TÄISMAHUS: Invasport pakub eneseteostusvõimalusi
Kuu aega tagasi lõppenud Londoni paraolümpiamängud kujunesid kõige edukamateks paraolümpia ajaloos – mitte üksnes osalenud sportlaste ja riikide arvu, vaid ka pealtvaatajate rohkuse ning interneti otseülekannete hulga poolest. Sajad tuhanded inimesed üle maailma said otsepildis näha paraolümplaste treeningute vilju, nelja aasta töö tulemusi.
Kui inglased prognoosisid, et edukas kodumaine paraolümpia tõotab tuua terve põlvkonna uusi puudega inimesi spordi juurde, siis milline on olukord Eestis? Kas siinsed erivajadustega inimesed teavad, kust infot otsida, kus trenni teha ja kelle poole pöörduda?
Eesti invaspordiliidu peasekretäri Signe Falkenbergi sõnul võiks meil invasportlasi olla tunduvalt rohkem. „Paraolümpiamängudega seoses keegi trennidesse ei tormanud. Pigem tõstis see huvi tervete hulgas – tekkis arusaam, et see sport on olemas, tekkis huvi, kuidas seda populariseerida,” ütles ta.
Falkenbergi sõnul on raske hinnata, kui palju on praegu Eestis puudega inimesi, kes on leidnud tee spordi juurde – olgu siis puhtalt liikumisharrastuse või lausa võistlusspordi tasemel. Harrastajaid on tema arvates alla tuhande ja neid, kes juba rahvusvahelisel tasemel võistlemas käivad, mitte üle saja. „Need numbrid – eriti liikumisharrastuse osas – peaksid olema oluliselt suuremad!” hindas Falkenberg. Miks nii on, ei osanud ta öelda. „Esiteks ei ole viitsimist ja tahtmist, kuid pole ka võimalusi.” Võimaluste puudumise all ei peeta silmas spordirajatisi ega ligipääsu neile, vaid pigem rahalisi võimalusi ja ka transporti sinna pääsemiseks.
Milleks vaja?
Aastate eest oli harrastajaid rohkem. „Vanasti ei olnud neil eriti muid võimalusi, kuid tänapäeval on nii palju eri asju, mida teha. Kasvõi juba internet võtab meilt ära kaks kolmandikku inimestest, kes võiks muidu tulla aktiivselt sporti tegema,” hindas Falkenberg.
Kolmas väga suur tegur, mille taha puudega inimeste sportimine tihti kinni jääb, on informeeritus. „Mitte niivõrd see, et mis ala ma saan teha ja kus ma võin seda harrastada, aga rohkem isegi see, et mis asi see invasport üldse on ja mida see mulle annab.”
Falkenbergi sõnul on sportimine eneseteostusvõimalus, mida on igal inimesel vaja – olgu ta puudega või terve. „Kuid seda on võimatu sõnades seletada või kirja panna, mida see inimesele annab! Seda saab ainult kogeda ja tunnetada. Paljud, kes on sporti tegema hakanud, on pärast öelnud: ma enne ei saanud aru, kui palju see mulle annab!”
Alad, mida invasportlased Eestis harrastavad
Bowling, boccia, istevõrkpall, kelguhoki, kergejõustik, koroona, laskmine, lauatennis, ratastoolikorvpall, ratastoolitennis, sõudmine, ujumine
Lisainformatsiooni saab kõigi alade ja võimaluste kohta Eesti invaspordiliidu kodulehelt www.eil.ee.
Ujujaid ei aeta klubi ukselt kunagi tagasi
Eesti kõige populaarsem invaspordiala on ujumine. Ka viimaste aastate edukaim paraolümpiasportlane on just ujuja Kardo Ploomipuu, kellel on ette näidata Pekingi olümpia pronksmedal ja Londoni neljas koht. Tema treener Õnne Pollisinski on puudega inimesi juba aastaid treeninud ujumisklubis Meduus.
„Ujumine on ilmselt populaarseim sellepärast, et kõik saavad seda harrastada,” rääkis Pollisinski. „Mujal maailmas on väga head ratastoolid või jala-
proteesid, millega saab edukalt ka kergejõustikku teha või jalgpalli mängida, meil need võimalused veel nii head ei ole.”
Meduusis käib umbes 120 puudega ujumisharrastajat, lasteaialastest täiskasvanuteni. Nende seas on ka mitu noort, kes tahavad astuda Kardo Ploomipuu jälgedes ja võistelda tulevikus tiitlivõistlustel. Meduus ei aja kedagi ukselt tagasi. Klubisse tulevad ka uued treenerid, nii et juhendajate puuduse taha asi kindlasti seisma ei jää. Muidugi pole basseiniaegadega priisata, aga Pollisinski sõnul võetakse vastu kõik, kes ukse taha tulevad. „Kõigile leiame aja,” sõnas ta.
