RAAMATUKATKEND: Allan Vurma "Mati Palm. Slancio della voce."
Käesolev raamat keskendub Mati Palmi elule professionaalse muusikuna, eelkõige ooperilauljana. „Ooperikunst on minu südametunnistus, oratoorium mu armastus, kammerlaul mu hobi,“ on öelnud Mati Palm, kelle jaoks on vokaalkunst nii töö, maailmavaade kui ka elamise viis. Raamat on varustatud põhjalikke lisadega Mati Palmi loomingu kohta. *** Raamatu andis välja Eesti Teatriliit, teos on ilmunud Kultuurkapitali ja Eesti Muusikanõukogu toetusel. 438 lk /////
Bass-bariton Mati Palm kuulub meie vokaalkunsti suurkujude hulka.
Ta on tuntumaid Estonia teatri lauljaid nii kodu- kui välismaal, kelle repertuaar ulatub ooperirollidest, oratooriumide ja kammerlauluni. Tal on arvukalt õpilasi ning sageli võib teda kohata rahvusvaheliste lauluvõistluste žüriides.
Mati Palmi lauljatee Estonia solistina algas 1969. aastal. Ajavahemikku möödunud sajandi kuuekümnendatest kaheksakümnendateni on nimetatud Estonia ooperi jaoks „kuldseks”, kuna trupi koosseisu kuulus mitmeid väga võimekaid lauljaid eri hääleliikidest nagu Tiit Kuusik, Georg Ots, Teo Maiste, Hendrik Krumm, Anu Kaal, Margarita Voites, Urve Tauts-Raudmäe, Leili Tammel, Uno Kreen, Ervin Kärvet. Noor andekas Mati Palm sattus kolleegide keskele, kellelt tasus mõõtu võtta.
Palmi Estoniasse tuleku ajaks oli peanäitejuhiks Udo Väljaots, peadirigendiks Neeme Järvi. Kõige pikemalt on ta koostööd teinud dirigent Eri Klasiga ja lavastaja Arne Mikuga.
Mati Palm: Seitsmekümnendate alguses levis Nõukogude Liidus komme korraldada igasuguseid võistlusi, sealhulgas selliseid, mis puudutasid ooperilauljate igapäevast tööd teatris. 1972. aastal sain üleliidulisel võistlusel kolmanda auhinna siiani meelispartiideks jäänud Philipp II ja Selimi esitamise eest. Sügava hingeeluga puritaanse Hispaania valitseja Philipp II kõrval oli türklase Selimi roll oma koomilise karakteriga Philipp II täielik vastand. Terve suurriigi mastaabis saavutada nende rollide eest arvestatav koht, olles ise alles kahekümnendates aastates, oli kindlasti kaalukas saavutus.
Selimi mängimine pakkus mulle pinget ka seetõttu, et sain lavastuses rakendada oma sportlasevõimeid. Ooperis on üks kohvikustseen, kus pidime omavahel Uno Kreeniga nuge ja kahvleid appi võttes kaklema. Mul türklasena tuli kulissidesse välja joosta ja teel hüpata üle väikese kohvikulaua. Ühel etendusel oli sellele lauale jäetud aga ka aluseid puuviljaga ning nende kuhi kerkis meetristki üle. Hooga joostes polnud pidurdada enam võimalik, tuli püüda hüpata kõrgemale. Sain sellest lauast õnneks üle, mida saatis saalist suur imestust väljendav kohin. Tuli välja, et mu hüpe oli seotud ka ühe teise ohuga, mida ma polnud üldse märganud – seal oli veel mingi trepp, mille vastu oleksin kindlasti peaga põrganud, kui oleksin lennanud veel veidi kõrgemale.
Türklase mängimine sobis mulle hästi, sest noore mehena ei pidanud ma muretsema sammu kerguse või raskuse timmimise pärast, nagu Philippi rolli tehes. Tüüpilised bassirollid – habemega vanamehed – need tulid alles hiljem.
