Küll aga ei saa ma nõustuda mõnede Siim Kallase artikli kesksete väidetega.

Siim Kallase väitel „raha süsteemis nagu on”. Hr Kallas võrdles tänuväärselt Eesti meditsiinisüsteemi Belgia riigi omaga. Kasutan sama analoogiat ja võrdlen meditsiinisüsteemi rahastamise mahtu Eestis ja Belgias. Kui analüüsida rahastamist sisemajanduse kogutoodangu alusel, siis Belgia on viimase kümne aasta jooksul kulutanud tervishoiule keskmiselt 9,7% oma riigi sisemajanduse kogutoodangust. Eesti puhul on vastav näitaja 5,4%.

See tähendab, et kui Eesti oleks viimase kümne aasta jooksul kulutanud tervishoiule mitte 5,4% SKT-st, vaid 9,7% nagu Belgia, oleks selle aja jooksul olnud meie tervishoiusüsteemis 4,87 miljardit eurot rohkem. See võib olla valus võrdlus.

Proovime veel üht võrdlust: kõrvutame end majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) keskmisega. OECD riigid kulutavad tervishoiule keskmiselt 8,7% SKT-st. Kui Eesti oleks viimase kümne aasta jooksul kulutanud tervishoiule sama protsendi kui OECD keskmine, oleks olnud meie tervishoiusüsteemis 3,65 miljardit eurot rohkem.

Arve kõrvutades lükkub kõrvale veel üks müüt: tihti on öeldud, et Eesti inimeste omaosalus tervishoius on liiga suur. Kui võrrelda Eestit Belgia ja OECD keskmisega, siis näeme, et Eestis on inimeste omaosalus tervishoius 21,1%, Belgias 24,4% ja OECD keskmine on 27,8%. Ehk teisisõnu – OECD riikides peavad patsiendid ise rohkem rahakotiraudu avama kui Eestis.

Tulusamad tegevused

Hariduse rahastamise tase on Eestis OECD keskmisest kõrgem ja on hästi teada meie õpilaste kõrge teadmiste tase PISA testides. Samal ajal tervisemõõdikuna kasutatava oodatava keskmise eluea pingereas oleme samas konkurentsis samasugusel positsioonil, aga tagantpoolt.

Kallas pakkus oma artiklis välja erameditsiiniasutused kui alternatiivi ametlikule „tervishoiumonopolile”.

Haigekassa kehtestatud teenuste hinnad on väga ebaproportsionaalsed: on valdkondi, kus kasumimarginaal on väga suur (näiteks silmakirurgia, kehaväline viljastamine, eesnäärme biopsia minu erialal). Ja on valdkondi, kus see on väga väike või suisa negatiivne – näiteks ambulatoorne eriarstiabi. Seda vaatamata asjaolule, et ambulatoorne vastuvõtt on kogu meditsiini tuumaks, selle käigus toimub põhiline osa suhtlusest patsiendiga. Ambulatoorse arstiabi alarahastamise taga on paljuski kinni ka haiguste ennetus ja terviseedendus: kui arstil napib patsiendi jaoks aega, ei saa ta ka teda nõustada, kuidas enda tervist paremini hoida. Arstina tean ma, kui tähtis on arsti nõu ja tugi, et inimesi motiveerida näiteks kaalust alla võtma või suitsetamisest loobuma.

Suuremat pilti vaadates on Eesti arstide seas kujunenud olukord, kus noored lahkuvad ning vanemad ja targemad leiavad oma eriala piires niši, kus on võimalik ka haigekassa hindadega vägagi kasumlikult töötada. Igapäevast reatööd veavad aga kas suure missioonitundega, eriala omandavad, väiksema ettevõtlikkusega või siis juba frustreerunud ja penisonipõlve ootavad arstid.

Konkurentsi mõju

Kui praeguse rahastamisskeemi juures tekitada tervishoius täiesti avatud konkurents – iga patsient võib minna ükskõik kus arsti juurde –, tekib olukord, kus raviasutused praegusest veelgi enam keskenduvad tulusamatele tegevustele. Majanduslikult mittekasulike, kuid terviku jaoks hädavajalike teenuste osutamine muutuks veelgi ebapopulaarsemaks. Seni on suured haiglad vähem tulusaid tegevusi omavahel sisemiselt kompenseerinud tulusamate arvel.

