Meie koormus on järsult suurenenud, nii et arstiamet meenutab tippsporti. Arstina ei soovitaks ma tippsporti kellelegi. Tippsport – see on eksperiment tervisega. Sooritusvõime piirile viidud organism on tasakaalust väljas. Optimeerides organismi mitmekülgsuse ühe funktsiooni täitmisele, võidakse saavutada erakordseid tulemusi. Kuid ükski organism ei püsi sellises seisundis kaua. Puhkust eirav inimene jõuab sinna, kuhu on jõudnud tervishoiutöötajad.

Meedikud töötavad sisulise tööajapiiranguta. Vormiliselt on nõuded olemas: tööaeg 40 tundi nädalas. Kuid neist reeglitest ei pea keegi kinni.

Põhja-Eesti regionaalhaigla juht Tõnis Allik on välja arvutanud, et keskmine Mustamäe haigla arstikoht sisaldab 1,43 koha tööd. See tähendab, et iga ravijuhtumi käsitlemisele (patsiendi küsitlemine ehk anamnees, haige küsimustele vastamine, haiguskulu selgitamine, ennetustöö ja e-tervise täitmine) peaks tegelikult kuluma pea poolteist korda rohkem aega, kui haigekassa arstidelt ja haiglatelt ravijuhte tellides ette näeb. Kui ette nähtud tööajast patsientide korralikuks vastuvõtuks ei piisa, on kaks võimalust: kas teha iga päev ületunde või patsientide vastuvõtmisel järeleandmisi.

Kui arst teeb praaki

Meedikute töö on taandatud kvantiteedile: võimalikult paljude patsientide vastuvõtule. Töökoormuse armutu kasv viib – tootmiskeeles öeldes – praagi suurenemiseni. Kui ravitöö alustala ehk haige põhjalik küsitlemine tuleb kõrvale jätta, tasandatakse seda täiendavate laboratoorsete ja radioloogiliste uuringutega. Aeg-ajalt süüdistatakse arste tabletturiteks muutumises. Tablettur on arst, kes ei ravi, vaid jagab retsepte. Selline tegevus ei paku arstile rahuldust, pikapeale ta väsib ja kibestub. Arsti töö on looming. Korralik patsiendi küsitlemine moodustab 70% õigest diagnoosist ja liiga intensiivse töö tulemused ei ole kenad. Olen näinud patsienti, kellel oli valest vererõhuravimist tekkinud tervisehäire – ravimi määranud arstil oli olnud tema vastuvõtuks aega vaid neli minutit. Kord vahetas arst ära nimekaimud ja teatas valele inimesele vähidiagnoosist. Ja kui lugesin üle iseenda poolt kella kolme paiku öösel koostatud kiirabikaar-
ti, nägin ortograafiat, mis oli enam kui kummaline. Selliste eksimuste põhjuseks on tülpimus ja kiirustamine.

Haiglate järele valvava terviseameti peadirektor Tiiu Aro on meedikute ebanormaalset töökoormust kommenteerides öelnud, et terviseamet pole tööinspektsioon. Tööinspektsioon on selles küsimuses initsiatiivitu. Mõlema asutuse teovõime on pärsitud, sest nad alluvad sotsiaalminister Hanno Pevkurile.

Olukord muutus tragikoomiliseks 2009. aastal, kui eriarstide maksimaalseid lubatud ooteaegu suurendati varasemalt neljalt nädalalt kuuele (siis vähendati kriisi tõttu haigekassa eelarvet eriarstiabi arvel – toim). Kui patsient saab perearstilt saatekirja näiteks kardioloogi või ortopeedi juurde, ei tohiks ta üle kuue nädala oodata. Tegelikus elus ei suudeta aga sellestki kinni pidada: tavaline ooteaeg kipub olema kolm-neli kuud. Ortopeedi ja närviarsti juurde aga pahatihti koguni pool aastat.

Reaalsed ravijärjekorrad pikenesid 2011. aastal oluliselt. Valulapsed on Tallinn ja Tartu. Napib personali (näiteks Valga haiglasse on jäänud alles vaid kaks põhikohaga naistearsti, kusjuures üks arst töötab 300 tundi kuus). Napib raha. Ja liiga ülekoormatud arstid kipuvad Eestist lahkuma sinna, kus töötempo on rahulikum ja arstiametist tunneb rõõmu – näiteks Rootsi perearstil on esmakordselt pöörduva haige vastuvõtuks aega tervelt üks tund.

Kärbete viljad

Ravijärjekordade pikenemine on suurendanud kiirabi töökoormust. Kokkuvõttes tähendab eriarstiabi arvel raha kokkuhoid (mis avaldub pikkades järjekordades) suuremat raiskamist, sest patsiendi juurde peab sõitma terve brigaad ja halvemal juhul on patsiendi seisund ooteaja jooksul raskenenud.

Mida teeb haige, kes teab, et eriarsti juurde pääsu tuleb oodata kuus kuud? Õige, ta kutsub kiirabi, luiskab enda haigemaks ja püüab pääseda haiglasse. Kui muu ei aita, pakutakse raha.

Halvemal juhul läheb eriarsti aega ootava inimese seisund raskemaks. Näiteks patsient, kel on stenokardia ehk rinnaangiin – torkiv valu rindkeres. Kui veresooned, mis varustavad südant, on sulgumas, oleks abi südamesondeerimisest: reiearterist viiakse väike traat veresoonde, et südame veresooni laiendada. See pikendab eluiga. Kui tal veab, jõuab ta sellele protseduurile enne infarkti. Halvemal juhul aga mitte. On inimlikult mõistetav, kui ta eriarsti ootejärjekorras olles rinnus valu tundes kiirabi välja kutsub, et kiiremini haiglasse pääseda.

Kiirabi väljakutsete arv suureneb. Isegi unisevõitu Räpina aleviku kiirabi väljakutsete arv kasvab viis protsenti aastas, ehkki maakond on kümne aastaga kaotanud kümnendiku elanikkonnast! Maal on kiirabi vahemaad pikad: tavaline edasi-tagasi kilometraaž on 30–50 km, Setumaa sügavustesse 90–110 km. Kiirabiarst ei saa öelda, et me ei lähe kohale. Teinekordki selgub kohale minnes, et ehkki patsiendi seisund ei ole nii tõsine, et kiirabi kutsuda, on see ometi liiga tõsine selleks, et kuude kaupa eriarsti järjekorras olla.

Tavaline Eesti kirurg ravis 2011. aastal polikliiniku- ja haiglatööd liites 1484 haiget. Tavaline südamearst tegeles 2011. aastal kokku 1000 haigega. Tartu erakorralise meditsiini osakonna kriis on tingitud töökoormusest.

Töökoormuse probleeme on sotsiaalministeeriumis põrgatatud aastaid. Ikka kordub sama: arstide liit nõuab, vastuseks tellitakse mõttetuid uuringuid ja koostatakse sisutühje ettekandeid. Me ei tea endiselt, kui palju arste Eestis töötab. Puudub epidemioloogiline lähenemine, mis tähendaks, et arstide vajaduse aluseks võetakse haiguste levimus.

Eesti tervishoid on muutunud omalaadseks mentaaltreeningu baaskursuseks. Siinne igapäevaelu sisaldab elemente, millega treenitakse kutselisi sõjaväelasi. Töö valvejärgset und tõrjudes (unepuuduses) on vaid üks näide. Olen mõelnud, et ainus tervislik tegevus meditsiinis on suitsetamine. See võimaldab hetke puhata. Karjäärivõimalusi on arstidel kaks: põled läbi või karastud kogu eluks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid