiguse üldiste asjade ajamiseks – võimu – oleme me delegeerinud inimestele, kes meie nimel seda võimu teostavad. Põhiseaduse järgi kinnitavad nemad ametisse vabariigi valitsuse, kes omakorda nende valitute juhtnööride järgi seda võimu teostab. Aga ei meie kodanikena ega meie valitud esindajad riigikogus pole oma otsustusõigusest loobunud. Me vaid usaldame teisi seda teostama. Michali kaasus ründab just seda kõige tähtsamat materjali, mis meie ühiskonda koos hoiab. Sellepärast oleks riigimehelik käitumine olnud tõmbuda uurimise ajaks võimu teostamast kõrvale.
Siit tuleneb ka nõue teostada võimu seaduse alusel. Kui me oleme oma otsustusõiguse delegeerinud, siis tahame ikkagi kindlad olla, et tehakse just seda, mida oleme lubanud meie kodanikena või valitsuse puhul meie esindajad riigikogus. Kogu seda keerukat konstruktsiooni – riiki – hoiavad koos usaldus ja järelevalve.
Minister ja riigikogulane
Üks suuremaid probleeme taasiseseisvumisest saadik on olnud valitsuse ja ministrite rolli määratlemine suhetes erakondadega. Koalitsioonilepingut koostades jaotatakse ministriportfellid erakondade vahel ja tekitatakse niimoodi võimu teostamisele teatud parteiline omanditunnetus. See omakorda jätab mulje, nagu võiks ja peaks minister tegutsema ainult erakonnapoliitikuna ja ministriamet oleks justkui autasu tubli töö eest näiteks erakonnaorganisatsiooni pikka aega juhtides või erakonna finantseerimist organiseerides.
Tegelikult on minister valitsuse liikmena kõige kõrgem avaliku võimu teostaja ja seda võimu teostatakse kogu rahva, mitte ainult ühe või teise erakonna huvides. Erakond on oma olemuselt erapoolik, aga minister vastutab terve rahva ja mitte ainult oma fänniklubi ees.
Riikluse seisukohast erineb parlamendi liige ministrist eelkõige just selle poolest, et tema ei teosta võimu, vaid esindab oma valijate huvisid. Riigikogu liikmel on õigus olla erapoolik ja riigikogu peaks olema see pott, kus meie tuhanded ja kümned tuhanded erihuvid kokku saavad ja neist ühisosa välja keedetakse. Selles mõttes on riigikogu eetikakoodeks teistsugune kui avaliku võimu teostajate – ametnike ja ministrite – oma. Parlamentide eetikakoodeksid tekivad tavaliselt siis, kui saadikute käitumine pahandab avalikkust küsimustes, kus saadikud on üksteisega erakonnaüleselt nõus ja kus üksteise näppudele ei vaadata.
Eestis pole siiani paika pandud ei lobireegleid ega riigikogu liikmete eetikakoodeksit. Mõlemat on poliitika juhtimiseks vaja ja mõlemad on riigikogu juhatuse kündmata tegevuspõld. Kahjuks on riigikogu juhatused olnud läbi aegade parteide tagatubade ripatsiks, sest nii riigikogu esimehe kui ka tema asetäitjate kohad hääletatakse igal kevadel uuesti läbi ja võimuparnassil püsimiseks on vaja pidevat erakonna tagatoa toetust.
Tänases Eestis pole riigist mõtlemine moes ja riiki peetakse pahaks. Riigi arengust rääkimisega hääli püüda ei saavat ja sellepärast on vaja keskenduda majandusele, tervishoiule, maksudele ja palkadele. Riigikogu avaistungiks tahaks siiski soovida meie esindajatele jõudu riikluse, demokraatia ja poliitilise kultuuri edendamiseks.
Ivar Tallo, politoloog