Aparatuurialane võidurelvastumine, mida Kallas mainib, on üks väga oluline probleem. Reaalsus on see, et Eesti on olulise meditsiiniaparatuuriga tänini suhteliselt alavarustatud. Tuginedes OECD andmetele, on meil miljoni elaniku kohta 15,7 kompuutertomograafi ja 8,2 magnetresonantstomograafi, samal ajal kui OECD keskmine on 22,6 ja 12,5.

Subjektiivselt julgen siiski arvata, et kogu lääne meditsiinisüsteem on viimastel kümnenditel tehnoloogilise joobumuse mõjul olnud liialt keskendunud aparaatuuringutele. Võib-olla oleks Eestis aparaatidega varustatus tõesti enam kui piisav – optimaalse logistika puhul.

Paraku on oluline võidurelvastumise põhjus täitmata jäänud haiglavõrgu arengukava. Pahatihti kasutavad väiksemad ja/või arengukavast välja jäänud tervishoiuasutused kallite aparaatide ostu ja ka muid kohalikke või ka Euroopa Liidu investeeringuid oma püsimajäämise garandina.

Kuna elanike arv tõmbekeskustest väljaspool järjest väheneb, on paratamatu, et väikese keskuse kallihinnaline aparatuur või ülepaisutatud ruumiprogramm jääb optimaalse kasutuseta. Tegelikult püsivadki meie suurhaiglad majanduslikult jalgadel vaid tänu efektiivselt kasutatud kõrgtehnoloogilisele piltdiagnostika ja laboratoorsele aparatuurile.

Suhtumisprobleemi juured

Siim Kallas peab Eesti tervishoiu suurimaks probleemiks „suhtumist, ülbust ja hoolimatust”. Selle probleemi juured ongi ambulatoorse arstiabi lootusetu alarahastamine.

Haigekassa maksab esmase ambulatoorse visiidi eest raviasutusele 12 eurot ja 20 senti (kordusvisiidi eest 9 eurot ja 32 senti).

Ka minimaalsete matemaatiliste võimetega inimesele on selge, et sellise teenuse hinna puhul pole võimalik maksta ka praegust keskmist arsti, õe ja sekretäri palka ega katta lisaks kõik ruumi, läbivaatuse tarvikute ja tugiteenuste kulud.

Tagajärjeks on see, et ambulatoorne arstiabi on vähe väärtustatud ja sageli vaid paratamatu meetod „tõelist”, see tähendab ressursimahukat arstiabi vajavate inimeste selekteerimiseks. Seetõttu võib paiguti näha, et eriarstid võtavad tunnis vastu kuus kuni kaheksa või isegi üle kümne patsiendi. Olen minagi 4–5 aastat tagasi tänase 3–4 inimese asemel tunnis vastu võtnud keskmiselt 5–6 patsienti. Rahul pole sellise tööga aga ei patsient ega ka arst.

Esmatasandi arstiabi ehk perearstid on ehk veel suuremaski kriisis. Aasta-aastalt on reaalselt mehitamata järjest enam perearstipraksistest. Perearstide seltsi soovitatud kvaliteedimehhanisme pole võimalik rakendada, sest selle mõjul langeks kohe süsteemist välja oluline osa aktiivsetest perearstidest ja teenuse kättesaadavus halveneks katastroofiliselt.

Kritiseerida on kerge, aga reaalsete muutuste käivitamine ja elluviimine on osutunud äärmiselt raskeks või suisa võimatuks. Stagnatsioon on kestnud juba rohkem kui viis aastat.

Eesti tervishoid vajab lisaraha. Kiiret lahendust vajab küsimus, kuidas viia tervishoiusüsteemi rahastamine lähema kümne aasta jooksul järk-järgult vähemalt OECD keskmise tasemeni.

Margus Punab, meestearstRahastamine haigekassast eriarsti poole pöördumisel (€)

Esmane visiit – 20 min
Arst6,4
Õde3,2
Kabinet0,4
Patsiendi haldus0,9
Labori kulu1,3
Kokku12,2

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid